Kreemikook

Kõik kreemikoogid ei teegi paksuks.

Roosi tahab lennata

Möödunud aasta oktoobris oli tädi Sokikesel põhjust varrastelt lendu lasta imetillukesed roosad sokikesed. Pisimõõdulised sokid pidid veel jupp aega kannatlikult ootama aega, mil' omanik neisse ära ei upu. See aeg tuli ja tuli veel palju teisi vahvaid aegu. Roosad sokid on ammuilma väikseks jäänud. Kõik unistused, ootused ja lootused on täitunud. On aeg uuteks sokkideks (sedakorda emme tehtud). Roosi tahab lennata...

Väike nupsik Helena Roosi ajab diivani najale end püsti ukerdades nina vahvalt kirtsu ja teeb kavalat krutskinaeru. Nägu on täpselt selline nagu Piret Raua värsiridades:

Mulle meeldib õitsev roos,

õites puu ja magus moos.

Meeldib vannivahuvann,

ülepannikoogipann,

tutimüts ja mütsitutt,

väike beebi, beebi lutt,

küpsis, komm ja tordilõik.

Meeldib absoluutselt KÕIK!

Beebimütsid

Kui käsitöö pisik on nii pika aja jooksul juba naha vahel kodunenud, siis ei aita ükski vabandus ega enese veenmine aja nappuses ja kohustuste rohkuses näputöö unustamiseks. Kasvõi uneaja arvelt aga ühel hetkel lihtsalt tuleb nõel või vardad kätte võtta. Kasvõi üksainus nööp õmmelda kui rohkemaks pole jaksu. Särginööpide, parandatud püksirihma või lahtiharutatud tunkedega ei hakka netiavarust reostama aga üks lihtsalt kootav beebimütsi muster väärib äramärkimist. Clover Earflap Hat Dover & Madden'ilt. Juhend on hea ja pildirohke ning mitmele suurusele. Arusaadavalt sõltub mudeli suuruse valik siiski lõngast, varrastest ja koetihedusest, kui et lapse vanusest (nagu on toodud juhendis). Proovilapist ja väiksest matemaatikaülesandest pole pääsu. Minu esimene vaarikamahlapunane müts sai veidi suur ja jääb sügist ootama, roosa müts sai kaks täiendavat mustrikordust ja on igati vinks-vonks. Beebividinatega on see mõnu, et saab kududa nende kõige pehmemate ja mõnusamate lõngadega - kehvemat kraami ju oma kallikesele ei raatsiks ning ühe toki jagu luksust kannatab rahakott välja ja sellest kogusest saab asi ka valmis. Müts on kootav kahel vardal ja seega tagant õmblusega, mis iseenesest jääb kenasti mustri vahele ja ei häiri sugugi. Olen üsna kindel, et üks müts tuleb veel (suvine puuvilla-lina-segune) aga siis teen ringvarrastel ja õmblusevabalt.
Head kudumist!

Õunapuuõieroosa sall

Pikalt küpsetatud ilusall. Muster "Sweet Dreams" sai Boo Knits'ilt ostetud juba ei-tea-millal. Silmad vardale loodud aasta tagasi. Sall lõpetatud augustis ja nüüd, jaanuaris, on sall oma õiges vormis. Lõngaks Rowani õunapuuõieroosa Kidsilk Haze, vardad 2,5 ning kaunistuseks seemnehelmed ja ohtralt õhksilmuseid. Helmed oleks võinud veidi suuremad valida, et neid ei peaks salli seest taga otsima aga niimoodi õhkõrnana udusesse salli puistatuna on need ka ilusad.

Ma pole just liiga usin kuduja. Seda enam ajab ennastki kimbatusse, et miks niigi vähest kuduressurssi kulutada teadmata sihtotstarbega esemele. Algul pidi saama sellest sallist kingitus ühele sõbrale, siis teisele, vahepeal mõtlesin, et isegi olen sellist udupeent salli väärt... Puhas kudurõõm. Nüüd ei teagi, mis sellest edasi saab. Ootab oma õiget hetke.
Aga ilus on see muster küll... nagu ka tema sõsarad Boo Knitsi In Love Collectionis.

Enneaegne jänes värvilisest pesakonnast

Kui pean sõnastama, miks tudujänesed olemas on ja neid ikka veel juurde tuleb, siis jään jänni. Sisepoliitiliselt korrektne vastus oleks "garderoobi kasuliku riiulipinna suurendamiseks kangavarude realiseerimise abil". Kõlavad sõnad on paraku õõnsad, sest selle eesmärgi saavutamiseks on valitud tee äärmiselt ebaefektiivne. Diivanikatted või mõni muu monumentaalteos annaks kiiremini silmaga nähtava tulemuse. Ausam põhjendus oleks, et nii kangesti meeldib mängida materjali, mustrite ja värviga. Vorm on turvaliselt ühesugune, sellega pead vaevama ei pea. Isevoolu teed kulgev protsess.

Võtsin ette värvilise pesakonna - ikka selged ja ergud värvid. Pidid kõik üheskoos valmis saama aga näe, üks enneaegne punane sattus sekka. Tuulerõugetäpilisel punasel tudujänesel hakkas kiire. No mis parata....
Antud jänese puhul on mu vaieldamatuks lemmikuks temperamentse mustriga satsiseelik, mis pärineb ühest (aastaid tagasi kaltsukast toodud) retro-beebikleidist. Kleit ise oli kulunud metallist lukuga ja väiksele lapsele kandmiseks üsna ebamugav aga kangas oli liiga ehe selle poodi jätmiseks. Veerand kleidist sai kasutatud, jäänud on veel kolmveerand ... Tempo magnifico!

Tudujänes No 18

Jälle tudujänes. Õnneks! Näpud ja mõtted sügelesid juba ammu. 

Hea sõbra jaoks otsustasin realiseerida ühe pikalt laagerdunud aga seni veel julguse puudumisel teostamata idee - aknaga majake. Juba tudujäneste algusaegadest olen tahtnud sellist teha aga ei teadnud, kuidas seda saavutada. Et poleks üksnes pakend vaid osa tervikust ja mängust. Käele hea ja mängimiseks vastupidavam kui lihtsalt pappkarp. Proovisin papier mache tehnikat. Teostus vajab veel harjutamist ja lihvi aga näib, et selles suunas võiks edasi katsetada. Põnev ... ent aeganõudev.

Töölaual

Üle pika aja sahisevad jänesevabrikus kangad, välgub nõel ja ragisevad käärid ... 

Väike kollane vaas

Kui eelmisel aastal keris sinilillede ootust Linda-preili lillekorjamise kleit, siis sel aastal ootas sinililli väike kollane vaas. Tehtud südatalvel Sänna Kultuurimõisa savikojas. Moonikupraga vajutatud motiiv kauniduseks.

Oh kui kaua olen hoogu võtnud (julgelt üle aasta), et kirjutada siia Sänna Kultuurimõisast. Võluv paik, mille tegemistes on mul olnud au kaasa lüüa. Lootsin, et väike kollane vaas aitab jutuotsa lahti teha aga tundub, et Sänna Kultuurimõisa lugu on ikkagi nii suur, et lihtsalt ei mahu väiksesse butiiki ära. Igal juhul, kui juhtub nii, et ma ei jõuagi selle loo kirjutamiseni, siis Sina, hea lugeja, käi parem ise Sännas ära. Siis saad aru, miks maailm Sinu sees on hoopis suurem kui maailm Sinu ümber.

Seniks otsin aga õigeid sõnu ja ridu edasi, kasvõi ainult ruudulise põranda ja satsikardina saamisloo talletamise pärast.

Roosinupuke No 16

 



Pole ilusamat tüdruku nime kui Roosi. Põhimõtteliselt võib kõigi tüdrukubeebide kohta öelda Roosi(nupuke). Nad kõik on sellised mõnusad armsad roosad nupsikud väikeste hernevarvaste ja pruntis suuga. Ja emade-isade arvates võiksidki nad sellisteks jääda. Aga ei! Neil on tarvis suureks kasvada ja küüned mustaks lakkida. Omast kogemusest võin öelda, et võimatu on uskuda, et isegi olen kunagi ammu seesugne olnud. Äkki, kui Su nimi on Roosi, siis on asjad teisiti ja oledi kogu elu magusalt lõhnav särasilm. Jah, pole ilusamat tüdruku nime kui Roosi.



 

 

Kui juba jutt lillede peale läks, on mul esitada üks avalik kaebus. Ma tean küll, mis siis juhtub, kui talv ei taha otsa saada ja kevad suure robinaga lõpuks aknast sisse lendab - kõik kevadlilled õitsevad ühe korraga ära. Karjuv ebaõiglus. Kevadlilled on selleks, et vaikselt õis õie haaval kasvatada suve tunnet, kogeda igat üksikut rõõmuhetke iga üksiku õie kõrval, rõõmustada uute lillede tärkamise üle. Kevadlillede ülesanne on kerida pinget kuni lõpuks on suur suvi oma külluse, lõhnade ja valgete öödega kohal. Praegu, kui kevade alguseni on loetud päevad ning koolis peetakse külmapühi, pole veel mingit pinget saabuvast suvest. Ja siis on ta ropsti kohal, kõik õitseb ja saab otsa enne kui jõuad arugi saada. Nii ei jõua ju kevadet nautida...



 

Mõista mõista, mis see on - üks jänes, kaks kleiti?

Aa, see ka veel, et heegelpits kleidi servas on tehtud selle mustrilehe järgi (nr.248). Ilus, eks?



No 15

 

 

Viieteistkümnes tudujänes on ruudulise kuue, linaste pükste ja mehisema olekuga.

Pisike Hans, kirkaid päevi ja rahulikke öid koos pärituulega unenägude merel!

 

 

 

Ise olen eriliselt rahul haagilahendusega.

 

Pro Patria

Lõpuks on see valmis - kampsun "Fastnet" (disainer Josh Bennet). Viimasest täiskasvanule kootud kampsunist on möödas rohkem kui 10 aastat. Toonasest mõnusast villasest mehekampsunist sai ühel hetkel pesumasina kaasabil kuulikindel minimudel. Nüüd on hea toolidele vildisusse sellest lõigata. Tahan loota, et selle kampsuni eluiga on pikem ja väärikam, sest valmis ülima hoole ja armastuse ja rohke harutamisega.

Kui Rowani 52 ajakirja sirvisin, jäi pilk kohe Fastnet mudelile (ja modellile). Mõte hakkas vaikselt oma elu elama ja ühel hetkel oli selge, et see tuleb lihtsalt ära teha.

Ma pole kunagi täpselt mustri järgi kampsunit kudunud ent vaadates kõrvalt pr.Marmelaadi igaastaseid sellealaseid kudusaavutusi, siis tundus see ju päris tehtav (v.a. kolmnurkne kaelus, mis on Herr Vanemleitnandi puhul välistatud). Algusest peale teadsin, et mingit järeleandmist kvaliteedis teha ei kavatse -  noh et oleks ikka Rowani vääriline. See aga tähendas näiteks viis korda alustamist, sest suuruse arvutamiseks on antud mustri puhul proovilapist vähe kasu. Ikka nii, et kudusin 15 cm valmis ja avastasin, et saab liiga kitsas või siis on soonik liiga löts või siis hakkas soonik hoopistükkis lokkima (sest nii palju oli juba sama lõnga trööbatud). Lõpuks sain esimese tükiga minema aga iga uue mustrilapi alguses tuli varuda kannatust.

Lisaks isiklikule kobakäplusele aitasid harutamiskilomeetreid juurde teha ka välised jõud. Näiteks leidsin kudumise korvist majapidamise ainukese pastapliiatsi. Tänapäeval pastakad ei aja tinti välja v.a. sellistel puhkudel, kui nad on pooleli oleva kudumi peale poetatud...

Kõiki narrusi enam ei mäletagi aga tean, et see harutamine ja uuesti tegemine osustus mõnusaks ja nauditavaks. Mõni koht läks ludinal, teisega jällegi vastupidi. Eks elus ongi, et vahel läheb nii ja siis jälle naa. Kui sedasi kogu südamest ja sunduseta teed, siis on protsess ise nii mõnus, et konarused ei häiri. Milleks siis kiirustada lõpetamisega. Iga asi omal ajal. 

Kusjuures harutada ei tulnud ainult kootud juppe vaid ka õmblusi. Mustriosad on nii erineva tekstuuri ja pingsusega, et ilusa õhukese õmbluse saavutamiseks tuli hoolega nuputada ja katsetada. Vaatasin juutuubist mitmeid õhtuid kondiste kätega ameerika tädisid ikka üht ja teistpidi lapikesi kokku õmblemas. Natuke jälle targem.

Et nüüdne kampsun kestaks kauem ja kaeum ja kauem (veel kauem kui eelmine), siis vooderdasin soonikud lina-puuvillaseguse kangaga. Ja väike sisetasku ka. Hoolsalt ja targu talitades jõuab kaugemale nii kampsuniteos kui kõiges muus, nagu täna Presidentki ütles - meie oma Eiffeli torni suunas ja sealt veel edasi ka.

Meremees on kodus. Sõjalaev on praegu selja taga. Ees ootavad viimased palgijupid lõhkumist, et pühapäeviti sauna korstnast ikka suits tõuseks. Et need pühapäevad Eestimaa kodudes ei lõppeks. Hoiame kokku. 

Pro Patria!

Lumememm hakkab lössi vajuma, päike võtab võimust.

Tudujänes No 14 ja pisikotike

Tudujänes nr 14 - tätoveeringuga päikesejänku. Kollane ei ole mu lemmikumaid värve, ometi mõlkus tükk aega meelel just kollasekirju tudujänes. Ju siis kevad kutsub. Ruuduline kangas on mingi ülivana asja serv, millel on säilinud tempel. Suudan tuvastada sõna PÄRNU ja vist ka LAST.... Äkki siis mingi lasteaed?

Pole aimugi, kust see jupp minu kätte on jõudnud. Rõõm on tõdeda, et jätkuvalt on tudujänesed väärt kaltsunuku austavat nimetust, uusi kangaid nendes ei leidu. Komplektis karbi sees magav jänku ja kaks kleiti - päevakleit, nagu ikka, kahepoolne ja talvise kootud kleidi asemel sel korral hoopis täpiline tudukleit.

Kohe mitte midagi, peale mõõtude 14 x 16,  ei oska öelda pildiloleva puuvillase pisikotikese kohta. Lihtsalt tikkisin ja õmblesin ja mõtlesin, mida oleks paslik pitsistatud sisetaskusse pista?
Aga kuna ei jänes ega kott mulle ei jää (need lähevad Fb-s oksjonile, vt linke), siis ei olegi see nii väga minu mure :).

Huvitav, miks jänesed kõigi piltide peal nii ühe ilmega on...

Savi tekitab põnevust

See juhtus Sänna Kultuurimõisa savikoja keraamikaringis. Minus tärkas uskumine, et raskest materjalist on võimalik teha midagi kerget ja õhulist (arhailised robustsed vormid ei kõdista mu hinge, mis parata). Rohkem polnudki vaja, et nakatuda. Kui juba lootus filigraansetest omatehtud nõudest ja pisividinatest nahavahele on pugenud, siis tekib kiusatus üha edasi katsetada ning lasta end ahvatleda uutel vormumistel.

Omajagu maagiline on tunne, kui mittemidagiütlevast hallist massist saab sinu enda käte vahel ja ahjukuumuse abil midagi hoopis teistsugust ja reaalselt kasutatavat. Tegelikult said tass ja liud voolitud juba möödunud aastanumbri sees, lihtsalt glasuuri alla jõudsid nad alles praeguseks. Esimesed näpuharjutused võib õnnelikuks juhuseks nimeteda ja päris oskus tuleb ikka alles rikkaliku kogemusega. Oleks ometi vaid aega rohkem, küll siis hangiks kõiksugu kogemusi ... ka voolimisalaseid. Vägisi kipub meelele üks tsitaat:

Ei, Lottele ei meeldinud tegelikult üldse magada, tema arust oli see täiesti raisatud aeg. Õhtuti vähkres ta alati oma voodis ning oli lausa meeleheitel, kujutledes, kui palju huvitavaid asju ta öö jooksul teha jõuaks, selle asemel et mõttetult linade vahel lebada.

No tõesti, klassikud ei valeta. Mul oleks juba armee jagu tudujäneseid ja terve serviis valmis, rääkimata värvi järgi sorditud pesuvirnadest kapis, kui ainult magama ei peaks...

Ääremärkus: sellest pidi saama suur tass, mille seest hää kodust piimavahukohvi juua. Ikka kohe nii, et võtad kahe peo vahele ja tunned kuidas läbi tassi kohvisoe sõrmedesse valgub. Selline saigi tehtud. Juhtus aga see, mis algajatel keraamikahuvilistel ikka - suutmatus uskuda, et savi kasutab ilma igasuguse kompromissita oma õigust kokku kuivada. Nüüd saab tassist juua ehk kanget espressot ja kuna ma seda ei joo, siis sobib see ka puuviljakaramellide kausikeseks.

Väikese koka põll

Väike kokapreili sai 5 aastaseks. Selleks puhuks oli paslik õmmelda kreemikoogine põll ja küpsetada suuremas koguses muffineid. Roosa-iga ei ole veel lõppenud, püüan olla leplik.

 

 

Põlletegu oli põnev kombineerimine. Kollasetäpiline kangas oli enne voodilina, broderiipitsi harutasin kaltsukast ostetud kardina küljest ja roosa-ruuduline jupp pärineb preili titeaegsest kleidist. Ahvatleva koogikanga leidsin kunagi ebay'st teadmata siis, mida sellest teha. Lihtsalt nii ilus oli ja pidin selle saama. Nagu ikka, annab aeg arutust ja nähes Linda-preili* suurt kirge kokkamise vastu, sai selgeks, et ta väärib isiklikku põlle. Tegin selle persepktiivitundega - parajalt suure, et sirgudes saab kaela ümber käivad paelad ära võtta ja siduda põlle ainult piha ümber. Samuti on teisaldatav nimesilt  Le Petit Chef, et asendada see järgmise taseme tiitliga, näiteks Chef de Patisserie.

 

 

* Nime teema on juba varem mõnes valvsas blogilugejas tekitanud segadust, seega teen puust  ja punaselt või kangast ja roosalt -  nii nagu Polkovnik (ja selle kõikvõimalikud lühendid) ei ole minu pärisnimi vaid hüüdmini, nii on ka Lindal mitu nime. Ametlik ja mitteametlik. Mõned kasutavad üht, teised teist. Põllele sai tikitud ametlik nimi.

Klaaskommikee

Esimese helmekee vaevaline valmimine...  jään parem maasikate juurde.

Minu põlglik eelarvamus, et traadiväänamine ja helmekeerutamine ikka see päris käsitöö ei ole, sai valusa hoobi ribide vahele. Pulloveri poes sündinud äkkmõte, et kui ajaks õige ühed näppu jäänud karamellkommised klaashelmed traadi otsa (mis see siis ära teha pole), oli tõestus sellest, et vahest on tundmatus kohas lihtsam vette hüpata kui tuttavas porilombis. Klaaskomme võis ju lükkida kut' maasikaid kõrre otsa aga kõik need konksud ja otsad ja rõngad panna nii, et kommid sirinad ühel ilusal hetkel põrandale laiali ei veereks, on omaette kunsttükk ja mikroskoopiline nikerdamine. Kui oleks seda teadnud, poleks vist alustanudki. Laatadel ja käsitööblogides ringi jalutades imestan alati, et kus on kõik need kõrvad ja kaelad, mis need ehtekoormad ära kannavad... Seega pole maailm sugugi kaotanud, kui klaaskommikee ka minu viimaseks traadiväänamiseks jääb.

Koduhoovi metsmaasikad issile

Muide, saabuv suvi on juba lähemal kui möödunud suvi!

Nii nagu on, nii ongi täiuslik

Lugu sellest, kuidas ma alles nüüd päriselt taipasin, mida tähendavad sõnad: "Kui sa tervet rehkendust ei jõua, siis tee pool aga tee hästi." Jätkan seda mõttetera: "Ja ära vaeva end selle poolega, mis tegemata jäi."

Üks olulisemaid õppetunde, mille meremehe naiseks olemine annab, on leppimine asjaoluga, et kõike ei ole võimalik perfektselt teha. Küsimus pole alati tahtmises või oskustes - lihtsalt aega ei jätku. Üksi pere ja majapidamise eest vastutamine toob kaasa hulga argiseid pisikohustusi, mis neelavad müstiliselt palju minuteid-tunde. Aeg kaob kui mutiauku. Aeg on väärtuslik ressurss ja aastatega üha väärtuslikumaks muutub. Viimase üheksa kuu jooksul tõusis aja väärtus minu jaoks hüppeliselt. Tundsin, kuidas möödunud pikkade kuude jooksul loobusin mitmeski asjas oma harjumuspärasest standardist pisiasjadeni ideaalne olla. Olgu selleks siis detailideni perfektne aruanne või ühtepidi ja suuruse järgi rivvi pandud pesuvirn kapis. Isegi moosipurkide sildid lasin tänavu lastel teha ja mõned purgid ei saanud üldse silte külge. (Kes mind rohkem tunnevad, teavad, milline eneseületus see on :)). Kui kõik see hakkab tulema unetundide arvelt, siis ei ole enam mõtet. Raske on harjumusest loobuda aga veel raskem on samamoodi jätkata.

Kui palju tegusid on mul elus jäänud tegemata seetõttu, et pole jõudnud seda teha nö täiskomplektina ja perfektselt. Näiteks ammune mõte lumekohvikust. Kui täiulslikult ei saa, siis ei tee üldse. Ja ometi teame kõik õpetaja Lauri tarkust poolest rehkendusest. Alles nüüd taipan, kui kuldsed sõnad need on. Ajatult targad. Kas parem on toimumata jäänud täiuslik lumekohvik või esialgse unistuse kärbitud versiooni järgi tehtud lumekohvik?

Tudujänestega on tegelikult samamoodi, neid võiks täiuslikkuseni viimistleda aga kuskilt tuleb tõmmata piir. Kui varem tundus selle piiri tõmbamine traagiline, sest fookus oli sellel, mida ei jõudnud teha, siis nüüd olen õppinud keskenduma sellele, mis juba valmis on. See osa, mis jääb teisele poole piiri, ei ole enam kurb mitterealiseerumine vaid impulss edasiliikumiseks. Lõpetatuse tunnet ei teki, õhku jääb mõte, mida võiks veel proovida-teha ja see paneb uuesti haarama kanga ja kääride järele. Tudujänesed No 12 ja 13 olid just sellest impulsist laetud. Põnev väljakutse erksast ja kirevast tudujänesest sünnitas mitmeid uusi mõttelõnga otsi, mis vajavad läbiproovimist... aga mitte sel korral, mõnel järgmisel. 

Siin ja praegu on parim ja täiuslikeim just nii nagu on.

Tudujänesed oma uues kodus. Aitäh, Tiina, mõnusate piltide eest.

Tudujänes No 11

Roosasid kangajuppe on mul vist kõige rohkem ja enamus neist ootab oma teist või kolmandat või kes-teab-mitmendat tähelendu. Eriti hullutavalt mõjuvad lihtsad naiivsed pisi-mustrid. See roosa-lilleline endine linik on üks lemmikumaid. Nii ma sobrangi kaltsukas lasteriiete või laudlinade-kardinate kuhilates, sest sealt leiab sellist kaami kõige paremini.

....

Hiljuti olid tudujänesed Mugula fotostuudios ühe armsa sessiooni osalisteks, ruuduline No 8 pikutab esiplaanil. Mugula pere ja stuudio asuvad siinsamas kõrval künka otsas, meie vahele jääb imekaunis Ööbikuorg. Toredaid tegijaid Rõuges jagub, igav pole siiani hakanud.

Foto: Grethe Rõõm

Sellised seosetud mõtted siis sel korral.

Tudujänesed No 9 ja 10

Tudujänesed peavad sammu ilmaoludega. Maha sadanud muinasjutulumi eeldab just täpselt mõnusat suure kraega suusakampsunit. Sedakorda siis õde-venda tudujänesed ja numbritega 9 ja 10. Otsustasin neid nummerdama hakata, et veidikenegi järge pidada. Näib, et lähiajal jäneseteo hoog ei rauge. Lähtekohaks seadsin suvehaku pesakonna, kes olid esimesed, kes said külge tõutunnustele vastavust kinnitava tudujäneste sildi. 

Tudujänesed on kauamängivad ja kestavad  pikemalt kui üks talv, seega tuleb hoolt kanda ka kergema rõivastuse eest. Kleit ja särk täitsa olemas aga ootavad soojemat ilma või mõnd sooja tekialust kuhu kaissu pugeda. Polegi vist näidanud varem, et tudujäneste kleidikesed on kõik kahepoolsed. Tuu-in-uan. No 9 kleidike on üks mu lemmikumaid - väikest linahalli, raamatust üle jäänud, kangariba olen hoidnud kiivalt millegi erilise jaoks. Sellel on suurepärane värvide kombinatsioon ja muster. Nii väärt kraamist pidi ju tulema midagi erilist. Detailihulluses heegeldasin linasest niidist pitsigi serva, mille tikkisin läbi hallikassinise mulineega.

Tudujänesed (kenasti karbis) ja eelmise postituse piparkoogid (veel kenamini karbis) sõitsid Tallinnasse Riigikogu fuajees 3.-5.detsemini toimuvale Võrumaa käsitööd tutvustavale näitus-müügile.

Pealinlased, minge uudistama!

Ökoroosa tudujänes

Tudujänesed uuenduste lainel. Kui seekordse tudujänese kleidi kudumine läks suht ladusalt, siis sobiva karbi prototüüpide valmistamine oli paras rist ja viletsus. Lõpp hea, kõik hea.