Roosi tahab lennata

Möödunud aasta oktoobris oli tädi Sokikesel põhjust varrastelt lendu lasta imetillukesed roosad sokikesed. Pisimõõdulised sokid pidid veel jupp aega kannatlikult ootama aega, mil' omanik neisse ära ei upu. See aeg tuli ja tuli veel palju teisi vahvaid aegu. Roosad sokid on ammuilma väikseks jäänud. Kõik unistused, ootused ja lootused on täitunud. On aeg uuteks sokkideks (sedakorda emme tehtud). Roosi tahab lennata...

Väike nupsik Helena Roosi ajab diivani najale end püsti ukerdades nina vahvalt kirtsu ja teeb kavalat krutskinaeru. Nägu on täpselt selline nagu Piret Raua värsiridades:

Mulle meeldib õitsev roos,

õites puu ja magus moos.

Meeldib vannivahuvann,

ülepannikoogipann,

tutimüts ja mütsitutt,

väike beebi, beebi lutt,

küpsis, komm ja tordilõik.

Meeldib absoluutselt KÕIK!

Punane on uus must!

Silmanurgast näen köögi akna taga edasi-tagasi kihutamas midagi laulvat ja punast. See on üks neist hetkedest, kui ema haarab fotoka ja jookseb keeva spagetipoti tagant õue, sest noor stilist on elegantse kergusega hakkama saanud millegi toredaga. Meie väike kodune laulupidu.

Kingitus Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastekliinikule

Eelmise aasta viimastel päevadel tehtud üleskutse tänada Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastekliiniku personali nende hindamatu panuse eest väikeste inimeste elu ja tervise eest võitlemisel, on jõudnud edukalt plaanitud tulemuseni. 15.mail andsime Lastekliinikule üle viis töötooli - neli värvilist õepostide töötooli ja üks arsti töötool (see jõudis juba piltide tegemise ajaks arstikabinetti).

Annetajaid oli kokku 81 ning kokku kogunes 2009 eurot, kuhjaga häid soove ja toetavaid sõnu. Lisaks toetas meid AS Standard ühe tooliga. Siinkohal tänusõnad kõigile headele inimestele, kes meid aitasid. Kiidu- ja tänusõnad ka AS Standardi esindajale Martin Kullile, kes aitas nõu ja jõuga ja oli väga kannatlik leidmaks haiglarahvale just seda kõige sobivamat mudelt Standardi rikkalikust tootevalikust.

Õeposti toolide puhul langes lõplik valik tunnustatud Skandinaavia brändile HÅG ning mudelile H03. Toolid on väga mugavad ja keha toetavad ning näevad äraütlemata kenad välja. Toolid on valmistatud ümbertöödeldud autopamperitest ja plastjäätmetest ning üleüldse on HÅG tunnustatud kui keskkonnateadlik ettevõte. Toolidel on garantii 10 aastat, 24/7 kasutamise korral 5 aastat.
Arsti töötooliks valmisime tšehhi tootja LD Seating mudeli Stream 280. Igati korralik ja mugav tool ning garantii 5 aastat. Seega peaks kingitusest olema nüüd rõõmu paljudeks aastateks.

Helena Roosi on igati rõõmus ja kraps täiesti tavaline laps. Sõnapaar "täiesti tavaline" on meie jaoks suurim kingitus. Paar aastat on ta veel arstide kõrgendatud tähelepanu all aga siiani on kõik sujunud kenasti.
Helena Roosi koos vanemate, õe ja vendadega tänab Lastekliinikut ja kõiki annetajaid ja toetajaid, kes aitasid sellel väikesel algatusel tõeks saada:

Maie Teder
Kristiina Kahur
Ainar Uusküla
Eveli Kaur
Petra Stuhr
Leili Karu
Ingrid Ruudi
Tõnu Lember
Helen Korol
Madli Rätsnik
Jaana Daniel
Triin Pints
Vivian Helekivi
Riina Lulla
Mirja Kukkonen
Eveli Nõgu
Margus ja Kadri Tramberg
Tiina Ereb
Eve-Liis Abroi
Eneli Kaasik
Külli Täht
Tiina Janter
Elo Perling-Kõmper
Sirli Vijar
Ingrid Õun
Annes
Kerli Vijar
Anne Leisner
Elina Naan
Piert Püss
Kersti Esnar
Epp Leesik
Juhan Härra
Annely Raun
Anu Tammiste
Liia Väljas
Merle Mandre
Merit Raju
Kairi Kaarlaid
Aivo Hütsi
Eveli Kaup
Tiina
Eve Täht
Urmas Vahter
Indrek Reinbach
Gunnar Ints
Tiia Kiis
Janela Lääne
Andres Loog
Katri
Merlit Aldosin
Tiina Rebane
Eve Kinnunen
Kerli
Airin
Inga Lambakahar
Kaire Kallak
Kai Koord
Kristina Uus
Miret Tuur
Kätlin Kann
Margit Adamson
Taavi Urb
Jaan Roos
Hele Soomets
Anne Tikenberg
Krista Alikas
Katrin
Kristi Liivamägi
Triin Tael
Piret Toomet
Ruth Loorits
Andres Puusep
Mart Kallis
Marika Timofejev
Ahti Sõõrde
Merle Jakobson
Eva Vodi
Irina Ojala
Vööbe Liitoja
Naiskodukaitse Võrumaa ringkond
AS Standard

Kadri ja Tanel



Ülevaade laekunud summa kasutamisest:

Toolid koos transpordiga (Tallinn-Tartu) 1916,62
Tänukirjad haigla stendidele ja kampaania sildid toolidele 60,00
Ülekandetasud 0,38
Jääk 32,00

Järele jäänud 32,00 annetame edasi Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi enneaegsete laste ravi edendamise tarbeks.
Täpsema ülevaate saamiseks palun kirjuta Kadrile (kadrikangro@hotmail.com)

49+51

49% ajast närvesöövat jauramist, pisaraid, muret, vaeva.

51% ajast rõõmu, õnne, lusti, naeru, rahu.

Maailma kõige kaalukamad kaks protsenti, mis panevad sind endast kõike andma. Jäägitult. 

49 protsendi üleminekut 51ks kogeb kõige vahetumalt õhtuti peale laste uinumist. Mõnikord võtab see lausa silma märjaks. Magavad lapsed on nii ilusad.

Koduõpetaja

Episood n+1

Sel ajal kui mina tõstan türkiissinise kleidi garderoobi stangel vasakule ära mõnda erilist päeva ootama, võtab väike daam sõnagi lausumata ülemiselt riiulilt roosa laia äärega kübara ning läheb vana kaevu äärde konni vaatama või tibusid söötma või herneid külvama. Põlved kriimulised ja jalas venna vanad kummikud aga see ei sega kübara kandmist. On tavaline eriline päev, et panna pähe kübar, on täiesti eriline koht, kus seda teha - oma kodu. 

Episood n+2

Metsa harvendamine koduhoovi ääres on täies hoos. Lõke lõõmab kui igavene tuli, päike on südasuviselt kõrvetav, nahk on higine ja õhk täis kuuseokkapõlemise tolmu. Külla tulnud tädi Pillele toob ta külma kaevuvett Villeroy & Bochi elegantse pokaaliga. Metsaveere lounge...

Ja mina, vana rikutud naine, kleebin mõttes asjadele külge silte "argipäevaks", "linnas käimiseks", "erilisteks kordadeks". Ja nii need päevad tiksuvad ja asjad muudkui ootavad ja ootavad samal ajal kui tema pillub mulle silme ette ülaltoodud stiilis episoode. Ahh, nii palju on siin elus veel õppida! Veab, et mind on õnnistatud nelja täistööajaga koduõpetajaga, väike Suur Daam nende hulgas. Ehk läheb õnneks ja ei pea suvetööle jääma...

Noor must kukk on väikse daami vaieldamatu lemmik

Helena Roosi annetuskampaania ületas ootusi

Foto: Grethe Rõõm

Detsembris algatatud väike heategevuskampaania Tartu Lastekliiniku toetuseks osutus edukamaks kui oleksime julgenud loota. Annetajaid oli 81, kelle abil kogunes 2009 eurot vastsündinute ja intensiivravi osakondade õepostidesse ergonoomiliste toolide soetamiseks. Seda on rohkem, kui oskasime oodata ja seega saame osakondades välja vahetada rohkem toole. Suur tänu kõigile kes oma õla alla panid!
Meeldiva üllatusena panustab väikesesse kodanikualgatusse ka Eesti juhtiv mööblitootja ja edasi müüja Standard AS pakkudes meile omapoolset tuge nii sobiva mudeli valimisel kui kattes osaliselt toolide soetuskulu. Praegu otsime koos Lastekliiniku personaliga Standardi mitmekesisest valikuvõimalusest kõige sobivamat tooli. Protsess on võtnud plaanitust veidi kauem aega, sest tunneme suurt vastutust heade inimeste usalduse ja iga annetatud euro ees. Tahame olla kindlad, et leiame Lastekliinku oludesse just selle õige ja parima mudeli, mis oleks mugav, vastupidav, lihtne kasutada ja mille tootmisel oleks arvestatud keskkonnasäästlikke põhimõtteid.
Kui toolid on tehasest kohale jõudnud ja Lastekliinikule üle antud, anname sellest siinsamas blogis ka teada.

Täname kõiki toetajaid!
Kadri ja Tanel

Helena Roosi ja väike heategu

Eelmine postitus osutus prohvetlikuks. Ühel jänkukesel oli rutt hoopis meie enda värvilisse pesakonda saabumisega ....

10.oktoobril sündis meie perre Helena Roosi. Ilusat sündmust varjutas tõsiasi, et see juhtus üle kolme kuu oodatust varem. Pontsakate põskede asemel oli 850-grammine läbikumavate tillukeste käekestega miniatuurne inimene ning hirmutav teadmatus iga järgneva minuti ja tunni ees. Sündmuste kulg, milleks ükski pere pole ettevalmistatud ja millele ei oska mõelda enne, kui see sind tabab. Järgnes kaks ja pool kuud haiglarežiimi koos juhtmete, andurite, monitoride, maha surutud emotsioonide, kaine mõistuse, usu ja lootusega. Kaks ja pool kuud arstide ja õdede tööd ühe väikse tüdruku elu ja tervise pärast.
 

Helena Roosi on väga tublisti kosunud ning jõulude eelõhtul jõudis ta esimest korda koju kahe venna ja õe juurde. Ta on olnud erakordselt vintske võitluses oma koha eest päikese all ent ta poleks seda suutnud ilma arstide ja õdedeta Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastekliinikust. Keerulised aparaadid ja uued tehnoloogiad üksi ei aita neid väikseid patsiente. Aparaadi ja patsiendi vahele on vaja tarka ja hoolivat inimest. Suur on rõõm, et need inimesed on meie keskel olemas ning teevad tööd, mida nad armastavad.

 

Au ja kiitus suure südamega inimestele, kes on valinud endale niivõrd vastutusrikka elukutse! 

 

Heategevuskampaaniad on tavaliselt suunatud patsientide heaolule ja aparatuuri soetamisele. Arstide ja õdede panus patsientide ravimisel on jäänud tänamatult varju. Haiglas jäi silma palju elementaarseid ja personali töötingimusi puudutavaid pisiasju, mis vajavad samuti parandamist aga milleks tihti haigla eelarvest raha ei jätku. Töö pikkades vahetustes nii õrnade ja tundlike patsientidega nagu seda on (enneaegsed) vastsündinud, nõuab keskendumist ja tähelepanu. Mugavad töötingimused peaksid selle juures olema iseenesestmõistetavad aga paraku reaalsuses see nii pole.

 

Soovime tunnustada Lastekliiniku arstide, õdede ja abipersonali tööd aidates oma väiksel moel nende olmetingimusi paremaks muuta. Pidasime nõu Lastekliiniku inimestega ning selgus, et ühe esimese asjana, millega töötingimusi mugavamaks teha, võiks välja vahetada õepostide töötoolid. Seepärast kingime Lastekliiniku vastsündinute osakonnale ja intensiivravi osakonnale õepostidesse uued mugavad ja ergonoomilised toolid. Ka Sina saad meie kingiga ühineda!

 

Need inimesed päästsid meie lapse elu! Hea blogilugeja, Kui Sa südamest soovid aidata meil TÜK Lastekliiniku personali selle eest tänada, siis tee oma annetus Helena Roosi pangakontole. Annetusi kogume kuni 28.jaanuarini, mis pidi olema Helena Roosi oodatav sünnipäev.
Ülekande rekvisiidid: Helena Roosi Kangro a/a 221058823830 Swedbank.

Annetuse sihipärast kasutamist saab kontrollida kontakteerudes kirja teel (kadrikangro@hotmail.com). Kõigi toetajate nimed lisatakse tänukirjale (soovi korral tagatud anonüümsus).

Kadri ja Tanel

Pro Patria

Lõpuks on see valmis - kampsun "Fastnet" (disainer Josh Bennet). Viimasest täiskasvanule kootud kampsunist on möödas rohkem kui 10 aastat. Toonasest mõnusast villasest mehekampsunist sai ühel hetkel pesumasina kaasabil kuulikindel minimudel. Nüüd on hea toolidele vildisusse sellest lõigata. Tahan loota, et selle kampsuni eluiga on pikem ja väärikam, sest valmis ülima hoole ja armastuse ja rohke harutamisega.

Kui Rowani 52 ajakirja sirvisin, jäi pilk kohe Fastnet mudelile (ja modellile). Mõte hakkas vaikselt oma elu elama ja ühel hetkel oli selge, et see tuleb lihtsalt ära teha.

Ma pole kunagi täpselt mustri järgi kampsunit kudunud ent vaadates kõrvalt pr.Marmelaadi igaastaseid sellealaseid kudusaavutusi, siis tundus see ju päris tehtav (v.a. kolmnurkne kaelus, mis on Herr Vanemleitnandi puhul välistatud). Algusest peale teadsin, et mingit järeleandmist kvaliteedis teha ei kavatse -  noh et oleks ikka Rowani vääriline. See aga tähendas näiteks viis korda alustamist, sest suuruse arvutamiseks on antud mustri puhul proovilapist vähe kasu. Ikka nii, et kudusin 15 cm valmis ja avastasin, et saab liiga kitsas või siis on soonik liiga löts või siis hakkas soonik hoopistükkis lokkima (sest nii palju oli juba sama lõnga trööbatud). Lõpuks sain esimese tükiga minema aga iga uue mustrilapi alguses tuli varuda kannatust.

Lisaks isiklikule kobakäplusele aitasid harutamiskilomeetreid juurde teha ka välised jõud. Näiteks leidsin kudumise korvist majapidamise ainukese pastapliiatsi. Tänapäeval pastakad ei aja tinti välja v.a. sellistel puhkudel, kui nad on pooleli oleva kudumi peale poetatud...

Kõiki narrusi enam ei mäletagi aga tean, et see harutamine ja uuesti tegemine osustus mõnusaks ja nauditavaks. Mõni koht läks ludinal, teisega jällegi vastupidi. Eks elus ongi, et vahel läheb nii ja siis jälle naa. Kui sedasi kogu südamest ja sunduseta teed, siis on protsess ise nii mõnus, et konarused ei häiri. Milleks siis kiirustada lõpetamisega. Iga asi omal ajal. 

Kusjuures harutada ei tulnud ainult kootud juppe vaid ka õmblusi. Mustriosad on nii erineva tekstuuri ja pingsusega, et ilusa õhukese õmbluse saavutamiseks tuli hoolega nuputada ja katsetada. Vaatasin juutuubist mitmeid õhtuid kondiste kätega ameerika tädisid ikka üht ja teistpidi lapikesi kokku õmblemas. Natuke jälle targem.

Et nüüdne kampsun kestaks kauem ja kaeum ja kauem (veel kauem kui eelmine), siis vooderdasin soonikud lina-puuvillaseguse kangaga. Ja väike sisetasku ka. Hoolsalt ja targu talitades jõuab kaugemale nii kampsuniteos kui kõiges muus, nagu täna Presidentki ütles - meie oma Eiffeli torni suunas ja sealt veel edasi ka.

Meremees on kodus. Sõjalaev on praegu selja taga. Ees ootavad viimased palgijupid lõhkumist, et pühapäeviti sauna korstnast ikka suits tõuseks. Et need pühapäevad Eestimaa kodudes ei lõppeks. Hoiame kokku. 

Pro Patria!

Lumememm hakkab lössi vajuma, päike võtab võimust.

Väikese koka põll

Väike kokapreili sai 5 aastaseks. Selleks puhuks oli paslik õmmelda kreemikoogine põll ja küpsetada suuremas koguses muffineid. Roosa-iga ei ole veel lõppenud, püüan olla leplik.

 

 

Põlletegu oli põnev kombineerimine. Kollasetäpiline kangas oli enne voodilina, broderiipitsi harutasin kaltsukast ostetud kardina küljest ja roosa-ruuduline jupp pärineb preili titeaegsest kleidist. Ahvatleva koogikanga leidsin kunagi ebay'st teadmata siis, mida sellest teha. Lihtsalt nii ilus oli ja pidin selle saama. Nagu ikka, annab aeg arutust ja nähes Linda-preili* suurt kirge kokkamise vastu, sai selgeks, et ta väärib isiklikku põlle. Tegin selle persepktiivitundega - parajalt suure, et sirgudes saab kaela ümber käivad paelad ära võtta ja siduda põlle ainult piha ümber. Samuti on teisaldatav nimesilt  Le Petit Chef, et asendada see järgmise taseme tiitliga, näiteks Chef de Patisserie.

 

 

* Nime teema on juba varem mõnes valvsas blogilugejas tekitanud segadust, seega teen puust  ja punaselt või kangast ja roosalt -  nii nagu Polkovnik (ja selle kõikvõimalikud lühendid) ei ole minu pärisnimi vaid hüüdmini, nii on ka Lindal mitu nime. Ametlik ja mitteametlik. Mõned kasutavad üht, teised teist. Põllele sai tikitud ametlik nimi.

Viimane päev ootamist

Elu nagu filmis. Üheksa kuud mehe koju ootamist saab läbi uue Olerexi jõulureklaami saatel, mis sündis meie kodus.




Kõiki neid, kes kaugel veel
üle maa ja vee,
kodusoojus ootab ees.
Kaugel võõrsil, kuhu töö kõiki viinud,
jõuluks koju toob neid tee...

Juhtus selline lugu, et ühel päeval seisis õuel tundmatu naisterahvas teatega, et tahab meie maja näha. Olin kergelt kohmetu. Selgus, et tema otsib kohta, kus filmida jõulureklaam, kus ema ja lapsed küpsetavad bullerbilikus maamajas piparkooke ja ootavad isa jõuluks koju....
(Sel hetkel sündis kunstdokreklaami žanr)
Elu nagu filmis - maamaja on, lapsed on, ema on, piparkoogid (loomulikult) on ja ootavad isa jõuluks koju, kes rekka asemel tuleb siiski laevaga.
Paari päeva pärast oli maja hõivanud võttegrupp. Rahvast rohkem kui oleks uskunud meile mahtuvat. Külmkapi ligi ei pääsenud, auto tuli metsa äärde lumehange parkida, kus talle külmas õhtus väga ei meeldinud  ja asi lõppes puksiiri saabumisega ja mitmed südamlikud ebamugavused veel. Kokku oli see kihvt kogemus ja paras ports põnevust otse koju kätte, et meie päriselt isa-koju-ootamine kiiremini läheks.

Käes on pika ootamise kõige raskem hetk.Viimane päev, viimased tunnid. Aeg venib, ootus on kõrgele kruvitud ja ärevus hinges, sest pea üheksa kuud (kui väike suvine puhkus välja arvata) ootamist saab kohe-kohe läbi. Neid viimaseid päevi on ennegi olnud aga sel korral on teisiti, sest selle päevaga võib lõppenuks lugeda meie maale kolimise loo. Lõpuks saab ka LapseVanemLeitnant päriselt koju ja niipea enam merele ei lähe. Saab maisemaks. Need olid katsumusterohked kuud meile kõigile, õppetunnid, mida kuskil koolis ei õpetata. Sain teada, kui tugev ma olen ja samas nii nõrk, kui kannatlik ja ometi nii kärsitu, kui rõõmus, masendunud, paanikas, rahulolev, toimekas ja laisk. Oli suuri võite, saavutusi ja veel suuremaid kaotusi.... Kõigest hoolimata olen väga väga õnnelik, et asjad on just nii nagu on, et ma olen just siin kus olen, just nende inimeste keskel kus olen.

Peale homset tulgu või maailma lõpp!

Raamatuparandus

"Leiutajateküla Lotte" raamatut on hoolsalt loetud ja üksjagu räsida on see saanud ka. Liigagi räsida. Piinlik lausa tunnistada. Vähemalt aasta olen tema katkise kaane eksistentsi riiulis kiivalt kaitsnud lausega: "Ma parandan selle kohe ära". Seesuguseid kohe-parandamise-asju on võmalik leida meie kodus igal sammul. Alustades mehe edevatest töötunkedest lõpetades kõiksuguste pisividinatega. Ma kohe parandan. Õnneks on "kohe" väga subjektiivne mõiste, kuulub samasse kategooriasse kui "esimesel võimalusel". Kohe võib venida väga pikaks, kui irvakil embleemiäärtega tunked sahtlisse ära panna või katkise servaga karbil terve pool ette keerata. Häda ainult selles, et lendu lastud lubaduse vari jääb kuklasse kummitama ning iga kord kui sahtlit paotad või karbi tervet serva näed, meenub, et seal kuskil on üks tegemata töö. Piinav kratsimine teadvuses, mis aeg-ajalt esile kerkib.

Minu suureks rõõmuks on üks seesugune lubadus nüüd täidetud ja raamatu kaaned said tõesti ära parandatud. Poiste toa triibu-täpilised tapeedijäägid ja riba jämedakoelisest puuvillasest luitunud köögikardinast sobisid selleks väga hästi.

Kaanekujunduse on teinud noor tõusev täht illustraatorite taevas. Marmelaad, värise! Linda-preili on juba päris pisikesest saati tohutult armastanud joonistamist. Pliiatseid ja pabereid kulub tal palju ning tootlikkus on suur. Avatud on palju (kodu)näitusi. Ka praegu ehib esikut ülevaatenäitus viimase loomeperioodi parematest töödest, rääkimata püsiekspositsioonist tema enda toas. Asi siis sellisel suurel andel üks kaanekujundus teha! Uuris hoolikalt herr Ernitsa loodud tegelasi ja arvas, et Lotte perekond on tegelikult just selline nagu juuresolevalt pildilt näha.

Aga see, kuidas raamat nii katki saab minna, on täiesti omaette teema ....

Teenetemärk

Rõõm on välja kuulutada järjekordne teenetemärgi  kavaler - 

vanaema Anne! 

Kui eelmisel korral anti välja III klassi sinilinnu märk, siis nüüd on kraad kangem orden ehk II klassi teenetemärk. Kuldlinnuke.

Pudelipost

Kallis (Lapse)vanemleitnant ulgumerel!

Sa saad ju aru, et me ei või siin kodus muru niitmisega liigselt pingutada. Las lilled õitsevad. Ilus on.

Sinu pere ja muud loomad

Klassiõhtu

Nurmenukkude õitsemise aegu pidas Rõuge kooli 2.klass Jaagupi* kodus oma kevadist klassiõhtut. Vabas looduses. Ümber järvekese võidu joostes. Liivalosse ehitades. Jalgpalli mängides. Kiikudes. Diskotades.

Läksin peopaika veidi enne plaanitud lõppu, tahtsin korjata nurmenukke. Lisaks kolletavatele nõlvadele leidsin eest vabadusest ja mahlakusest pakatava nooruse. Siira lusti ja rõõmu. Nägin muretut meelt. Kõik oli nii iseenesestmõistetav. Vähemalt selle nooruse jaoks.

Mina seisin ja vaatasin tahtes salamahti olla üks nende seast. Tahtsin mitte mõelda, kui ilus ja väärtuslik on keset õitemeres kevadist loodust see pulbitsev vabaduse tunne. Tahtsin vaid lihtsalt selle sees joosta ja hullata. Mõtlemata ilule, täiuslikkusele, turvalisusele. Olla tiivustatud üksnes lapselikust hasardist ja põnevusest.

Jah.... minu rong on läinud. Mõtlemine, teadvustamine, hindamine on ärkveloleku ajal enamasti sisse lülitatud ja pulbitsevat vabadust vaadates ei pea ma seda enam iseenesest mõistetavaks. Vabadus loob suuri väärtusi ja tekitab kohustust seda hoida. Ent see on nauditav kohustus.

Aga minu lapsed on veel rongi peal ja mul on selle üle ütlemata hää meel. Nemad saavad nautida helget lapsepõlve. See ongi nende kohustus. Kohustus saada osa luksusest, mida Eestimaal pakkuda on. Näiteks nurmenukkude sees püherdamisest.

"Niiiiiii lahe klassiõhtu," pomisesin endale ja läksin tee jaoks nurmenukkude õisi korjama.

Lustakat suvevaheaega kõigile Eestimaa lastele!

* Jaagup on Toomase hea sõber, kes koos perega kolisid Tallinnast Rõugesse elama paar aastat tagasi. Lisaks põhitegevusele võtavad nad oma armsas puhkekompleksis vastu külalisi. Minu meelest võiksid nad nurmenukuturismi arendada, sest neid lilli on seal tõesti palju.

Kuusevõrse köharohi

Mida pikemaks läheb päev, seda lühemaks jäävad siin postitused. Pikad jutud jäägu sügisesse või vihmaperioodi. Suvepuhkust ka ei raatsi välja kuulutada, sest kõige põnevam aeg on käes. Eelmine suvi kulus suu ammuli kõige uue avastamiseks ja soolaleivaliste võõrustamiseks. Sel aastal olen juba kübeke teadlikum ja ehk oskan leida rohkem aega muljete-mõtete jagamiseks.

♥ ♥ ♥

Kui talv läbi püsisid lapsed terved, siis petlik kevadsoe tõi meie majja ridamisi tõbiseid. Järjekordne telefonikõne Toomase klassijuhatajale teatega, et ta köha tõttu ikka veel kooli ei tule, lõppes sellega, et läksin õhtuhämaruses ja paduvihmas kuusevõrseid korjama. Klassijuhataja jagas õpetussõnu kuusevõrsetee ja selle köha leevendava toime kohta. Uurisin veebimaailmast, mil viisil on tavaks kuusevõrsetega ringi käia (sest ega köha ei pruugi  kimbutada ainult maikuus). Selgus, et kulinaarsel eesmärgil keedetakse pigem siirupit ja ravi eesmärgil pannakse hakitud kuusevõrsed suhkruga vaheldumisi purki. Purk külmkappi paariks nädalaks seisma ja siis peaks magus köharohi valmis olema. Noorte võrsete korjamine tekitab hinges ebamugavust ja süütunnet. Süda ei luba raskelt tulnud ja väärtuslikku kraami pikalt keeta ja kuumutada. Las siirupit teevad külmema kõhuga gurmeekokad. Kõik see roheline vitamiin las jääda minu purgis alles ja täitku oma üllast eesmärki tervise turgutamisel.

Kevadised kastanid

Lastega pargis jalutades leidsime lehtede alt hulganisti kastanimune, mis kenasti üle talve elanud ning näitasid nüüd uut elumärki. Hobukastanid on mu lemmikpuud. Eriti õitsemise ajal. Kastaniõitega seoses tekkivad mälestused on elavad ja vahetud, mitte puhtalt mõistusega meenutatavad vaid kehaga tunnetatavad. Kastaniõie-hetked meenuvad kõigi oma lõhnade ja emotsioonidega.

Mäletan juba pisikesest peale, kuidas mind võlus Pärnus kevadine kastaniõites Karja tänav. Eriline aeg aastas. Mälestustesse jäänud nostalgiline linnakevade tunne - õievahune Karja tänav (eriti veel siis, kui esimesed õied juba pudisema on hakanud) ja tomatitaimelõhnaline turg.

Tartus koolis käies oli üks kastan, mis mind omamoodi kõnetas. Erilist tähtsust sel justkui pole aga väga selgelt on meelde jäänud. See kasvas sisekliiniku hoovi peal. Tegin varakult suvist reumatoloogia praktikat, et siis koju suvepuhkusele saada. Tol aastal õitses see kastan hästi kaua ja kogu aeg, kui tõstsin pilgu töölaua tagant üles, vaatas valgetes õieküünaldes puu kutsuvalt vastu.  Kuigi kastan oli õues ja mina sees, meenub sellega vana ja väärika kliiniku atmosfäär.

Tallinnas on Tehnika tänava kastaniallee see, mis viib mõtted sellesse kevadesse, kui olin Tehoga lapsepuhkusel (kärutasin seal kastanite all) aga hakkasin siiski sujuvalt ka kodus tööasju tegema. Selles kevades olid esimesed kogemused kodus töötamisest ja nüüdseks ma ainult sellist töömeetodit kasutangi.

Väike jalutuskäik ja laste kalduvus kõike üles korjata viis selleni, et iduhakatistega kastanimunad said Teho initsiatiivil pistetud ka kodutalu mulda. Kõigepealt kahele poole sissesõiduväravat lootuses, et kunagi tervitavad õitevahus puud kojujõudjaid ja siis igale poole mujale aiaäärtesse, sest niisama ära visata neid kastaneid ka ei raatsinud. Punased lipukesed annavad teada, kust otsida esimesi märke külviaktsiooni õnnestumisest.

Üks väike hetk lapsepõlvemängudest võib olla alguseks millelegi suurele. Nagu sajandi filmiks kroonitud "Kevades", kus isa poolt maase lükatud pajuvitsast sai suur ja märgilise tähtsusega puu Arno jaoks. Ma ei tea, kas neist kastanitest saab asja ja kas siis, kui saab, imetleme nende õisi meie või keegi teine. Ja võib-olla on hoopis mingi teine väike moment see, mis kasvatab silla lapsepõlve ja täiskasvanuea vahel. Vahet polegi. Peaasi, et lastel on võimalus neid hetki iga päev luua, elada oma maailmas ja arusaamades, iseenda loovusest indu saades. Mina poleks neid kastaneid sealt lehtede alt üles korjanud aga Teho jaoks oli see oluline ja ta tahtis väga neid maha panna. Ju siis on millegi jaoks vaja...

Esimene äike on ära olnud ja eile kukkus ka kägu. Võiks öelda, et suveaeg on põhimõtteliselt käes.

Keraamikaring

Toomase valge hunt-taldrik

Savi on materjal, millega on mul olnud vähe kokkupuudet. Veidike isegi on olnud põlgust, sest päris täpselt ei tea, mida ja kuidas sellest teha saab. Tüüpile teadmatuse produtseeritud eelarvamus - mida ei tunne ei tea, seda tuleb karta. Miskipärast on tundunud savi, hoolimata oma pehmusest, mehelik ja jõuline materjal. Minu jaoks, kes ma ihalen kerguse, õrnuse ja peente detailide järele, on see võõras karakter. Sellest hoolimata olen ma salamisi ikka tahtnud saviga tuttavaks saada.

Rõuge Koolis toimub keraamika ring. Suur oli rõõm, kui vanem poeg teatas oma soovist seal käima hakata. Nagu selgus, on keraamikaring laste seas hästi populaarne. Isegi nii populaarne, et õpetaja Annika kaalus seda mitmes grupis teha, et saaks piisavalt kõigile oma tähelepanu jagada. Sain aru, et siin on minu võimalus. Pakkusin end vabatahtlikuks õpetaja abiliseks. Lootsin, et ehk on mul piisavalt loomingulist intelligentsi, et suuta primitiivsemaid tegevusi juhendada. Niimoodi laste kõrvalt olen tasahilju saviga tutvust loonud. Mulle meeldib savi juures vahetu kontakt ja väljendusrikkus - ühest kergest sõrmeliigutusest tekib täiesti uus ilme ja emotsioon. Lapsed on saviga tegeledes mõnusalt vabad, loovad ja julged -suurepäraseid skulptuure tuleb ridamisi. Savi ei vaja ka palju kannatust. Lapseliku kärsituse ja kerge suhtumisega sobib see kenasti. 

Praegu olen ise veel uje, suuri taieseid ei tee (piltidel on laste tööd). Otsin seda õiget tunnetust ja dialoogi materjaliga. Nagu ütlesin, on savil omadused, mis on minu jaoks täiesti uued. Tikkides või piparkooke joonistades on võimalik minna perfektsuses ja detailides ülipeeneks. Savi puhul see ei toimi. Savile annab ilmet suurem vaade. Vähemalt selline mulje on seni jäänud.

Miinijahtija M315.
Selle pildi juures on paslik teha üks täpsustus - edaspidi tuleb Leitnandi asemel kasutada nimetust Vanemleitnant ja kui siit veel edasi arendada, siis miks mitte ka (Lapse)vanemleitnant.

Keraamikaring on üks paljudest näidetest, et elu maal on väga mitmekesine nii suurte kui väikeste jaoks. Kuna kõik on lähedal  (ja sageli ka lähedased), siis ideed saavad ruttu teoks. Vahet pole, kas selleks uitmõtteks on jäässe külmutatud laste joonistuste ja skulptuuride näitus Ööbikuoru vaatetornis või reedeõhtune uisukarneval - kulub vaid mõni päev ja asi saab teoks. Asjade teoks saamise kiirusega tuleb  veel harjuda, sest mind valdab ikka veel pika-planeerimisprotsessi-paine. Vist selle nahka kipub minema ka Tamme talu lumekohviku mõte...

Kessu ja Tripp

Sõitsin eile õhtul Tallinnast Võrru. Reisiseltskond oli kirju. Teiste hulgas olid seal Margit Kilumets, Arp Müller, Artur Talvik aga eriti meeldisid mulle mudilased, kes mõtisklesid riigi teemadel:

Millises riigis on hea elada? Miks?
Eestis.
Sest siin on eurod ja suurem raha.
Sellpärast, et seal elab su vanaema ja vanaisa ja sa saad vanaema ja vanaisa juurde iga kell minna.
...
Kui teie oleksite Eesti riigi juhid, siis mida teeksite paremaks?
Ma teeksin igasugu maasika- ja vaarikamaid, seal oleks maasikamered ja puud.
Miks sa seda teeksid?
Sest see on mu unistus ja see mulle meeldiks.
...
Kas midagi ohustab ka riiki? Mille eest peab riiki kaitsma?
Nafta. See teeb veele palju halba.
...
Mis on ühes riigis kõige tähtsamad asjad?
Et terve riik hukka ei saaks.
Kuidas seda teha, et riik hukka ei saaks?
Tuleb kaitsta. Sõjaväleased ei tohi lasta nii kiiresti ära minna, sest muidu võivad vastased just tuld anda ja meil on vähe sõdalasi.
...
Kui sa saaksid oma riigile midagi kinkida, siis mis see oleks?
Kingiksin rohkem vaestele raha.
Kui tal on katus jällegi vana, siis ma kingin talle uue katuse.

Laste mõttelend on nii vahetu ja värske, et aastakümnetega vaevatud täiskasvanutel on seda kohati keeruline jälgida. Ma imetlen täiskavanuid, kes saavad lastega vahetu kontakti ja oskavad nendega ühes rütmis mõelda. Mina seda alati ei oska. Laste ja täiskasvanute erinev mõtlemise ja fantaseerimise oskus tuletas mulle meelde üht hiljutist elamust...

Käisime perega Tartus Teatri Kodus Kessut ja Trippi vaatamas. Teatri Kodu on Mänguasjamuuseumi kõrval, Lutsu tänava Toomemäe poolsel nurgal. Sealne atmosfäär on üdini lastepärane ja helge, samas säilitades teatrile omase pidulikkuse ja elegantsi. Kõike on parasjagu - hubast olemist, lustakaid nõkse ja võluvat väärikust. Väike intiimne teatrisaal on just selline, et pisike inimene tunneks end seal hästi. Silma paitasid täpilised toolikatted ja istumispadjad, siidiselt helklevad lopsakad prantsuse kardinad akende ees ning õhkõrn lava eesriie. Klassikalist numbritega garderoobi seal pole, selle asemel on avaras eesruumis mitmed kapid ja nagid kuhu oma riided jätta ning tõmmata varba otsa sussid. Selline avatud lahendus toimib inimestevahelisel usaldusel ja seda seal majas jätkub. Teatri Kodu pole anonüümne vaid väga inimlik, soe ja sõbralik. Justnagu laste tehtud. 

Kessu ja Tripi tegemised olid samuti igati vahvad ja hoidsid mudilased põnevil kogu etenduse vältel. Lugu sellest, kuidas üksinda koju jäänud laps leiab väheste asjadega oma vilka fantaasia abil kõiksugu tegevust - toolist tehakse helikopter, laudlinast rong, hetkega on toast saanud toidupood ja juba hõljuvadki Kessu ja Tripp pilvede peal. Ja see, et külmkapi ust ei või lahti jätta, on lastel nüüd pikaks ajaks meeles. Just see elav näide, kuidas mänguasjad ei tee mänge vaid lapsed ise, oli minu jaoks selle etenduse suurimaid väärtusi. Soovitan soojalt.

   
Tulles tagasi mu eilse pika autosõidu juurde... teate, ma sain ühele olulisele muusikalisele saladusele jälile. Kuulake ise!

Etenduse fotode autor Andres Keil, www.vanemuine.ee

Talispordipäev





Sellel ajal kui maailma mehed ja naised võtavad teineteisest mõõtu Otepääl, on meie pere tublimad valinud mõõduvõtmiseks hoopis suuremad ja vägevamad, et oleks kuhu püüelda. Poiss ja kuusk. Nagu ikka, kõik sõltub tautssüsteemist. Mõnikord võiks taustsüsteemi vahetada ja vaadata, kuidas sedasi asjad paistavad. Mõtle suurelt.

Talispordipäeva kõige populaarsemaks alaks kujunes rattasõit. Rattureid oli mitmes mõõdus aga siinkohal keskendun Tehole ja tema sinisele rattale. Pildiloleva ratta saamislugu on päris tore. Põhimõtteliselt võib seda nimetada kinnisvara hulka, sest ostsime selle koos talukompleksiga. Ratas oli aida pööningul (nagu ka kangasteljed, kaks vana puitnikerdustega voodit, üks eelajalooline suusakepp ja palju muud põnevat). See oli valgete kummidega roostetäpiline roosa tüdrukute jalgratas mis aktiviseeris Leitnandi isetegemise kire. Sellest räsitud rattast pidavat saama 'hea pilli'. Olin sellisest asjade kulust positiivselt üllatunud. Hetkega oli ratas juppideks ... ja ma mõtlen juppideks. Viimse mutrini. Mäletan, et poest käidi tavotti toomas. Nokitsemine. Siis juba sahisesid värvipihustid ja roostetäpilisest roosast oli saamas metalliksinine, hõbedaste detailidega poistekas. Kuna puudu on veel õiged (s.t. retro-stiiliga sobivad ja heledad) käepidemed ja Sänna Velokuurist saadud tagumine porikas vajab ka veel värvimist ja külge kruvimist, siis jalgratta tuunimise paraadesitlust siin kajamis pole olnudki. Aga kes oleks arvanud, et see nüüd keset jaanuari kuud toimub...



Talispordipäeva lõpetas teemakohane õhtusöök, mis kulmineerus lumepallisupiga. Veidi õõvastav oli seejuures, et just supi keetmise ajal oli teadamata suunas jalutama läinud meie kass Lumepall. Õnneks ilmus ta peagi välja ja kahtlused lumepallisupi koostisosade suhtes hajusid.