27 September 2011

Sinilind



Päevad mööduvad otsides sinilindu. Mõnikord tundub, et peaagu näen teda või vähemalt ta tiivavarju akna taga ... sulge kõnniteel ... kuulen teisel pool vaikust ta laulu. Mõnikord jällegi on kurgus kurbus, sest lindu pole kusagil, isegi mitte äranokitud seemne koort ega linnusitta, mis annaks lootust, et ta on siinsamas lähedal.

Oleks kohutavalt kurb, kui saaksin sinilinnu kätte. Teda otsides ja lootes olen õnnelikum kui teda omades.

Ühel tavalisel suvehommikul võis tema varju näha sauna taga udukastesel aasal kurekella juures...


22 September 2011

Näoga maailma poole

 

Tänases Eesti Päevalehes kirjutas Tiit Kändler linnade helgest palgest. See artikkel oli hea. Tajun sageli, et kuna kolisin Tallinna kesklinnast elama metsade-põldude vahele, siis peaksin justkui vastandama end linnaelule. Aga mulle selline vastandamine ei meeldi. Linnaelul on palju voorusi. Artiklist inspireerituna võiks need koondada üldnimetajaks - tihedus. Inimene on karjaloom ja linnas on kari kohe suur ja mitmekesine. Melu ja liikumine. Mõtete vahetamine ja uute ideede sünnitamine. Vahetu kontakt ja ruumi tunnetamine. Linnas on kohvikud ja butiigid. Ainult, et selle kõige juures on oht ennast ära kaotada kui ei oska piiri pidada.

Ka maal võib end ära kaotada. Oma mõtetesse. Neid on siin palju. See pole sugugi parem olukord kui kaotada end teiste mõtetesse. Ühel augustikuu varahommikul tõusin üles, sest lakkamatu ajutegevus takistas rahulikku und. Seda tol ööl polnudki. Ärgata selle peale, et pea on pisemaid ja suuremaid mõtteid täis, on veider ja väsitav. Läksin metsa. Ärkav mets on nii ilus, et unustad enda.

Linnas istusin argise askeldamise keskel enda ülesleidmiseks korraks kohvikusse, siin lähen raputan liigse enda hommikustesse ämblikuvõrkudesse, et olla uue argipäeva koidikul näoga maailma poole...














Päike paneb kastepiisad pärlendama ja mustikapuhmaid katab hõbedane helk...

20 September 2011

Pohlad


Vampiirilinnukesest ei piisanud, tuli lisa. Pohlaööbiku pross. Pohlaööbiku prossist ei piisanud, tuli lisa. Pohlakokteil. Pohlad, piim, jäätis, mesi ja leheke piparmünti. Pohlamõrune mõnu.

12 September 2011

Kirjutage ja joonistage ehk miks blogger ei luba siin kommenteerida?

Kui sa tahad mulle midagi öelda, siis parem on kasutada vana head paberi-pliiatsi meetodit... Mul pole õrna aimugi, miks siinne kommentaarium ei lase jätta kommentaare (vähemalt nii on mulle mõista antud). Seaded ei näita piiranguid ning pole neid ka viimasel ajal näppinud... enda arvates. Kui sa tead vastust, siis jaga seda minuga ka. Kui õnnestub, siis siin all, kui mitte, siis äkki viitsid meiliga saata: kadrikangro@hotmail.com

3 September 2011

Vampiirkana ja 13 kuud enne


See juhtus kuu aega tagasi...

Kui üks parimatest sõbrannadest end oma sünnipäevaks sulle külla sokutab, siis on raske sünnipäeva-teemat eirata. Sünnipäevade unustamine on mulle kombeks ja see tuleb kohati eriliselt elegantselt välja. Ise ka imestan, kui andekas selles vallas olen. Veel hiljaaegu tõestasin, et ma pole oskusi sugugi kaotanud, Laima võib teile täpsemalt rääkida. 
Sünnipäevadest ma suurt ei pea, sest ei oska mõtestada enda jaoks nende tähtsust. Ma ei näe endal erilist teenet, et ma just sel kuupäeval sündisin ja enesele õlale patsutamine 'oi, kui tore, et sa oled kenasti veel ühe aasta vastu pidanud' on kah veidi imelik. Mulle meeldib tähistada ja meenutada teistsuguseid sündmuseid.
Aga sellele sõbrannale, kes ei lasknud end unustada, oli tarvis ka meie kommete kohaselt midagi kinkida. Eks ma oleksin talle midagi armsat kinkinud ka siis, kui sellist kommet ei oleks. Lihtsalt heast südamest ja selle eest, et ta on olemas.
Aga sellest linnust siis....Peab ikka valu olema, et ise Tallinnast Rõugesse kohale tulla ja kuna vahemaa teda kuidagi ei peletanud, siis sai ka kingitus valitud kohalikel Ööbikuoru ainetel - tahtsin kinkida ööbikut. Prossina. Mõte mõeldud asusin tegutsema selle sama käsitööalbumi mustrilehe abil, kust pärineb täpilise retrokleidi lõige. See on üks imeline Käsitööalbumi number, sest seal on inspireerivate ideede ja mustrite osakaal uskumatult kõrge.
Tikkimist tuli võtta mõnuga ja mitte kiirustada ning kuna nimetatud kodanik saabus kohale juba varakult ehk mitu päeva varem, siis lõpptulemus valmis koostöös - ööbiku pärlitest helendava pea ideed ei saa ma kahjuks oma kontosse kanda. Ainult asjaosalised teavad, miks plaanitud ööbikust sai lõpuks vampiirkana...

See juhtus 13 kuud tagasi...

Hilinenud käsitööreportaaž ei vähenda sündmuse olulisust. Jälle seesama sünnipäev, mis seekord toimus Kihnus, kus on sünnipäevalaste (abikaasaga on neil enam-vähem samal ajal sünnipäev) suveresidents. Sõnu mul palju pole, sest vahepeal on palju vett merre voolanud ja unustuse udu varjab üksikasju. Nagu näha andis taas kingitusele inspiratsiooni asukoht - linastele järjehoidjatele tikkisin mustrid Kihnu rahvarõivastelt. Neiu käiste tikand ja meeste troi alumine äär.
Praemunaks formeerunud Andromeda udukogu Kihnu tähistaevas ning mitu kaptenit jäävad meenutama selle meeleoluka sündmuse kõrghetki.

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...