Showing posts with label suvi. Show all posts
Showing posts with label suvi. Show all posts

8 August 2014

Kiri ämmale


Kallis Anne!

Üks väike aga oluline vihje. Lisa oma suvisele lemmikule, kergelt keedetud aedubadele, anniarrolikult  juurde hakitud peterselli, riivitud parmesani ja küüslauguküünt ning nirista peale veidi oliiviõli ja näpuotsaga soola. Saad väga heast veel parema. Ausõna!

Hääga,
Kadri





4 August 2014

Liiliad ja roosid

Kas kunagi ongi mul muud lemmiklille olnud kui liilia ... vist mitte. Unistan lahtisest koduaknast, millest puhub soe suvetuul sisse liilia magusat lõhna. Olen sellele unistusele niiiii lähedal - lillepeenar akna all on, liiliad selles ka aga ei ole veel kätte saanud nippi, kuidas need lilled seal niisama lopsakaks saada kui piltidel olevas tädi aias. Juba teist aastat paar kidurat õit vaid. Aga ma ei jäta jonni. Ja kui liiliad kasvama saan, siis võtan ette roosid. Seniks aga käin tädi juures liiliapuhmastes ja roosipõõsastes nuusklemas ning parematel päevadel lahkun sealt lillesülemiga ja imetlen neid lilli siis meie kodulaual edasi.














Tädi aiast on pikemalt juttu augustikuises ajakirjas "Kodu ja Aed"

20 July 2014

Suvine piparkoogimaania


Eelmised jõulud möödusid pisitütre haiglast koju jõudmise rütmis. Piparkoogivaeselt. Olin juba leppinud, et üks piparkoogihooaeg jääb vahele kuniks hea tuttav talvel küsis, et kas suvel ka piparkoogiteo ette võtaksin. Loomulikult ei suutnud võimalusest loobuda ning nüüd saigi valmis 115 suvist beseeküpsisega pulmapiparkooki. Hoolimata tervest söögilauatäiest kookidest, jäi käe sisse hea tunne, et oleks võinud veelgi glasuuritada aga las selle hea tunde pealt hakkab kasvama jõuluootus ja siis juba täismäng lume ja pakase ja pikkade õhtutega. Pealegi kipub suvesoojas glasuur liiga ruttu hanguma ja tülle ots ummistuma.
...
ja minu enda pulmas 13 aastat tagasi jõululaupäeval olid piparkoogid ilma igasuguse glasuurita ...





4 July 2014

Punane on uus must!






Silmanurgast näen köögi akna taga edasi-tagasi kihutamas midagi laulvat ja punast. See on üks neist hetkedest, kui ema haarab fotoka ja jookseb keeva spagetipoti tagant õue, sest noor stilist on elegantse kergusega hakkama saanud millegi toredaga. Meie väike kodune laulupidu.


17 July 2013

Murakamoos

Cloudberry Jam

Tänavu on väga külluslik muraka saak.
Kuiv rabamets kolletab marjadest. Päikeseküps mesine murakalõhn on põimunud vaiguse sookailuga. Palavus, parmud ja põdrapabulad. 
Veel paar kuud tagasi ja juba paari kuu pärast näpistab külm. Nii äärmuslik ja rutiinivaba on kliima siin maanurgas. Ja ometi oleme siin vintskelt kinni ja ei kujuta ette, et kuidagi teisiti kusagil mujal oleks parem. Kodune murakamoos on piisav põhjus, et rahul olla.


  Cloudberry Jam

Murakamoosi sisse peab parasjagu seemneid jätma, sest siis ei saa seda ahnelt süüa ja hõrku keelekastet jagub kauemaks.

Cloudberry Jam



25 May 2013

Sirged peenrad

Purple Tulips
Purple Tulips

Varsti saab maale kolimisest kaks aastat. Üks oluline mõttemuutus on see, et ma ei taha teha väga täpseid plaane, sest meid ümbritsev keskkond mõjutab igapäevaelu niiiii palju. Võin ju planeerida, et täna triigin pesu, homme värvin kanamaja, ülehomme paneme kartuli maha ja pühapäeval läheme kohvikusse aga sellest pole mingit tolku, sest ilmal ja loodusel on viimane sõna. Blogi kisub ka seetõttu väga aiakeskseks aga nii see päris elu ongi -  kevadel-suvel on kogu energia ja tähelepanu õue-elul ja tubased tegemised ning näputöö on ootel. (Seetõttu ka hetkeline paus tudujäneste teemal, kõigilt huvilistel palun inimlikku mõistmist).

Sügisel sain tädilt peotäie tulbisibulaid. Pidid olema lillad, roosad ja valged tulbid (nagu näha, sattusid mulle suuremalt jaolt lillad). Kui me siia kolisime, oli maja juures ainult üks vana lillepeenar. Seegi oli ebamäärase kuju ja sisuga ning äärmiselt ebapraktlise asukohaga majaseina lähedal muru sees nii, et muruniiduk sinna taha ei mahtunud. Tüli rohkem kui silmailu. Siis hakkasin oma esimest lillepeenart kavandama ning avastasin, et minu liiga korrapärane aju suudab luua ainult sümmeetrilisi plaane. Pingutasin, mis ma pingutasin aga kujutluses olid ikka kõik peenrad kas sirgelt mööda seinaääri või mõne muu objektiga selgelt seotud. Näiteks ümmargune peenar vana kreegipuu all, kuhu lõpuks ka purpurlillad tulbid pesa leidsid (terav silm märkab ka esimesi väikseid meelespäid). Nüüdseks on peenraid juba päris mitmeid aga jätkuvalt on nad rangelt korrapärase kujuga. Olen hakanud imetlema inimesi, kes loovad mängleva kergusega looklevaid peenraid suvalistesse kohtadesse. Mina ei oska.
Samas meeldib mulle, kui peenar on elegantselt lohakas nagu oleks see sinna ise tekkinud. Olen metsast ja põllult tassinud peenardesse karikakraid, lupiine, raudrohtu, kurekellasid, meelespäid ja mida kõike veel. Oh, mil' saabub aeg, kui taimed (ja seejuures mitte malts, vesihein ja nõgesed) on vallutanud peenra nii, et mullakamarat nende vahelt enam ei paista. Mõnus lopsakas täiskasvanud aed. Kuidagi nii iseenesestmõistetav tundub, et maamaja ümber on vana aed. Meil seda pole. Õunapuud istutasime meie esimesel Rõuge-sügisel ja lillepeenrad on ju ka alles loomisjärgus.

Meie lihtne elu - maamaja ja (tulevane) vana aed, kus igal kevadel sirguvad kreegipuu all purpurlillad tulbid ja meelespead, südasuvel vaatavad söögitoa aknast  sisse tokkroosid ja sügisel on õunauputus.

23 May 2013

Ühe unistuse täitumine!

My dream came true!

My dream came true!

Eelmisel aastal kirjutasin unistusest meelespeade-tulpide teemal. Aga siis oli täiuslikkusest puudu kohev meelespeade pilv. Sel kevadel on tulbid ja on ka meelespead .... ja on ridamisi paduvihmahoogusid, mis on pikad sihvakad tulbid täitsa sassi ajanud. Hinge jääb tulevase kevade ootus - äkki siis näen, kuidas heleroosad Angelique-tulbid sirguvad üle helesinise lilleudu.

Ei saa üle ega ümber varahommikute lembusest. Täiesti nõiduslik aeg ööpäevast. Ilus, inimvaikne ja looduslärmakas. Praegusel vihma-päikese segusel ajal panevad esimesed soojad kiired maa aurama ning selle paarikümne minuti jooksul saab nautida avasilmi unenägu. Kujutan ette, et näiteks The Beloved pidi "Sweat Harmony" video jaoks hulga kulda kulutama eriefektid eest, mis minul puhta muidu õuel. Ja siis see Birgiti ja udu saaga. Siin looduse kaisus aru ma ei saa neist suure ilma kentsakatest asjadest....
Ja kui mõnel hommikul ei uju üle hoovi võlu-udu, siis on see täis pikitud kastepärleid. 

My dream came true!

the glory of the morning



31 August 2012

Vabaduse tunne



Need pildid on suvisest üheõhtusest kodukohvikust meie õues. Kodukohvik oli minu jaoks näide vabadusest teha, mida hing ihkab ja süda soovib. Olen alati olnud seda meelt, et vabadus on habras haare ja seda tuleb kaitsta ja hoida. Aga kas me mõtleme, mis sügavam tähendus on vabadusel?

Ennast näiteks võttes võin öelda, et isikuvabaduse tunnetamine pole sugugi lihtne, see ajab segadusse. Teadvusse on kinnistunud juba kuskil algtasemel "turvalised" piirangud - nii ei saa, seda ei tohi, nii ei tehta. Kus on siis minu isiklik vabadus elada oma elu oma parima äranägemise järgi? (Loomulikult eeldusel, et sellega ei häiri ma kaaskodanikke ega keskkonda ning võttes vastutuse tagajärgede eest). Kui mul tuleb isu kohvikut pidada/mängida, siis ma võingi seda teha nüüd ja praegu. Nautida tegevusvabadust. Või kui mudilased hommikul on uimased ja mitte kuidagi ei virgu lasteaia hommikusöögi ajaks, siis kas pean iga hinna eest neid tagant utsitama ja iga päeva algust pingestama ("kähku, kähku, me jääme hiljaks" - kuhu hiljaks?  Mis siis juhtub, kui hiljaks jääme?) või võin otsutada, et lapsed lähevad lasteaeda siis, kui  nad on oma loomulikus rütmis üles ärganud? Ma võin sedasi otsustada, sest mul on vabadus seada enda elus reegleid vastavalt oma väärtushinnangutele. Otsustamine teatavasti tähendab erinevate argumentide läbikaalumist ja võrdlemist ja ei ole spontaanne tegevus. Põhjendus, et nii tehakse või nii ei tehta, on otsustamise juures üpris hädine ja ei oma tihti olulist sisu.

Isiku vabaduse (või isikuvabaduse) tunnetamine pole sugugi lihtne. Täieliku isikuvabaduse teadvustamine pole üldlevinud tava. Seda eriti meie ühiskonnas, kus on hiljaaegu toimunud palju suuri muutusi. See on ka loogiline - kui kogu ühiskond ühtäkki "vabaks hakkaks", läheks keeruliseks selle ühiskonna valitsemine seniste tööriistadega. Vabanemine võtab aega ja toimub pikkamööda nii, et sellega jõuaks kohaneda, sest vabadusega kaasneb vastutus. Ka inimene ise peab kohanema, sest piiramatuse tajumine võib katuse sõitma võtta. See on omal nahal läbi kogetud. Vabaduse mõiste avardumine ehk on üks olulisemaid muutusi, mis minus on toimunud siia, maale, kolides. Siin on rohkem võimalusi vaba olla ja vabaduse mõttest aru saada. Avar ruum, suurem looduse mõjuvõim, mis ei lase tekkida rutiinil, loob selleks soodsa pinnase. Õndsus olla hetke sees unustades ära kõik olnu.

Seetõttu pole mitte midagi imelikku, kui täiskasvanud inimene naudib olemise vabadust, mängib mõnikord kohvikut või pagarit (ja võtab rõõmuga vastu väljakutse küpsetada kokteilipeo jaoks pavlova-kooki) ning mõnikord kasutab vabadust hoopis analüüse kirjutades, planeerides, strateegiaid kavandades.

Sa võid teha seda, mida soovid ja moel nagu soovid!
Mulle meeldivad jänesed ja koogid ja strateegiad. Nii lihtsalt on.


Kokteilipeo pavlovad. Foto: Grethe Rõõm, www.mugul.ee

Head fotot strateegaist ja planeerimisest ilma, et see sisaldaks liigset ja ebaolulist infot, ei suutnud oma varasalvest leida.

18 August 2012

Vähene makronaaž


Besee erinevates variatsioonides on selle suve lemmik. Mandli-besee küpsised sidrunivõidega. Hõrgud kui makroonid aga vähese makronaaži (munavalgevahusse mandlijahu ja teiste lisandite segamisel vahust õhu välja ajamine) tõttu ometi seda pole. Ei kvalifitseeru väliste parameetrite järgi, sest pole ühtlaselt nööpjad väikse koheva kraekesega nagu legendaarses Ladurée kohvikus. On hoopis koduselt lopergused ja pontsakad ent siiski hullupööra hõrgud - krõbeda kooriku ja õhulise, veidi niiske sisuga. Peenutsemata outfit'iga. Just sobilikud ritsikate sirinate saatel koduaknal maiustada, käsi katmas maniküür a'la Aed und Mets. Neid päris makroone ju nii süüa ei maldaks. Tahaks pitsistatud laudlina, portselantasse ja siidiseid käekesi. Huvitav, et ühele maiustusele on tekkinud nii tugev kuvand, mis paneb neid süües alateadlikult tundma ja käituma väljapeetumalt ja ehk edevaltki...
Makroon või mitte aga otsa saavad nad ühtviisi lubamatult kiiresti. Kui isu täis ei saanud, võib maiustada silmadega hõrgus magusas virtuaalmaailmas edasi.




8 August 2012

Võlumaa



Sügaval metsa sees on üks paradiisiaed. Seal kasvab maasikaid, vaarikaid, mureleid, kirsse, õunu, ploome, pirne, mitut värvi sõstraid, tikreid ja mida kõike veel. Isegi viinamarju. Ei puudu ka vana kase külge seotud võrkkiik, milles saab püüda heinamaa kohale langevaid õhtupäikese kiiri. Kõlab nagu unistus ainult, et see unistus on sinu ümber, mitte sinu sees. Saa sa siis aru, kus unistused lõppevad ja algab reaalsus...

Meenub jutuke ühest lemmikraamatust:

Unistamine

Unistuste maa on omapärane küberruum, virtuaalne reaalsus meie enda sees. Unistused viivad meid teistesse maailmadesse ja muudesse reaalsustesse, mis kokkuvõttes aitab meil igapäevast elu mõtestada. Unistamine on side meie alateadvusega, iseendaga. Seda tuleb hinnata. Ja nagu Debbie Harry targasti ütleb: unistamine on tasuta. Kas pole kummaline, et tegevust, mis moodustab suure osa meie elust, peetakse sageli tähtsusetuks? Unistused on meie olemise alus, need asuvad meie elu keskpunktis. Kuulake neid.




7 August 2012

On aeg maitsetaimed kuivama panna!


On tunda, et Venemaal põlluharimist ma õppimas pole käinud - põllupidamise kogemus tuleb üle kivide, kändude, sipelgapesade ja koera kaevikute. See-eest triiphoone edeneb rammusalt, justkui oleks keegi sinna kasvuhormooni külvanud. Tomatid on kui tammepuud ja basiilik kasvab paremini kui malts. Köiekanepist ma ei räägigi, see on leidnud tee taeva poole. Mis ma sellega peale hakkan?







6 August 2012

Metsvaarikad


Meie aasa tagant algab raiesmik. Veel möödunud aastal korjasime seal metsmaasikaid ja pohli. Sel kevadel oli juba näha, et noored haavad ja kased on end nii pikaks ajanud, et vaevalt maasikad enam laiutada saavad. Mis sinna võsa vahele nüüd enam ronida. Kuniks....
Jalutasime sõpradega kukeseene-mustika korjelt koju, kui Saale võttis suuna sinna võsa poole ja kilkas õnnest: "Metsvaarikad! Nii palju! Nii suured! Minu lemmikud!"
Olin arvanud, et metsvaarikad on paari "seemnemummukesega" kribalad marjad, mis iial ei kasva sellises mahus, et korilasel silma särama lööks.
Eelmisel suvel Võru turul sain aru, et metsvaarikaid on kusagil võimalik korjata moosikogustes. Vaarika-mustika moosi jaoks ei olnud kahju neid turuletilt osta. Sel aastal suundusin turule juba teadlikumalt, ootustega. Tundmatu vaarikamüüja oleks nagu ettenägelikult teadnud, milline küllus kodu lähedal ootams on ja küsis, et miks ma ise ei korja. Pigistasin siis huuled kramplikule sõnatule muigele, sest raske oli korilase usku inimesena tunnistada, et ma ei viitsi nii palju vaeva näha - et väikesed marjad, mis kasvavad ei-tea-kus ja tõenäoliselt hõredalt. Aga nüüd selgub, et olukord pole nii karm ja metsvaarikaid on võimalik korjata ka liitrite kaupa. Õndsus! Magus lõhn ja silme kõrgusel ümberringi punetavad vaarikavarred aitavad unustada kahtlase jalgealuse, millest need kahemeetrised taimed sirguvad, sest kõikse mahlasemad on marjad ikka kõige kohutavamates rägastikes. Olin vaarikatest hullumas ja korjamise kirg sai vabalt möllata. Tuli veel üks vaarikamoos.
Kõik muutub - mets ja arvamused kaasa arvatud.




Üks tähelepanek marjakorjaja varamust: kui oled suutnud enda sees langetada otsuse metsast lahkumiseks, satud kindlasti ennenägematult suure marjapuhma otsa.
Reegel toimib kõigi marjadega.


25 July 2012

Mustikajäätis



Kui mandlijäätisele lisada heldelt (väikse suhkruga kergelt tambitud) mustikaid, siis saab sellest mustikajäätis mandlise kõrvalmekiga. Nutikas perenaine korrutab retsepti vähemalt kolmega, sest ühest masinatäiest jäätisest saab ehk ainult suu siniseks, isu see kindlasti ei leevenda.




25 June 2012

Muru ei pea niitma



Minu aeg-ajalt kodus käiv praktiline meel ei oska muruniitmise fanatsimi mõista - mõttetu tegevus ja lisatöö ning tulemus pole sugugi kaunim kui looduslikult õilmitsev lilleaas. Praegu ma ei üldista vaid räägin peaasjalikult oma isiklikust heinamaast ja härra Vanemleitnandist, kellega me muruniitmise osas oleme kaunil eriarvamusel. Sel aastal olen kasutanud üksiotsustamise privileegi (sest Tema seilab mereavarustel) ja niitmata muruplatse suurendanud veelgi. Jätsin meie krundi teisegi metsaääre niitmata, tuues üheks ettekäändeks, et eelmisel aastal kuuse kõrvalt leitud ööviiulid saaksid rohkem laiutada. Nüüd ongi nii, et kahe viiuli asemel on neid seal oma tosin, lisaks palju teisi lilli ja kauneid kõrrelisi ning muruniitmisest vabaks jäänud aeg.
Ilus põlvekõrgune niidukooslus ja aeg seda nautida.

Kaarel Tarand kirjutab viimases Sirbis nii:
Viimaste aastatega põlu alt väljunud ja taas üleilmseks autoriteediks tõusnud John Maynard Keynes arvas 1930. aastal essees „Meie lapselaste majanduslikud võimalused” soovitavalt-unistavalt, et praeguse sugupõlve töökoormuseks oleks 15 tundi nädalas täiesti piisav. Ja vabanenud aja saaks kulutada jõudeelule ning õnnelik olemisele. Muidugi võib vastuväiteks ja hoiatavaks näiteks jõudeelu laastavast mõjust moraalile tuua lagedale vene kirjandusklassika. Kuid et ükski ühiskond pole täies koosseisus jõudeelu praktiseerinud, siis puudub meil praegu katseline tõestusmaterjal selle kohta, et inimühiskond ilma tööta laisaks ja lolliks kätte läheb.
Igal juhul paistab vaidluses selle üle, kas aega on või aega ei ole, õigus olema nende poolel, kes sepitsevad pikaajalisi plaane ja teevad panuse sellele, et välistingimused ilmtingimata alla ei käi.




p.s. Laima, värihein on praegu oma hiilguses.


19 June 2012

Lupiinid



Rutakal päeval teel Värskast Rõugesse ei mallanud väike preili enam teeäärt palistavaid lupiinipõlde autoaknast vaadata. "Ma tahan neid kallistada, jäta palun auto seisma!" Ükski kiire pole nii kiire, et see ei võiks oodata kuni tüdruk lilli kallistab. Lupiinidest lühem Linda.

Ei mäleta, et oleks mujal Eestis näinud nii palju lupiine looduses kasvamas. Lupiin on minu teadvuses olnud ikka rohkem peenra lill. Siin, kagu-Eestis, on neid lillades-roosades toonides lilleküünlaid looduses tohutult palju. Sekka ka mõned valged.

Armastus lillede vastu on naisterahvastel sügaval südames juba pisikesest peale. Pole sellele armastusele mingit muud selgitust, kui et LIHTSALT NII ILUS!






Rabarberikivijahu


Sellele kiirelt süttinud eredale ideele oli antud vähe tunde särada. Alguses tundus raberberite säilitamine kuivatatuna suurepärane mõte. On ju purgiruum ja purgikapiruum suhteliselt piiratud ning mida konsentreeritumalt seda ruumi kasutada, seda tulusam. Veel parem, kui leidub säilitusviis, mis ei kasuta nimetatud kapi ressurssi üldse või teeb seda ülimalt minimaalselt. Seetõttu kuulub mu sümpaatia mahlade asemel siirupitele, et mitte näha kurja vaeva vee purki panemisega ja hiljem vaevaga purgistatud veele mitte kulutada niigi nappi aidakapi ruumi. Et siis kuivatatud rabarber.

Hakkasin tegema. Panin 5 vart tükeldatuna paokil uksega ahju 40 kraadi juurde üheks ööks... ja siis teiseks ... ja siis ma ei tea kui kauaks. Tulemuseks soe pehme rabarber. Lisasin kuumust ja kuskil 50-60 kraadi juures hakkas kuivamise protsess ilmet võtma. Tooraine maht vähenes hoogsalt koos idee tähesäraga. Lõpuks oli mul peotäis klõbisevaid hapusid kivitükke.

Suurepärase idee alge pärines soovist kasutada rabarberi hapu maitse ja roosa värv ära jõulude ajal piparkoogi glasuuris. Seepärast tuli rabarber saada jahuks. Nii nagu on poes olemas näiteks Taarapõllu Talu (mis muide asub meil siin üsna lähedal) marjajahud. Jahvatamine. Veskist hakkas päris hale, kui esialgu üsna tulutult need kivikõvad tükid selles ringi klõbisesid. See oli ikka kole klõbin. Lõpuks hakkasid tulema ka esimesed jahukübemed. Kannatus katkes enne lõppu. Nagu pildilt näha, jäid mõned suuremad tükid ikka sisse.

Seejärel tegin esimese (ja viimase?) katsetuse - piparkoogiglasuuri suvised õed beseed. Rabarberi haput tundsin neis beseedes vaid mina ja sedagi tänu oma hoolsalt arendatatud ootusele ja kujutlusvõimele. Teine maitse neil beseedel ju oli aga siiski mitte nii intensiivne kui tahtnuks. Oleks pidanud jahu rohkem lisama. Värv ei tulnud ka roosa vaid pigem beež. Samas ei saa öelda, et tulemus oleks halb olnud. Seda kindlasti mitte. Hinnates protsessile kulutatud aega ja närve ja saadud tulemust, julgen siiski selle idee sära kustunuks lugeda. Igal juhul on lihtsam minna poodi ja osta purgike jõhvikajahu, mis tõenäoliselt teeb oma töö hapu ja roosa saavutamisel kenasti ära.


Kassid on vist kõige iseloomukamad loomad üldse. Väga aruka ja kannatliku pilguga jälgis Lumepall, kuidas ma purgikesi toolile ritta seadsin ja õiget valguse nurka pildistamiseks otsisin. Siis kui asjad kenasti paigas, seadis ta ka ennast koos oma sobiva tonaalsusega kompositsiooni.








15 June 2012

3 x 300




rabarber, suhkur, tulivesi, kaneelipulk
300g + 300g + 300g + 1
sügiseni jahedas ja pimedas
aeg-ajalt liigutada
šnaps !




10 June 2012

Tudujänes



Aeg-ajalt silkab punasest majast metsa poole mõni jänes. Nii kiirelt jooksevad, et pildile ei jõua neid püüda. Vahel on olnud lilleline, vahel täpiline. Vorm on ajaga kohanenud oludele sobivamaks - piht on peenem ja keha lühem ning arvestades siinseid kliimaolusid ning eetikanorme, siis on viimased jänesed ka kleidi selga saanud. Kleit, muide, on duofunktsionaalne - saab kanda nii ja naapidi.
Üks tudujänes suikus õhtupäikeses sauna taga aasal...  Las ta veel magab koduõuel enne, kui läheb suurde ilma seiklema.






9 June 2012

Pudelipost


Kallis (Lapse)vanemleitnant ulgumerel!

Sa saad ju aru, et me ei või siin kodus muru niitmisega liigselt pingutada. Las lilled õitsevad. Ilus on.

Sinu pere ja muud loomad



Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...