Hea seltskond

Igal blogijal jõuab teatava regulaarsusega kätte periood, mil ta küsib endalt: "Miks ma seda teen? Keda huvitab, et mul aias õitseb lill või ahjus küpsed kook või et käisime perega puhkusereisil...." Viimase aasta jooksul on isiklikus elus toimunud väga pöördelised sündmused ja seega on veebilobisemine olnud kuskil kaugel prioriteetide listi lõpus. Nagu ka tudujänesed, kes vaatamata soovile, ei suuda siiski veel konkureerida suure pere, kohustuste ja sõpradega (ääremärkus: kõrvalolev meiliaadress ei ole kasutusel aga ma ei oska seda blogerile selgeks teha. Vabandan kõigi ees, kes on püüdnud selle kaudu minuga kontakteeruda. Kirjutada saab: kadrikangro@hotmail.com).
Vaikusest naasmine on vaevaline ja uje - ons' seda kõike üldse vaja? Kellele? Mulle? Sõpradele-tuttvatale? Kontvõõrastele? Miks? On see vaata-mis-mina-tegin eputamine, faktide edastamine või maailmavaate jagamine, et puudutada lugeja mõtteid?
Ühest vastust polegi... kõik eelnev on õige ja ei ole ka.
Nii, et annan endale andeks siinsed lüngad ja konarused ajajoonel, neid tuleb kindlasti veel. Mittekirjutamine võib olla tähendusrikkamgi kui kirjutamine.

Aga praegu kõditab hinge ja utsitab sulge haarama puhas uhkus kuue naise üle (seal hulgas ka mina ise).

Kohtutakse vihmasel suveõhtul. Voolav vahuvein ei ärgita mitte sõnakaid vaidlusi päevapoliitilistel teemadel vaid laseb valla mälestused minevikust, vallatu loba ja egoistlikud tulevikuplaanid ajaks "kui-lapsed-on-juba-suured-ja-mehed-on-surnud-ning-põis-enam-ei-pea". Pidulik ja väljapeetud seltskondlik koosviibimine ent ometi nii hooliv ja soe. Jah, need on kui jõulud. Need ongi jõulud sõltumata kuupäevast. Ootusärvus, kingitused, koos olemine. Jagatakse seaprae vaagent, tõstetakse hapukapsast, tehakse komplimente. Magama ei raatsita minna, naerdakse täis eelnevate ja tulevaste kuude normid, kuulatakse ära südamel olevad mured.

Peale lahkumisembusi on hinges ja kehas seletamatu rahu ja rahulolu ning kange kihu kohe jälle uuesti kokku saada. Lubad endale, et seekord nii pikka vahet ei tule aga siis tuleb argipäev ja uue kohtumise planeerimine võtab jälle pool aastat aega. Head asja ei saa palju.

See nüüd kvalifitseerus peatükki "Puhas uhkustamine", sest mul on maailma parimad sõbrad ning selle üle võib ju olla ülevoolavalt uhke.

Kingitus Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastekliinikule

Eelmise aasta viimastel päevadel tehtud üleskutse tänada Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastekliiniku personali nende hindamatu panuse eest väikeste inimeste elu ja tervise eest võitlemisel, on jõudnud edukalt plaanitud tulemuseni. 15.mail andsime Lastekliinikule üle viis töötooli - neli värvilist õepostide töötooli ja üks arsti töötool (see jõudis juba piltide tegemise ajaks arstikabinetti).

Annetajaid oli kokku 81 ning kokku kogunes 2009 eurot, kuhjaga häid soove ja toetavaid sõnu. Lisaks toetas meid AS Standard ühe tooliga. Siinkohal tänusõnad kõigile headele inimestele, kes meid aitasid. Kiidu- ja tänusõnad ka AS Standardi esindajale Martin Kullile, kes aitas nõu ja jõuga ja oli väga kannatlik leidmaks haiglarahvale just seda kõige sobivamat mudelt Standardi rikkalikust tootevalikust.

Õeposti toolide puhul langes lõplik valik tunnustatud Skandinaavia brändile HÅG ning mudelile H03. Toolid on väga mugavad ja keha toetavad ning näevad äraütlemata kenad välja. Toolid on valmistatud ümbertöödeldud autopamperitest ja plastjäätmetest ning üleüldse on HÅG tunnustatud kui keskkonnateadlik ettevõte. Toolidel on garantii 10 aastat, 24/7 kasutamise korral 5 aastat.
Arsti töötooliks valmisime tšehhi tootja LD Seating mudeli Stream 280. Igati korralik ja mugav tool ning garantii 5 aastat. Seega peaks kingitusest olema nüüd rõõmu paljudeks aastateks.

Helena Roosi on igati rõõmus ja kraps täiesti tavaline laps. Sõnapaar "täiesti tavaline" on meie jaoks suurim kingitus. Paar aastat on ta veel arstide kõrgendatud tähelepanu all aga siiani on kõik sujunud kenasti.
Helena Roosi koos vanemate, õe ja vendadega tänab Lastekliinikut ja kõiki annetajaid ja toetajaid, kes aitasid sellel väikesel algatusel tõeks saada:

Maie Teder
Kristiina Kahur
Ainar Uusküla
Eveli Kaur
Petra Stuhr
Leili Karu
Ingrid Ruudi
Tõnu Lember
Helen Korol
Madli Rätsnik
Jaana Daniel
Triin Pints
Vivian Helekivi
Riina Lulla
Mirja Kukkonen
Eveli Nõgu
Margus ja Kadri Tramberg
Tiina Ereb
Eve-Liis Abroi
Eneli Kaasik
Külli Täht
Tiina Janter
Elo Perling-Kõmper
Sirli Vijar
Ingrid Õun
Annes
Kerli Vijar
Anne Leisner
Elina Naan
Piert Püss
Kersti Esnar
Epp Leesik
Juhan Härra
Annely Raun
Anu Tammiste
Liia Väljas
Merle Mandre
Merit Raju
Kairi Kaarlaid
Aivo Hütsi
Eveli Kaup
Tiina
Eve Täht
Urmas Vahter
Indrek Reinbach
Gunnar Ints
Tiia Kiis
Janela Lääne
Andres Loog
Katri
Merlit Aldosin
Tiina Rebane
Eve Kinnunen
Kerli
Airin
Inga Lambakahar
Kaire Kallak
Kai Koord
Kristina Uus
Miret Tuur
Kätlin Kann
Margit Adamson
Taavi Urb
Jaan Roos
Hele Soomets
Anne Tikenberg
Krista Alikas
Katrin
Kristi Liivamägi
Triin Tael
Piret Toomet
Ruth Loorits
Andres Puusep
Mart Kallis
Marika Timofejev
Ahti Sõõrde
Merle Jakobson
Eva Vodi
Irina Ojala
Vööbe Liitoja
Naiskodukaitse Võrumaa ringkond
AS Standard

Kadri ja Tanel



Ülevaade laekunud summa kasutamisest:

Toolid koos transpordiga (Tallinn-Tartu) 1916,62
Tänukirjad haigla stendidele ja kampaania sildid toolidele 60,00
Ülekandetasud 0,38
Jääk 32,00

Järele jäänud 32,00 annetame edasi Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi enneaegsete laste ravi edendamise tarbeks.
Täpsema ülevaate saamiseks palun kirjuta Kadrile (kadrikangro@hotmail.com)

Tudujänes No 11

Roosasid kangajuppe on mul vist kõige rohkem ja enamus neist ootab oma teist või kolmandat või kes-teab-mitmendat tähelendu. Eriti hullutavalt mõjuvad lihtsad naiivsed pisi-mustrid. See roosa-lilleline endine linik on üks lemmikumaid. Nii ma sobrangi kaltsukas lasteriiete või laudlinade-kardinate kuhilates, sest sealt leiab sellist kaami kõige paremini.

....

Hiljuti olid tudujänesed Mugula fotostuudios ühe armsa sessiooni osalisteks, ruuduline No 8 pikutab esiplaanil. Mugula pere ja stuudio asuvad siinsamas kõrval künka otsas, meie vahele jääb imekaunis Ööbikuorg. Toredaid tegijaid Rõuges jagub, igav pole siiani hakanud.

Foto: Grethe Rõõm

Sellised seosetud mõtted siis sel korral.

Pildi sisse minek

Kui olin lõpetanud Laima juures koogisöömise fotode ja tema imekaunis lilleaias jalutamise fotode sorteerimise, valdas mind vastupandamtu soov panna kokku selline kollaaž - hiiglama pikad liiliad ja pisike Laima lillede vahel. Midagi oli selles kombinatsioonis tuttavlikku. Ähmane äratundmine jäi painama.



Ühtäkki meenus, miks kõik nii tuttav tundus...
John Tennieli  Alice Imedemaal raamatu illustratsioon "The Garden of Live Flowers"

 Siinjuures ei maksagi vist imestada, et Laima blogi pealkiri on .... Laima in Wonderland.

Imelist imedemaa imetlemist!



Jõulukaardid 2011

 

Jõulukaartidega on igal aastal üks ja seesama lugu - see päris õige tunne ja aeg neid teha saabub vahetult enne Õiget Päeva. Just siis kui jõuluhärduse moment hakkab haripunkti jõudma. Nii on juba aastaid jõudnud kaardid posti alles jõululaupäeval. Nii ka sellel aastal. Ei taha ka varem end pungestada ja kaartidesse oma argist stressi sisse põimida. Las nad siis jõuavad pisut hiljem aga vähemalt on sõpradele teada, et need on siirad ja soojad.

Seekordsetes kaartides on killukesed meie kodust - vanaema pleekinud voodilina pitsi, suure-kõhu-pluusi varrukat, Leitnanti vana vormisärki, suhkrukringleid ja häid soove. Kõik need on paela ja nööbiga kokku köidetud ja nööri otsa rippuma pandud. Kallid sõbrad, te olete meie jaoks olulised!

Täna tõime metsast kuuse tuppa.

Teenetemärk

Inimesed on nii toredad ja head. Mõned on kohe eriti head. Nii head, et tänulikust kallistusest jääb väheks ja tahaks anda kohe medali.
Peale pooleaastast Tamme talus elamist on tagumine aeg välja anda teenetemärk. Eks ordeneid on ka enne jagatud aga meie kodutalu nimelist teenetemärki sai välja antud esimest korda. Loodetavasti ei jää see viimaseks korraks.
Kui varasem Polkovniku auhind oli virtuaalse loomuga, siis sel korral on peale suurte sõnade ka asi ise olemas. Viimase aja tegemisi arvestades pole üllatav, et motiiviks on taas ööbik aga mis parata, kui see kujund on autorile niivõrd nahavahele pugenud ja jagab heldelt inspiratsiooni. Rinnamärgi materjalideks on Cernit-savi, sinine klaaskivike, helmed ja sametpael.
Tegu on tõsise asjaga ning seda kinnitab ka tunnustusega kaasaskäiv statuut, ordeni väljastamise protsess ja vajalik ühehäälne heakskiit. Ja et potentsiaalsetel ordeni kavaleridel säiliks stiimul tulevikuks, algab auhinnasadu III klassi teenetemärgiga ... Sõbrad, tasub pingutada, on kuhu edasi pürgida....

 

Tamme talu Teenetemärgi statuut

Tamme talu Teenetemärk on Tamme talu pererahvale osutatud abi ja hoolivuse tunnuseks.

Teenetemärgil on kolm klassi.

Tamme talu III klassi Teenetemärgiks on türkiissinise sametpaela ja sinisilmse linnukesega rinnamärk.

Rinnamärki kantakse mis tahes riietuse, hea tuju ja uhkusega.

Rinnamärgi kandmise õiguse võib anda:

a) Tamme talu pererahva sugulastele, sõpradele ja tuttavatele;

b) Isikutele, kes on hoidnud Tamme talu pererahva lapsi, pissitanud-kakatanud nende lemmikloomi ning muul viisil väljendanud oma hoolivust;

c) Eesti ja välisriikide kodanikele, kellel on erilisi teeneid Tamme talu pererahva ees.

Tamme talu pererahva nõupidamise protokoll nr.1 10.detsembril 2011

Otsustati: Tamme talu III klassi Teenetemärk nr 001 anda silmapaistvate teenete eest

Kriste'le.

Otsus on vastu võetud ühehäälselt ja edasikaebamisele ei kuulu.

Sügis ja sõbrad ja veel üks ööbik

Kesk ilusaimat kuldset sügist juhtub ilusaid asju...

1.oktoobril oli mõtteis ja huultel kuulda mugandatud lauluridu :

Taas astun ma su salongi,

jälle istun peenel kanapeel.

Kõikjal siin kipspead blondid,

ingli juuksed peas, suus inglise keel....

Bäng-bäng-bäng wonderland,

kes jäi ellu, kes jäi mällu,

müüdineiu mängi iseend.

Bäng-bäng-bäng wonderland,

kauge aeg jäi kujutellu,

küllap see on küünlaid vääriv mäng.

Jah, Laimakülas sai kokku jabur teelaudkond (L.Carrolli ainetel). Õhtu kuldne kui sügispäike.Seltskond kirju kui vahtra-allee. Igaüks uhkelt oma personaalia kuninganna. Seepärast kõik klapibki. Sellepärast siis kõik need ööbikud ....

Õhtusöök teelaudkonna vääriline

Raske oli aru saada, kus lõppes reaalsus ja algas muinasjutt.

Teemaks oli pistmine. Sokike pistis kukke.

Kaasas motivatsioonipurgike 'tee - ära tee' või oli see 'söö - ära söö'.

 
Pistsin viimased kaunidused Sokikese pabersabalisele sügisööbikule.

Nii igav kui see ka ei tundu, siis avaldamata on veel paar ööbikuprossi. Palun kannatage ära....

Lõppu stiilinäide, kuidas tuttav sinilind harmoneerub Marmelaadi ilusa maniküüriga.

Vampiirkana ja 13 kuud enne

See juhtus kuu aega tagasi...

Kui üks parimatest sõbrannadest end oma sünnipäevaks sulle külla sokutab, siis on raske sünnipäeva-teemat eirata. Sünnipäevade unustamine on mulle kombeks ja see tuleb kohati eriliselt elegantselt välja. Ise ka imestan, kui andekas selles vallas olen. Veel hiljaaegu tõestasin, et ma pole oskusi sugugi kaotanud, Laima võib teile täpsemalt rääkida. 

Sünnipäevadest ma suurt ei pea, sest ei oska mõtestada enda jaoks nende tähtsust. Ma ei näe endal erilist teenet, et ma just sel kuupäeval sündisin ja enesele õlale patsutamine 'oi, kui tore, et sa oled kenasti veel ühe aasta vastu pidanud' on kah veidi imelik. Mulle meeldib tähistada ja meenutada teistsuguseid sündmuseid.

Aga sellele sõbrannale, kes ei lasknud end unustada, oli tarvis ka meie kommete kohaselt midagi kinkida. Eks ma oleksin talle midagi armsat kinkinud ka siis, kui sellist kommet ei oleks. Lihtsalt heast südamest ja selle eest, et ta on olemas.

Aga sellest linnust siis....Peab ikka valu olema, et ise Tallinnast Rõugesse kohale tulla ja kuna vahemaa teda kuidagi ei peletanud, siis sai ka kingitus valitud kohalikel Ööbikuoru ainetel - tahtsin kinkida ööbikut. Prossina. Mõte mõeldud asusin tegutsema selle sama käsitööalbumi mustrilehe abil, kust pärineb täpilise retrokleidi lõige. See on üks imeline Käsitööalbumi number, sest seal on inspireerivate ideede ja mustrite osakaal uskumatult kõrge.

Tikkimist tuli võtta mõnuga ja mitte kiirustada ning kuna nimetatud kodanik saabus kohale juba varakult ehk mitu päeva varem, siis lõpptulemus valmis koostöös - ööbiku pärlitest helendava pea ideed ei saa ma kahjuks oma kontosse kanda. Ainult asjaosalised teavad, miks plaanitud ööbikust sai lõpuks vampiirkana...

See juhtus 13 kuud tagasi...

Hilinenud käsitööreportaaž ei vähenda sündmuse olulisust. Jälle seesama sünnipäev, mis seekord toimus Kihnus, kus on sünnipäevalaste (abikaasaga on neil enam-vähem samal ajal sünnipäev) suveresidents. Sõnu mul palju pole, sest vahepeal on palju vett merre voolanud ja unustuse udu varjab üksikasju. Nagu näha andis taas kingitusele inspiratsiooni asukoht - linastele järjehoidjatele tikkisin mustrid Kihnu rahvarõivastelt. Neiu käiste tikand ja meeste troi alumine äär.

Praemunaks formeerunud Andromeda udukogu Kihnu tähistaevas ning mitu kaptenit jäävad meenutama selle meeleoluka sündmuse kõrghetki.

Kitseherne seongus

Valisin täna telefonis herr Leitnandi numbri ja telefon hakkas helisema. Ta helistas samal hetkel kuskilt keset Läänemerd. Lähedaste inimestega on mõnikord nii, et olles füüsiliselt sadade miilide taga, mõtlevad nad samu mõtteid. Tekib täiesti ebateaduslik otseühendus läbi miljonite teiste mõtete, mis ilmaruumis hõljuvad. Ja mõnikord juhtub nii, et sõber ütleb ootamatult täpselt sama asja, mille peale sa oled hetk tagasi mõelnud. Võõramate inimestega seda eriti ei juhtu.

Kui nägin Roosamamma eilset postitust kitsehernestest, tekkis mul vot just see sama soe tunne. Tõeline sõber, kes püüab su mõtted ilmaruumist kinni ja sõnu polegi vaja.

Rõugesse saabumise päevast peale on mu tähelepanu köitnud üks künkanõlv, millest koduteel mööda sõidan. Kohe alul tekkis alateadvuses taju - see on nii kaunis. Nädalapäevad tagasi hakkas seal kohevust tekitama valge putkeõievaht ja õige pisut võis märgata sinakaid toone. Iga päevaga võttis sinakaslilla võimust ja nüüdseks on kitsehernes oma õisikud valla löönud. Aga, et Roosamamma täpselt samamoodi sinistel põldudel seikleb ja ilu pildile püüab, see on nagu universumist saabunud märk, et sõbrad pole kunagi liiga kaugel. Mõtted saavad lennata iga ilmaga ja ükskõik kui kaugele ja kui vaja, võtavad end vaikivasse kitseherne seongusse...
Kallis Roosamamma, ma ei unusta unistamast!




Kui Roosamammal olid modellideks armsad tütred, siis mina seadsin hoolega pildile oma viimase aja õhtute truud kaaslased - sääsed.... Ära muretse, sinu kuvar on puhas, need pisiplekid putke kohal peavadki seal olema.



p.s. ma ei ole ignorantne heade sõnade suhtes, mis siia veebipäevikusse maha jäetakse. See on blogger, kes ei lase miskipärast oma postitusi enam kommenteerida. Mul on hea meel, kui rabarberimahl tekitab inspiratsiooni ja ausõna on järvevesi nii soe, et lapsed lausa elakski vees ja ilus on siin maal tõesti.

Kolimise jutud - vol III. Sügav kummardus

Enne, kui olen lootusetult mattunud helgetesse pildikestese ilusast Eestimaa suvest, jäädvustan veel mõned kolimise jutud.
Nagu öeldud, oli viimane nädal tunneterohke. Eelnevatel kuudel kasvanud ootuse põnevusele tuli ühtäkki lisa meeletu nostalgianukrusega. Kohe sellise nukrusega, et viimasel nädalal ei mallanud hommikuti enam silmi värvida, sest ei võinud teada, mis hetkel nostalgiapisar kallale tuleb...
Ma ei karda, et pika vahemaa tagant katkevad sidemed sõpradega, mul ei ole kahju sellest ruumilisest elemendist, mis maha jäi aga mul on ääretult kahju jätta hüvasti laste õpetajate-kasvatajate-treeneritega. Olen olnud õnnelik ema, sest minu lapsi on ümbritsenud inimesed, kes armastavad oma tööd ja armastavad lapsi. Nad armastavad ja hoiavad neid siis, kui mind pole kohal ja siis ka kui ma olen kohal. Nad on õpetanud neile lihtsaid elutarkusi ja õigeid väärtusi. Kahju on katkestada seda armastusväärset igapäevast sidet nende inimestega. Eelmine reede oli päris mitme ukse sulgemise päev...
Aitäh, Meedi, Hedi, Merle, Triin & Triin, Helle ja Eve Linnupesa lasteaiast. Ma olen teile tänulik teie tähelepanu ja helluse eest.
Aitäh, Ilotana, Sinu suure pühendumise, sihikindluse ja hoolimise eest. Jääd alatiseks Esimeseks Õpetajaks.
Aitäh, Tony! Judo on eluviis...
Sügav kummardus teile kõigile!

Võililleseemned lendavad oma hubasest pesast uutele (võlu)maadele...

Võililleväli Rõuges

1 + 1 > 2

Hope rises, originally uploaded by f a b.

Polkovniku esimene reegel ütleb, et eesmärgiks peab olema see, et 1 + 1 oleks rohkem kui 2. Kui panna kaks algosakest kokku, siis selle tulemusel peab sündima midagi rohkemat kui kaks algosakest. Peab sündima uus kombinatsioon, mis on mingis osas väärtuslikum kui kaks eraldiseisvat algosakest. Näiteks see, kuidas me teeme Roosamammaga pildisessioone. Me võtame mõttekillud või katsutavad detailid ja kombineerime neid senikaua kuni hakkab kehtima võrrand 1 + 1 > 2. Detailid, värvid ja mõtted hakkavad omavahel kõnelema.

Sama valem on ka Roosamamma endaga. Temaga kohvitades lisandub seletamatu suurus, mis teeb üks-pluss-ühe suuremaks kui kaks. On inimesi, kellega haakudes saad ise paremaks inimeseks. Tekivad uued mõtted ja vaated, mis ei ole varasematega vastuolus, vaid on varasemate edasiarendus. Liikumine täiuslikkuse suunas. Alati ei oska inimene üksipäini mõelda. Mitmekesi on lihtsam. Tekib füüsiliselt tajutav tundmus, et mõtted lendavad nagu kimp roosasid õhupalle taeva poole ja ennäe, taevast ei tulegi vastu. Lõputud võimalused.

Need on vahvad hetked ja ma naudin iga keharakuga neis hetkedes olemist. Just niimoodi äkitsi, ei tea kust, sünnivad üha uued ja uued ideed. Praegu tundub, et kevad on oluliselt hoogustanud õhupallide lennuilma. Ideepuuduse all küll kurta ei saa. Näiteks eile õhtul pesu kuivama pannes (ju ma siis olin sel hetkel pesukorviga valemis 1 + 1 > 2) nägin, kuid peast kasvas välja järjekordne roosa õhupall. See kogus endasse õhku nii kiiresti,et tekkis lapselik kärsitus sellega kohe kogu maailma ees lehvitada. Niimoodi ma siis kilkasin kodus ringi, kujuteldav roosa õhupall peas ...
Nagu neil puhkudel ikka, vaatasid kõrvalseisjad mind püüdliku mõistmise ent siiski kergelt kaastundlikku pilguga...
Täna on juba uued õhupallid!

FFF kohtumine

Laimakülas toimunust...

Mõned päevad tagasi kogunesid Laima juurde Marmelaad, Sokike, Anakonda Lembelill ja Polkovnik, eelõhtul põikas läbi ka Lin. Tervislikel põhjustel oli vabastatud Juulike.

Fenomenaalne seltskond äärmiselt eriilmelisi tegelasi, kelle ühisnimetaja on Isetegija. Maailmas juhtub kummalisi asju ja tihti saavad need alguse peaaegu mitte millestki. Üks väike repliik või „täiesti tavaline“ situatsioon ja ühel hetkel on kõik teisiti.

Tekkis ju siinnegi seltskond Sokikese abikäest Marmelaadi blogi alustamisel ja rohkem või vähem juhuslikest ristpostitustest teineteise kommentaariumitesse. Kindlasti on mõeldud, et miks need eri Eesti otsades paiknevad isetegelased moodustavad justkui mingi grupeeringu. Pole neil ju isetegija-eelsest perioodist mitte midagi ühist, pole varem kohtunud, pole olnud tuttavad (siiski väikse mööndusega peab tõdema, et Juulike, kui värskeim liitunu, omab teatud tutvussidemeid). Sõpradeks nagu ei passi nimetada inimesi, keda tunned vähem kui aasta, kellega pole ära söödud puuda soola ja pole käidud läbi vasktorude (küll aga läbi Koeru) ja kellega kohtumised saab ühe käe sõrmedel üles lugeda.

Samas on neid kõiki esimesest hetkest saati vallanud tunne, et vahepeal käidi lihtsalt poes pesupulbrit ostmas ja lastele tehti kodus supp soojaks ning nüüd saadi uuesti kokku, et veidi pläkutada. Laused, eriti Marmelaadi omad, jäävad selles seltskonnas lõpetamata, sest kõik juba niigi teavad, millega lause lõppeb. Sellest tuleneb oluline aja kokkuhoid ja infot saab vahetada kiiremini kui muidu. Info nobedale levikule aitab kaasa ka telepaatiline ülekandesüsteem. Midagi dubleerida ega korraldada pole vaja, sest kõik toimib. Siililegi on selge, et Laimat pudrupoti taha ei lasta (kui ei ole just soovi putru noa ja kahvliga süüa), et Sokikesel on oma sokikese-värvid, et Anakonda ületab end, kui varrukaservas paistab kasvõi üks mikroskoopiline volang, et Marmelaad peab täpselt teadma, mis kell väljub esimene praam, et Juulike põeb paksu mulgiveresust ja, et Polkovnik unistab kammitud vaibanarmastest. Imelihtne, kas pole! Justkui värvilised vurrkannid, mis tiirlevad igaüks oma tegemiste ümber ja juhuslikkuse teooria alusel aeg-ajalt nende tiirlemised sünkroniseeruvad ühiseks ringjaks liikumiseks. Hetke pärast on kõik vurrid juba tagasi laiali toa eri nurkades.
See on kõige selgem selgitus, mis ta suudab välja mõelda, miks saavad L., M., A., S., J. ja P. mõnikord kokku, et ühiselt veeta vähemalt 1 õhtu kvaliteetaega.

Sedakorda siis said neist Fanaatilised Fimo Foolijad - FFF kokkutulek. Eks igaüks eksponeerib oma saavutusi ise.

Siinsesse kroonikasse jääb kollektsioon Polkovniku valdavalt 3-augulisi kunstnööpe. Taotluslikult lopergused ja vabakäelised, ilma kammitud narmasteta. (Te ei kujuta ette, kui raske on teha loovaid ja vaba-käega asju. Parem ikka, kui saaks 9 korda mõõta). Roosasse on segatud meresoola kristalle ja pisut kodumaa mulda. Selle viimase idee andis Jõhvikas päeval ERMis oma tegemisi tutvustades.

Need kuldsetes toonides isendid on tehtud teadmisega, et nende paik on Juulikese võlulõngadest tehtud kampsunil.

Isetegijale lõpmata tänulik
Polkovnik

Otsereportaaž Laimakülast

Kui emotsioone nii palju, et üle ääre ajab, siis tuleb haarata sulg ja lõpuks ometi ka miskit ajalookroonikatesse salvestada.
Frau Laima võõrustab hetkel Polkovnikut ja veel paari (ise)tegelast. Aru siin ei taipa, mismoodi emotsioonid küll tekivad. Ülivõrdes ja ikka veel ja veel ja veel.
Ta ei hakka lugejat koormama kirjeldustega pasunakoorist ja punasest vaibast, värvilistest pesulõksudest ja kellegi kaunist roosi-roosilisest (jutsnimelt, roosiroosilisest) kohvipurgist, Mihklipäevast ERMis, ameerika-kleidi-kaltsukast, üliarmsast üllatus-albumist, värviliste lehtedega Toomemäest ja Mänguasja Muuseumist, suitsmustade palkidega rehetoas roosilisele laudlinale kantud hirvehautisest, šokoladikoogist, värvilisest kapinupust, roosimoosist, loosiõnnest, Johanneste kipspeadest ja mesilase kustuvast muljest.

Ta jutustab oma üliarmsast elamusest Emajõe ääres.

Kogu eelnimetatud põnevuse vahepeal sattusid nad koos Laimaga Tartus mänguasjamajja. Marmelaad pandi oma auto kõrvale valveseisakus ootama, mil saabuvad teejuhatajad. Aga tormates oma automobiili poole, sattusid teejuhatajad Munga tänaval Pille-Resa Nukumajja. Vau! Imearmas väike poeke, mis on täis kõnekaid pisikesi pupesid. Seal valdav eriline tunne lihtsalt trügib särgivahele. Hinnad usaldusväärsed ja teoste väärilised. Ja milline suhtumine külastajatesse! Kui hoolikalt valiti pisikesele KLÕUNile sobivat kotikest ja siis kotikesele sildikest ja pildikest ja kõik muu inimlik. Ei mingit õpitut plastmass-meeldivat-klienditeenindust. Siiras ja sõbralik ja armsalt krobeline külalislahkus. See oli viimase aja vaieldamatult elamusrikkaim poekülastus.



Peremees küsis just: "Kas te olete juba oma hommikuse vahuveini saanud?“. Laual aurab värse puder ja ninna kipub piparmünditee lõhn. Kõik juba on kärsitud, sest keegi häirib klahviklõbinaga hommikuidülli.



Vabandust, lugejad, tema hommikusöök ootab...







Polkovnik