Showing posts with label mõtted. Show all posts
Showing posts with label mõtted. Show all posts

27 December 2012

Nii nagu on, nii ongi täiuslik

Lugu sellest, kuidas ma alles nüüd päriselt taipasin, mida tähendavad sõnad: "Kui sa tervet rehkendust ei jõua, siis tee pool aga tee hästi." Jätkan seda mõttetera: "Ja ära vaeva end selle poolega, mis tegemata jäi."




Üks olulisemaid õppetunde, mille meremehe naiseks olemine annab, on leppimine asjaoluga, et kõike ei ole võimalik perfektselt teha. Küsimus pole alati tahtmises või oskustes - lihtsalt aega ei jätku. Üksi pere ja majapidamise eest vastutamine toob kaasa hulga argiseid pisikohustusi, mis neelavad müstiliselt palju minuteid-tunde. Aeg kaob kui mutiauku. Aeg on väärtuslik ressurss ja aastatega üha väärtuslikumaks muutub. Viimase üheksa kuu jooksul tõusis aja väärtus minu jaoks hüppeliselt. Tundsin, kuidas möödunud pikkade kuude jooksul loobusin mitmeski asjas oma harjumuspärasest standardist pisiasjadeni ideaalne olla. Olgu selleks siis detailideni perfektne aruanne või ühtepidi ja suuruse järgi rivvi pandud pesuvirn kapis. Isegi moosipurkide sildid lasin tänavu lastel teha ja mõned purgid ei saanud üldse silte külge. (Kes mind rohkem tunnevad, teavad, milline eneseületus see on :)). Kui kõik see hakkab tulema unetundide arvelt, siis ei ole enam mõtet. Raske on harjumusest loobuda aga veel raskem on samamoodi jätkata.

Kui palju tegusid on mul elus jäänud tegemata seetõttu, et pole jõudnud seda teha nö täiskomplektina ja perfektselt. Näiteks ammune mõte lumekohvikust. Kui täiulslikult ei saa, siis ei tee üldse. Ja ometi teame kõik õpetaja Lauri tarkust poolest rehkendusest. Alles nüüd taipan, kui kuldsed sõnad need on. Ajatult targad. Kas parem on toimumata jäänud täiuslik lumekohvik või esialgse unistuse kärbitud versiooni järgi tehtud lumekohvik?

Tudujänestega on tegelikult samamoodi, neid võiks täiuslikkuseni viimistleda aga kuskilt tuleb tõmmata piir. Kui varem tundus selle piiri tõmbamine traagiline, sest fookus oli sellel, mida ei jõudnud teha, siis nüüd olen õppinud keskenduma sellele, mis juba valmis on. See osa, mis jääb teisele poole piiri, ei ole enam kurb mitterealiseerumine vaid impulss edasiliikumiseks. Lõpetatuse tunnet ei teki, õhku jääb mõte, mida võiks veel proovida-teha ja see paneb uuesti haarama kanga ja kääride järele. Tudujänesed No 12 ja 13 olid just sellest impulsist laetud. Põnev väljakutse erksast ja kirevast tudujänesest sünnitas mitmeid uusi mõttelõnga otsi, mis vajavad läbiproovimist... aga mitte sel korral, mõnel järgmisel. 
Siin ja praegu on parim ja täiuslikeim just nii nagu on.


Tudujänesed oma uues kodus. Aitäh, Tiina, mõnusate piltide eest.

27 October 2012

3 September 2012

Kärbseseente kool

Sama häda mis lindudegagi, on ka seentega - ma ei tunne neid. Mets on seeni täis aga eksimatult tunnen ära vaid punase kärbseseene, kivipuraviku, kuuseriisika ja kukeseene. Pilvikud ka. Teist hooaega käib usin seente tuvastamine nii raamatu kui google'i abil, loetelu tasapisi pikeneb ent tuleb tõdeda, et teadmine on visa kinnistuma. Kas pea on vana või ei oska õppida?
Ei mäleta, kas olen üldse kunagi õppinud seeni tundma... Kes, kus, millal, kellele ja kuidas peaks seda õpetama? Kodu, kool, kogemus? Ühest küljest oleks ju väga inimlik teada üht võimalust, kuidas oma bioloogilist vajadust - toitumine - rahuldada. Aga kui suuremal osal inimestest pole korilus toidu hankimise meetod, sest saab ka lihtsamalt, milleks siis seened? Aga kui ühel hetkel olud muutuvad, poeletid on tühjad ja korilus muutub jälle tähtsaks?
Ei teagi, kuidas küll ette ennustada, millised teadmised ja oskused on need, mida meil on elu jooksul vaja ja mis on need, mille viimane kasutamine leiab aset kontrolltööd kirjutades. Hirmus suur on ikka nende inimeste vastutus, kes hariduspoliitika ja kooliprogrammidega tegelevad. Õpetajatel muidugi ka.

Kui kellelgi on veel jäänud tähele panemata, kuidas "sünnivad" kärbseseened, siis siin on paar illustreerivat pilti.





Vasakpoolsele kärbseseenele nime andmisega jään jänni - mis kärbseseen see võiks olla? Parempoolne on vist panter kärbseseen (siin on veel üks foto) või kas ikka on?


Täiendan postitust: Vastused küsimustele leiab päris oma õuelt - Rõuge seenenädala info


31 August 2012

Vabaduse tunne



Need pildid on suvisest üheõhtusest kodukohvikust meie õues. Kodukohvik oli minu jaoks näide vabadusest teha, mida hing ihkab ja süda soovib. Olen alati olnud seda meelt, et vabadus on habras haare ja seda tuleb kaitsta ja hoida. Aga kas me mõtleme, mis sügavam tähendus on vabadusel?

Ennast näiteks võttes võin öelda, et isikuvabaduse tunnetamine pole sugugi lihtne, see ajab segadusse. Teadvusse on kinnistunud juba kuskil algtasemel "turvalised" piirangud - nii ei saa, seda ei tohi, nii ei tehta. Kus on siis minu isiklik vabadus elada oma elu oma parima äranägemise järgi? (Loomulikult eeldusel, et sellega ei häiri ma kaaskodanikke ega keskkonda ning võttes vastutuse tagajärgede eest). Kui mul tuleb isu kohvikut pidada/mängida, siis ma võingi seda teha nüüd ja praegu. Nautida tegevusvabadust. Või kui mudilased hommikul on uimased ja mitte kuidagi ei virgu lasteaia hommikusöögi ajaks, siis kas pean iga hinna eest neid tagant utsitama ja iga päeva algust pingestama ("kähku, kähku, me jääme hiljaks" - kuhu hiljaks?  Mis siis juhtub, kui hiljaks jääme?) või võin otsutada, et lapsed lähevad lasteaeda siis, kui  nad on oma loomulikus rütmis üles ärganud? Ma võin sedasi otsustada, sest mul on vabadus seada enda elus reegleid vastavalt oma väärtushinnangutele. Otsustamine teatavasti tähendab erinevate argumentide läbikaalumist ja võrdlemist ja ei ole spontaanne tegevus. Põhjendus, et nii tehakse või nii ei tehta, on otsustamise juures üpris hädine ja ei oma tihti olulist sisu.

Isiku vabaduse (või isikuvabaduse) tunnetamine pole sugugi lihtne. Täieliku isikuvabaduse teadvustamine pole üldlevinud tava. Seda eriti meie ühiskonnas, kus on hiljaaegu toimunud palju suuri muutusi. See on ka loogiline - kui kogu ühiskond ühtäkki "vabaks hakkaks", läheks keeruliseks selle ühiskonna valitsemine seniste tööriistadega. Vabanemine võtab aega ja toimub pikkamööda nii, et sellega jõuaks kohaneda, sest vabadusega kaasneb vastutus. Ka inimene ise peab kohanema, sest piiramatuse tajumine võib katuse sõitma võtta. See on omal nahal läbi kogetud. Vabaduse mõiste avardumine ehk on üks olulisemaid muutusi, mis minus on toimunud siia, maale, kolides. Siin on rohkem võimalusi vaba olla ja vabaduse mõttest aru saada. Avar ruum, suurem looduse mõjuvõim, mis ei lase tekkida rutiinil, loob selleks soodsa pinnase. Õndsus olla hetke sees unustades ära kõik olnu.

Seetõttu pole mitte midagi imelikku, kui täiskasvanud inimene naudib olemise vabadust, mängib mõnikord kohvikut või pagarit (ja võtab rõõmuga vastu väljakutse küpsetada kokteilipeo jaoks pavlova-kooki) ning mõnikord kasutab vabadust hoopis analüüse kirjutades, planeerides, strateegiaid kavandades.

Sa võid teha seda, mida soovid ja moel nagu soovid!
Mulle meeldivad jänesed ja koogid ja strateegiad. Nii lihtsalt on.


Kokteilipeo pavlovad. Foto: Grethe Rõõm, www.mugul.ee

Head fotot strateegaist ja planeerimisest ilma, et see sisaldaks liigset ja ebaolulist infot, ei suutnud oma varasalvest leida.

12 August 2012

Kivid ja kännud


Olukorrad, paigad, inimesed, maailm - kõik on puhta armastuse ilmingud, selle osad.
Kui suhtume maailma ja iseendasse austuse, headuse, huvi ja tänulikkusega, siis kasvab ka puhas armastus.
Nii põnev, müstiline, salapärane on Maailma Lugu. Saame vaid arvata ja uskuda ning mõnikord ka kogeda, et nii see kõik võiks olla. Isegi osates olla pime Maailma Loo suhtes, siis ikkagi satub teele mõni kivi või känd, mis sunnib (kasvõi hetkeks) avama silmi.

Istun kännu otsas ja vaatan, kuidas sügis tasa tuleb. Nagu kõik muugi, tuleb ka sügis puhta armastusega. Ilus on ja nukker on ka. Suvine pillerkaar läheb, et varsti uuesti tulla. Vahepeal on tarvis endaga olla ja puhata.






8 August 2012

Võlumaa



Sügaval metsa sees on üks paradiisiaed. Seal kasvab maasikaid, vaarikaid, mureleid, kirsse, õunu, ploome, pirne, mitut värvi sõstraid, tikreid ja mida kõike veel. Isegi viinamarju. Ei puudu ka vana kase külge seotud võrkkiik, milles saab püüda heinamaa kohale langevaid õhtupäikese kiiri. Kõlab nagu unistus ainult, et see unistus on sinu ümber, mitte sinu sees. Saa sa siis aru, kus unistused lõppevad ja algab reaalsus...

Meenub jutuke ühest lemmikraamatust:

Unistamine

Unistuste maa on omapärane küberruum, virtuaalne reaalsus meie enda sees. Unistused viivad meid teistesse maailmadesse ja muudesse reaalsustesse, mis kokkuvõttes aitab meil igapäevast elu mõtestada. Unistamine on side meie alateadvusega, iseendaga. Seda tuleb hinnata. Ja nagu Debbie Harry targasti ütleb: unistamine on tasuta. Kas pole kummaline, et tegevust, mis moodustab suure osa meie elust, peetakse sageli tähtsusetuks? Unistused on meie olemise alus, need asuvad meie elu keskpunktis. Kuulake neid.




25 June 2012

Muru ei pea niitma



Minu aeg-ajalt kodus käiv praktiline meel ei oska muruniitmise fanatsimi mõista - mõttetu tegevus ja lisatöö ning tulemus pole sugugi kaunim kui looduslikult õilmitsev lilleaas. Praegu ma ei üldista vaid räägin peaasjalikult oma isiklikust heinamaast ja härra Vanemleitnandist, kellega me muruniitmise osas oleme kaunil eriarvamusel. Sel aastal olen kasutanud üksiotsustamise privileegi (sest Tema seilab mereavarustel) ja niitmata muruplatse suurendanud veelgi. Jätsin meie krundi teisegi metsaääre niitmata, tuues üheks ettekäändeks, et eelmisel aastal kuuse kõrvalt leitud ööviiulid saaksid rohkem laiutada. Nüüd ongi nii, et kahe viiuli asemel on neid seal oma tosin, lisaks palju teisi lilli ja kauneid kõrrelisi ning muruniitmisest vabaks jäänud aeg.
Ilus põlvekõrgune niidukooslus ja aeg seda nautida.

Kaarel Tarand kirjutab viimases Sirbis nii:
Viimaste aastatega põlu alt väljunud ja taas üleilmseks autoriteediks tõusnud John Maynard Keynes arvas 1930. aastal essees „Meie lapselaste majanduslikud võimalused” soovitavalt-unistavalt, et praeguse sugupõlve töökoormuseks oleks 15 tundi nädalas täiesti piisav. Ja vabanenud aja saaks kulutada jõudeelule ning õnnelik olemisele. Muidugi võib vastuväiteks ja hoiatavaks näiteks jõudeelu laastavast mõjust moraalile tuua lagedale vene kirjandusklassika. Kuid et ükski ühiskond pole täies koosseisus jõudeelu praktiseerinud, siis puudub meil praegu katseline tõestusmaterjal selle kohta, et inimühiskond ilma tööta laisaks ja lolliks kätte läheb.
Igal juhul paistab vaidluses selle üle, kas aega on või aega ei ole, õigus olema nende poolel, kes sepitsevad pikaajalisi plaane ja teevad panuse sellele, et välistingimused ilmtingimata alla ei käi.




p.s. Laima, värihein on praegu oma hiilguses.


5 June 2012

Klassiõhtu


Nurmenukkude õitsemise aegu pidas Rõuge kooli 2.klass Jaagupi* kodus oma kevadist klassiõhtut. Vabas looduses. Ümber järvekese võidu joostes. Liivalosse ehitades. Jalgpalli mängides. Kiikudes. Diskotades.
Läksin peopaika veidi enne plaanitud lõppu, tahtsin korjata nurmenukke. Lisaks kolletavatele nõlvadele leidsin eest vabadusest ja mahlakusest pakatava nooruse. Siira lusti ja rõõmu. Nägin muretut meelt. Kõik oli nii iseenesestmõistetav. Vähemalt selle nooruse jaoks.
Mina seisin ja vaatasin tahtes salamahti olla üks nende seast. Tahtsin mitte mõelda, kui ilus ja väärtuslik on keset õitemeres kevadist loodust see pulbitsev vabaduse tunne. Tahtsin vaid lihtsalt selle sees joosta ja hullata. Mõtlemata ilule, täiuslikkusele, turvalisusele. Olla tiivustatud üksnes lapselikust hasardist ja põnevusest.
Jah.... minu rong on läinud. Mõtlemine, teadvustamine, hindamine on ärkveloleku ajal enamasti sisse lülitatud ja pulbitsevat vabadust vaadates ei pea ma seda enam iseenesest mõistetavaks. Vabadus loob suuri väärtusi ja tekitab kohustust seda hoida. Ent see on nauditav kohustus.
Aga minu lapsed on veel rongi peal ja mul on selle üle ütlemata hää meel. Nemad saavad nautida helget lapsepõlve. See ongi nende kohustus. Kohustus saada osa luksusest, mida Eestimaal pakkuda on. Näiteks nurmenukkude sees püherdamisest.

"Niiiiiii lahe klassiõhtu," pomisesin endale ja läksin tee jaoks nurmenukkude õisi korjama.



Lustakat suvevaheaega kõigile Eestimaa lastele!



* Jaagup on Toomase hea sõber, kes koos perega kolisid Tallinnast Rõugesse elama paar aastat tagasi. Lisaks põhitegevusele võtavad nad oma armsas puhkekompleksis vastu külalisi. Minu meelest võiksid nad nurmenukuturismi arendada, sest neid lilli on seal tõesti palju.


31 May 2012

Esimene aasta on möödas

Värava kõrvale külvatud kastanite esimesed lehed

Esimene aasta maal on möödas. Täna oleme oma valikuga rohkem rahul kui aasta eest. Siis lihtsalt ei osanud ette kujutada kui 'päris' on siinne elu. Olen aasta jooksul avastanud endas kire looduse, eriti lillede, vastu. Polnud aimugi, et see tunne minu sees nii suur võib olla. Vaimustusega imetlen hommikust udu heinamaal ja ronkmusti pilvi oru kohal. Magama minnes vaatab aknast sisse kuu, iga kord isemoodi ja selgetel öödel siravad tema kõrval tähed. Mõnuga uinun kuupaistel, kuigi varasemalt tekitas selline olukord kerget õõva. Naudin omamoodi stressi, mida tekitab loodus oma lahkusega - võililled, kuusepungad, nurmenukud, pärnaõied, mustikad, jõhvikad ja kõik muu. Tahaks kõigest osa saada. Loodus läheb omas tempos, seda ei saa aktsepteerimata jätta ega muuta. Kui tahad osakest endale saada, näiteks võilillesiirupina, siis tuleb seda teha kohe või oodata järgmist ringi. Lihtne, eks!
Samamoodi on ka lastel avaldunud huvid, mida linnas elades ei saanudki tekkida - poisid käivad kalal ja peavad mammutijahti isetehtud relvadega (odad, vibud, mõõgad), Linda-preili on arvestatav abiline seemnete külvamisel ja aiamaale heade sõnade peale lugemisel a'la "Peenar, palun kasvata meile ilusaid roosasid lilli!". Väidetavalt räägivad ka puud temaga ja aasal toitlustab ta haldjaid lillesupiga. Arvuti ja televiisor on jäänud osaks laste meelelahutuses aga enam ei ole see häiriv, sest nende kõrvale on tekkinud nii palju muud tasakaalustavat. Ka meremees teeb oma viimaseid meresõite, sest merele on tekkinud liiga tugev konkurent - maa. 

Lubatud aasta sisseelamiseks läks peaaegu plaanikohaselt mitte midagi tehes. Erandiks on 9 viljapuud, mille sügisel istutasime. See oli nii kindel ja siin polnud midagi pikalt mõelda - õunad, ploomid, pirnid lihtsalt peavad palistama aiaserva. Sisetunne, kuidas ühest kinnistust teha oma kodu, hakkaski kasvama alles sel kevadel, tasapisi. Need on väiksed unistusepildid, mis on ükshaaval reaalsuseks saanud, et teha ruumi uutele.
Kastanipuud ootamas koduväraval... söögitoa akna all lõhnav liiliapeenar... värksed kartulid oma vao pealt... kanamaja koos elanikega... jõulupuu saab metsast... puupliit... ööbikud hea tahte saadikutena saatmas tervitusi kaugematesse paikadesse jne jne. Pildikeste taga on sügavam soov elada puhtalt, siiralt ja õnnelikult väärtustades seda mis on oma loomulikus lihtsuses. 

Käisin hiljuti pealinna nunnudes sisustuspoodides soovides kogeda taas vaimustusetunnet sealsetest asjadest. Seda tunnet enam polnud. Mul polnud seda enam vaja, polnud vaja osta asjadeks pakitud idülli kompenseerimaks selle puudumist. Taipasin, et kulutatud ilmega riidenagidena fabritseeritud romantilisel elustiilil puudub sügavam tähendas. Hetkeks tekkis tunne, et neis poodides müüakse 'oma lugu' ja 'juuri' täitmaks linnastumisega tekkinud tühimikku inimeste hinges. Tulin poest välja ilma kiusatuseta midagi osta ja suure rahulolutundega, et ma pole jäänud toppama sellesse tühimikku vaid leidnud tee päris lahenduseni. Olen õnnelik!


Aasta möödumist tähistasime rabarberikoogi, koduõlu ja vahvlitega. Välkjalkamatš oli ka, võitis sport.

Täna hommikul läksid aasal karikakrad õide

14 May 2012

Punapäised kanad


Eilne emadepäev tõi meie majapidamisse juurde viis hingelist. Punapäised kanad. Mõte, et kunagi võiksid meil kanad olla, oli varasemalt olemas aga selle juurde kuulus alati vabandav "kunagi". Nädal või paar tagasi hakkas "kunagi"  murenema ning kui siit-sealt kostus kana-juttu, oli selge, et nüüd tuleb see tegu ära teha. Pikem vaagimine oleks leidnud kindlasti põhjused, miks ei saa praegu kanasid võtta - pole, aedikut; pole, kes teeks aediku, sest (lapse)vanemleitnant on merel; rebane viib niikuinii minema; ma ei oska kanu pidada jne jne.
Õnneks sõidab mul aeg-ajalt "katus minema" ja kõik ratsionaalsed põhjendused kaotavad tähtsuse sisemise tunde väe ees. Spontaansetel mõistuse-kaotamise-hetkedel oleme vabad välistest kammitsatest ja saame aimu oma sisemisest suurusest. Sel hetkel tekib usaldus elu ees ja teadmine, et kõik, mis tuleb, see peab tulema ja saan sellega hakkama. Nõnda on sujunud ka kanapidamise esimesed päevad, asjad, mis algul tundusid takistusena, lahenevad.
Näiteks mõni päev tagasi tuli täiesti ootamatult ja ette teatamata külla mu ehitajast vend, kes loodetud kringli ja tee asemel sai kanadele aedikut teha. Eks selle pärast ta ei julgegi ette teatada oma käikudest, sest iial ei või teada, mida õeraas seekord välja mõtleb :P Veri on paksem kui vesi ja eks unustab temagi need sääsed ja selle aediku ning luban avalikult, et järgmisel korral kompenseerin ebamugavused munadest pakatava kollase koogiga.
Aedik sai valmis aga ega siis kana lageda taeva all taha olla. Vaja oli majakest ka. Mitte midagi muud ei jäänud üle, kui tuli saag ja haamer kätte võtta ja ehitama hakata. Kanad vaatasid seda tegevust kriitilise pilguga pealt. Mõningane kogemus kastide tegemisega on olemas (paar postitust tagasi näidatud lavendli kastid tegin ka ise). Samuti olen ääretult tänulik oma isale, kes on tubli ehitaja ja kelle kõrvalt olen näinud igasugu ehitustegevust ning terminid nagu punnlaud ja pruss ja armatuur ja silikaat jne jne ei ole sugugi võõrad. Kõrvalt tundusid need asjad lihtsad, ise tegema hakates enam nii lihtne ei tundu. Kanade maja sai siiski kenasti valmis ja asukad võtsid selle kiiresti omaks. Kanad olid lausa nii rahul, et täna hommikuks oli kaks muna selle eest antud.


Kui võtta elu poolt pakutavad väljakutsed vastu ja mitte krimpsus näoga vastu võtta vaid suhtuda neisse austuse ja mängulisusega, siis äkitselt imestad selle üle, milleks oled suuteline. Mugavalt tallatud radu käies ei ole õrna aimugi, et tegelikult võib rada olla palju laiem ja huvitavam. Rajalt kõrvale astumine ei tähenda, et pead suunda muutma, see annab võimaluse minna samas suunas aga kogeda palju rohkemat.
Minu jaoks on väikseks uueks seikluseks kanad, kes vähemalt esialgu on toonud meie perre palju elevust ja harjumustest välja tulemist. Isegi koer pidi oma mugava maailmavaate ümber hindama, sest tema territooriumile ilmusid mingid kummalised kaagutavad olevused. Olen päris kindel, et igaühel on võimalik oma tavapärasel rajal teha üks vangerdus ja maailmale uue pilguga vaadata. Kui muidu ei saa, siis tuleb järele anda hullule uitmõttele ja sellega mänguliselt kaasa minna. Pole vaja karta, sa saad hakkama!

12 April 2012

Üks hetk


Üks hetk ühes päevas eelmisel nädalal.
Sõitsin mööda väikest Kagu-Eesti looklevat teed. Üksi sellel teel. Päike paistis, ilm oli selge aga mitte veel täielikult kevadsoe. Põllud ja mäenõlvad aurasid päikese käes. Valged väänlevad uduvined kasvasid hoogsalt maa seest välja. Maagiline. Tundus, et peaksin auto seisma jätta, et mitte seda loomise protsessi häirida (kuid siiski ei jätnud). Niivõrd aukartusäratav oli see kõik. Sisetunde ajel võtsin hoo maha ja palusin mõttes vabandust, et seesugust idülli mootorimüraga lõhun.

Üks hetk ühes päevas sellel nädalal.
Jalutsin hommikul koeraga metsas. Karge oli. Öösel oli sadanud lund ning pori-hall ei paistnud välja. Härmatisekristallid helklesid rohukõrtel ja väikestel kuusepoegadel. Metsa all oli veel talvest jäänud lumevaalusid. Teerada pööras puude tagant paistva päikese poole ja hetkega sillerdas metsaalune vikerkaare värvides. Härmatisehelvestest ja lumekritsallidest oli saanud miljonid pisikese prismad, mis muukisid hommikuvalguse lahti erksateks toonideks. Lumi ei sädelenud hõbedaselt vaid kõige kirkamates värvides. Olin sattunud lume ja päikesega harmoonilisse süsteemi nii, et füüsika tunnis õpitu sai ühtäkki  ilmsiks. Lihtsalt vaatasin ja vaatasin, kuis' on see võimalik.

Üks hetk tänases päevas.
Täna oli see pikalt oodatud päev, kus jalgrattad aeti aida alt õue (tegelikult lapsed tegid seda oma kärsitusest juba mõni päev varem). Lõpuks ometi on piisavalt soe ja teed kuivad ning sõit võib alata. Vanemat poega kooli saates peatusin ja püüdsin kinni päikeselise hommiku Rõuge kohal (ülemine pilt) - kõik oli kullaloori embuses. Sel korral oli fotokas kaasas.



Kas on see kevadine valguselisa või on asi käimasolevas rahulikult-võtmise-perioodis aga nii palju on näha. Need kolm on vaid valitud palad... viimase aja best of. Väikesed imelised momendid mida saab märkamata jätta aga saab ka mõnuga endast läbi lasta ja ihurakkudega tunda. Üks Tark Mees ütles: "Vaata maailma südamega ja tunne seda."

Sinililled õitsevad.

29 March 2012

Õiglane jänes


Lõige on veel eelmistest tähejänestest laual, samuti õmblusmasin. Hetk absoluutselt sobiv, et pühendada õhtupoolik ja killuke ööd vaiksele nokitsemisele unenohinat täis majas. Tegutsema ei ajenda praktiline vajadus ega ratsionaalne põhjendus, lihtsalt on tunne, et siin ja praegu on jänese tegemise aeg. Miski muu ei loe. Teadmine, et kuskil on keegi, kes unistab jänesest, ainult kinnitab veendumust, et ta peab nüüd kohe sündima. Lõppeks on ju vabadus valida, kas teha või mitte. Valisin tegemise.

Jänese ootaja palus "fair trade" hinnapakkumist.
Mis on õiglane hind? Hind, kui numbriline tunnus, peaks väljendama väärtuse suurust. Seega, mis on jänese väärtus? Mina olen antud juhul looja ning minu jaoks seisneb selle jänese väärtus võimaluses ja vabaduses veeta aega tegevusega, mida antud hetkel kogu hingest nautisin. Kellegi teise elus omab jänes teistsugust väärtus aga millist, seda mina ei saa ette teada. See on juba teise inimese elu, mõtted ja mängud. Tulevik.
Üleüldse on seesuguste soojade asjade (ja ilma nimetatud soojuseta puudub käsitööl mõte, sest masinatega saab ka kõike teha) väärtuse numbrina näitamine paras nõiakunst. Lihstam on panna väärtus suhestuma. Näiteks kui mul oleks vaja kauamängivat kaisulooma, kellega oma saladusi jagada ja koos uinuda, siis oleks ta kindlasti väärt vähemalt sama palju, kui koos paari hea sõbraga (ja paari hea veiniga) veedetud õhtu või karbitäis Piccadilly kohviku trühvleid. Kellele meeldivad arvud, võib veini-juustu-šokolaadi hinnad kokku lüüa ja saada sedaviisi vastavusele numbri külge.

Tõenäoliselt oleks antud hinnaarvutuse metoodika liiga keeruline ja vaid piiratud kuulajaskonnale mõistetav. Seega püsib siinkirjutaja isiklik mõttemaailm paremini joonel, kui oma väärtuslikult veedetud aega (mille tulemusel võib valmida näiteks üks jänes aga võib-olla ka mitte midagi) ja rahanumbrit ühes ja samas lauses või ühes ja samas mõttelõngas ei kasuta. Need lihstalt ei mahu piiratud ajumahu tõttu sinna ära. Puhtalt individuaalne eripära.
Vahest ma imestan, kui täpselt on mõne nn sooja asja väärtus (minu privaatsest vinklist vaadatuna) klappima pandud rahanumbriga. Sellistel õnnelikel juhtudel valdab mind tung minna tehingusse...



Kirjule kangale on raske sobitada nimetähte. Seetõttu tikkisin tähe vanale raamatulehele ning kombineerisin väikseks medaljoniks, mille saab jänesele kaela riputada. Eelmised jänesed on olnud sabatud aga seekord tundus punatriibuline sabatups igati paslik. Kasutage ettekujutusvõimet.


* Lõike autor Joan Gorman

13 March 2012

Jäljed



 Jalutuskäik. Metsas. Nagu tavaliselt. Viimasel ajal alapealkirjaga kevadet otsimas.

Kevade asemel leidsime jäljed lumel. Sama mets, sama teekond ja igal korral on nii erinev. Märkad seda, mida parasjagu tahad märgata. Aju filtreerib valitud märgid välja suurest hulgast ümbritsevast infost. Kui mõtled jälgedele, siis näed jälgesid. Kui mõtled puudele, siis näed puid. Kui mõtled päikesele, siis näed päikest. Ja ometi on kõik kogu aeg meie ümber olemas, lihtsalt ei näe, ei märka.

Kui me siis lõpuks sedaviisi nina maas üha uusi ja uusi jälgesid otsisime, kummitas mul taustaks JääBoileri lugu. Ja nüüdki, neid pilte sortides ja vaadates, hakkab JääBoiler mul kõrva taga laulma:

Päev vaikselt pilvevarjus lahkub meist,
kuid jätab jäljed meist kõigist varjudes.
...

Selle lauluga tekib ääretult soe tunne - selle järgi on seatud üks mu lemmikumaid tantse ansamblis Lee. Tantsitud sai isegi Linnahalli katusel aga seda videot mul leida ei õnnestunud. Ohh, kuidas tahaks jälle tantsida! Ja mida rohkem ma sellele mõtlen, seda suuremaks paisub soov. Ma pole just kõige kergejalgsem ja elegantsem tantsija aga tahtmine on alati suur olnud. Mulle meeldib tantsida heas seltskonnas. Vaadates neid pilte, tuleb vist karulaane jenkale üle minna...
Tervitused leekatele!




Lõpuks ometi on päike sulatanud puhtaks kõik jäised teed. Kummaline ... aga just must vetevulinas asfalt tekitab esimese mõnusa kevadise tunde.


13 February 2012

Hoia oma unistusi ...



Hommikust piimavahukohvi joon viimased poolteist aastat tassist, millel sõnad: "hoia oma unistusi !" Kui üks tass saab olla nii väga minu oma, siis just see savitass seda on. Seal on täppe, seal on mõnusat hallikassinist, seal on valged linnud, seal on SELLISED sõnad. Tassi kinkis Roosamamma, mistõttu on tass mulle veelgi armsam. Kui keegi oskab öelda, kes on selle tassi autor, oleksin väga tänulik.

Hoia oma unistusi!

Unistused peavad olema, sest need annavad sihi kuhu poole liikuda. Nüüd edasi on ainult küsimus, kas sa ka hakkad sihi poole liikuma või ainult unistad. Unistad unistusest, unistad liikumisest aga reaalsuses oled ikkagi tardunult paigal.

" ...Ma ei julge oma unistust täide viia, sest siis poleks mul elamiseks enam mingit põhjust.
Sina unistad lammastest ja püramiididest. Sina oled teistsugune kui mina, sest tahad oma unistusi ellu viia.
Mina tahan Mekast ainult unistada. Olen juba tuhandeid kordi kujutlenud, kuidas ma läbi kõrbe lähen, kuidas ma väljakule Püha Kivi juurde jõuan ja kuidas ma selle ümber seiste ringi teen, enne kui seda puudutan. Olen ette kujutanud inimesi, kes mu kõrval on, ning meie jutuajamisi ja palveid. Kuid ma kardan, et tegelikkuses oleks see mulle suur pettumus, ja nii ma parema meelega ainult unistangi."*

Inimesi on igasuguseid, kõik ei peagi jooksujalu tormama millegi poole. Saab ka teistmoodi... kui sa tõesti soovid seda. Mina vist ei taha 'teistmoodi'. Olen selleks liiga kärsitu, et lihtsalt vaikselt perroonil seista ja lasta ajarongil endast mööda vurada ilma, et oleksin püüdnudki sellele astuda. Ma tahan hoida oma unistusi aga seejuures tahan, et need hoitavad unistused oleksid dünaamilised ja vahelduvad, mitte museaalidena klaaskarbis sametpadjal igavlevad. Tahan, et unistustel oleksid mõned mõlgid ja kriimud, rasvased näpujäjed või kulunud nurgad, et oleks tunda, et nendega on tööd tehtud. Tahan mõnikord hüüda: "Ära tegin!"

Pildi autor teadmata
Nagu eelmises postutuses ütlesin, on talv suigutanud unne ja tardumusse aga õnneks käib päike juba päris kõrgelt ning keskpäeval on õhus tunda kevade lähedust. See paneb taas vere käima ja ajendab tegudele. Ma olen erinevate aastaaegade suhtes tolerantne ja naudin seda, mis parajasti on igatsemata millegi muu järele aga sel aastal ootan minagi kevadet. Askeldamine on vist juba alanud.

* "Alkeemik", Paulo Coelho

22 September 2011

Näoga maailma poole

 

Tänases Eesti Päevalehes kirjutas Tiit Kändler linnade helgest palgest. See artikkel oli hea. Tajun sageli, et kuna kolisin Tallinna kesklinnast elama metsade-põldude vahele, siis peaksin justkui vastandama end linnaelule. Aga mulle selline vastandamine ei meeldi. Linnaelul on palju voorusi. Artiklist inspireerituna võiks need koondada üldnimetajaks - tihedus. Inimene on karjaloom ja linnas on kari kohe suur ja mitmekesine. Melu ja liikumine. Mõtete vahetamine ja uute ideede sünnitamine. Vahetu kontakt ja ruumi tunnetamine. Linnas on kohvikud ja butiigid. Ainult, et selle kõige juures on oht ennast ära kaotada kui ei oska piiri pidada.

Ka maal võib end ära kaotada. Oma mõtetesse. Neid on siin palju. See pole sugugi parem olukord kui kaotada end teiste mõtetesse. Ühel augustikuu varahommikul tõusin üles, sest lakkamatu ajutegevus takistas rahulikku und. Seda tol ööl polnudki. Ärgata selle peale, et pea on pisemaid ja suuremaid mõtteid täis, on veider ja väsitav. Läksin metsa. Ärkav mets on nii ilus, et unustad enda.

Linnas istusin argise askeldamise keskel enda ülesleidmiseks korraks kohvikusse, siin lähen raputan liigse enda hommikustesse ämblikuvõrkudesse, et olla uue argipäeva koidikul näoga maailma poole...














Päike paneb kastepiisad pärlendama ja mustikapuhmaid katab hõbedane helk...

17 August 2011

Sõstrasahv(f)t


Kui me oma aidas varasuvel esimesi uurimistöid tegime, leidsime muude põnevate asjade hulgas ka ühe korraliku veneaegse mahlaauruti. Mäletan, et lapsepõlvekodus keetis ema seesugusega mahla ning eriti hoolsalt pidi suhtuma voolikusse ja klaastorusse. Leitud aurutil olid kõik detailid terved ja tundsin, kuidas mulle laskus (meeldiv)moraalne kohustus võtta suve jooksul mahlategu ette. Oma iseseisva elu käigus mahla aurutamis-meetodil polnud ma teinud aga väga selgelt on mälupildis, kuidas ema seda vanasti tegi.
Nii oligi ühel hetkel käes sõstraaeg ja auruti tuli tolmust puhtaks pühkida. Ladusin torni kenasti püsti - vesi alla, marjad sõela sisse, tulele. Mahl hakkas jooksma. Härra Leitnant küsis, et kuidas ma oskasin seda aparaati kokku panna. Ma ei teagi... mälu järgi vist. Ma olin sel hetkel enda üle kohutavalt uhke. Isegi, kui ma pole vähemalt 15 aastat näinud, kuidas käib mahla aurutamine, on siiski kuskil põhifailides säilinud teadmine, mismoodi see käib.
Meie põlvkond mäletab aega, kui isetegemine ei olnud elustiil ega hobi vaid ellujäämiseks vajalik oskus. Loomulikult on mul kohutvalt kahju, et Eesti riik pidi üle elama raskeid aegu ja võõrast võimu aga see on meile tänases päevas andnud teatud eelise. Meie rahvas ei ole kaugenenud elulistest asjadest, vastutustundlik mõtteviis on alles. Tööstuslik (üle)areng ja tarbimiskultus pole jõudnud nii sügavale juurduda. Ka linnas elades oleme loodusrahvas, sest tõsiseltvõetavaid linnu meil ju pole ja linnainimesed veedavad valdvalt oma vabad hetked looduses. Eestlane oskab tahta kvaliteetset toitu ja vaevalt et meie poode hakkavad vallutavad külmutatud valmistooted. Kartulipudru ja hakklihakastme inimesed nagu me siin oleme...
Ahh, kuis ma tahan, et meie sahvritesse (või kasvõi külmkappidesse) jääksid alles kartulid ja moosid. Ahh, kui hea on vaikselt ja (sala)kavalalt puistata oma päevadesse pisikesi tarkuseteri mahlaauruti kokkupanemisest või jalgratta keti õlitamisest, sest see jääb lastele kuhugi kõrvadevahele pidama niikuinii (erinevalt ilma mingi kavaluseta ja üsna ühemõtteliselt edasi antud näpunäidetest toa koristamise või käte pesemise kohta).



Sõstrasahvt - nii punane kui ka must. Mõlemad on head. Musta sahvti mahlapaks läks peale esimest ehk aurutiringi läbi sõela ja sellest sai marmelaad. Punasest sõstrast peale mahlategu midagi märkimisväärset alles ei jää, seega pidi marmelaadi jaoks võtma eraldi marjad. Punast sõstramarmelaadi (ja nii meeldib mulle rohkem öelda kui punasesõstra marmelaadi) mäletan jällegi lapsepõlvest - alati oli tehtud seda vaid mõned purgid ja see oli hirmus hea. Polnud seda varem teinud aga nüüd sobis kenasti minu nostalgia-paketti.


Kes pilti lähemalt uurib, siis CM musta sõstramarmelaadi juures tähistab üht kaptenit. Morganit. Nagu on ka punase sahvti pudelitelt näha. Kapten hoiab marmelaadil pilku peal seespidiselt, mahlal välispidiselt. Selle kapteniga on meie perel soe suhe. Meremees ja rumm, juunõu. Ai nõu.


Aga nüüd on lugu selline, et mul on järele jäänud peotäis purgisilte. Läksin vist neid tehes veidi hoogu. Riideribadele paberi õmblemine osutus toredaks tegevuseks ja vahva tulemus andis indu veel juurde. Ma võiksin need vabalt vahetada ideede vastu, kuidas ära tarvitada ülihea pohlasaak, mis metsas ootab. On keegi vahetusest huvitatud?
Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...