Need pildid on suvisest üheõhtusest kodukohvikust meie õues. Kodukohvik oli minu jaoks näide vabadusest teha, mida hing ihkab ja süda soovib. Olen alati olnud seda meelt, et vabadus on habras haare ja seda tuleb kaitsta ja hoida. Aga kas me mõtleme, mis sügavam tähendus on vabadusel?
Ennast näiteks võttes võin öelda, et isikuvabaduse tunnetamine pole sugugi lihtne, see ajab segadusse. Teadvusse on kinnistunud juba kuskil algtasemel "turvalised" piirangud - nii ei saa, seda ei tohi, nii ei tehta. Kus on siis minu isiklik vabadus elada oma elu oma parima äranägemise järgi? (Loomulikult eeldusel, et sellega ei häiri ma kaaskodanikke ega keskkonda ning võttes vastutuse tagajärgede eest). Kui mul tuleb isu kohvikut pidada/mängida, siis ma võingi seda teha nüüd ja praegu. Nautida tegevusvabadust. Või kui mudilased hommikul on uimased ja mitte kuidagi ei virgu lasteaia hommikusöögi ajaks, siis kas pean iga hinna eest neid tagant utsitama ja iga päeva algust pingestama ("kähku, kähku, me jääme hiljaks" - kuhu hiljaks? Mis siis juhtub, kui hiljaks jääme?) või võin otsutada, et lapsed lähevad lasteaeda siis, kui nad on oma loomulikus rütmis üles ärganud? Ma võin sedasi otsustada, sest mul on vabadus seada enda elus reegleid vastavalt oma väärtushinnangutele. Otsustamine teatavasti tähendab erinevate argumentide läbikaalumist ja võrdlemist ja ei ole spontaanne tegevus. Põhjendus, et nii tehakse või nii ei tehta, on otsustamise juures üpris hädine ja ei oma tihti olulist sisu.
Isiku vabaduse (või isikuvabaduse) tunnetamine pole sugugi lihtne. Täieliku isikuvabaduse teadvustamine pole üldlevinud tava. Seda eriti meie ühiskonnas, kus on hiljaaegu toimunud palju suuri muutusi. See on ka loogiline - kui kogu ühiskond ühtäkki "vabaks hakkaks", läheks keeruliseks selle ühiskonna valitsemine seniste tööriistadega. Vabanemine võtab aega ja toimub pikkamööda nii, et sellega jõuaks kohaneda, sest vabadusega kaasneb vastutus. Ka inimene ise peab kohanema, sest piiramatuse tajumine võib katuse sõitma võtta. See on omal nahal läbi kogetud. Vabaduse mõiste avardumine ehk on üks olulisemaid muutusi, mis minus on toimunud siia, maale, kolides. Siin on rohkem võimalusi vaba olla ja vabaduse mõttest aru saada. Avar ruum, suurem looduse mõjuvõim, mis ei lase tekkida rutiinil, loob selleks soodsa pinnase. Õndsus olla hetke sees unustades ära kõik olnu.
Seetõttu pole mitte midagi imelikku, kui täiskasvanud inimene naudib olemise vabadust, mängib mõnikord kohvikut või pagarit (ja võtab rõõmuga vastu väljakutse küpsetada kokteilipeo jaoks pavlova-kooki) ning mõnikord kasutab vabadust hoopis analüüse kirjutades, planeerides, strateegiaid kavandades.
Sa võid teha seda, mida soovid ja moel nagu soovid!
Mulle meeldivad jänesed ja koogid ja strateegiad. Nii lihtsalt on.
Kokteilipeo pavlovad. Foto: Grethe Rõõm, www.mugul.ee |
Head fotot strateegaist ja planeerimisest ilma, et see sisaldaks liigset ja ebaolulist infot, ei suutnud oma varasalvest leida.
Nii tore, et mõnikord paneb keegi ilusasti kirja sinu enda mõtted...
ReplyDeleteMe just mõne päeva eest tõdesime tuttavale käsitöökohviku pidajale (Vildivilla, otsi Fb'st), et nii tore oleks ise ka võtta see vabadus ja pidada kohvikut... ja tuli tsiteerida klassikuid: http://www.maripuu.eu/ma-tahaks-osata/
ReplyDeleteVabadus... oli see nüüd Kant või keegi temaaegsetest tähendas kohustuste tingimusteta täitmist. Vabadus, sõltumatus, piiramatus, rippumatus... või kas piiratus ja sõltuvus on vabadusega vastuolus? Võtsin vabaduse kolida maale ja et talvel oleks vabadus pliidi-kolde juures teha-mida-tahan on mul vabadus teha kevade-sügise-suvel küttepuid valmis. Keeruline... minu jaoks on iga vabaduse aste mida ma endale luua proovin seotud mingite tingimustega ja sestap tundub, et "tingimusteta kohustuste täitmine" ongi kõige suurem vabadus.
Või siis vabaduse näide kaagutajate vallast - andsime neile vabaduse mööda õue ringi käia. Kui tuli kohale rebane, kel oli vabadus kanad pintsli panna, siis nüüd on minul vabadus kanasid mingis taras pidada ja nende vabadust rebase vabaduse arvelt piirata.
Oh, kui vabastav seda lugeda oli! Aitäh, Kadri!
ReplyDeleteSellises kohvikus oleks nii väga tahtnud kohal olla.
Nii tore, et on selliseid inimesi nagu Sina! :-)
ReplyDeleteoi sellised vestlused on meil igapäevased. Mees räägib sinu juttu ja mina olen kõrval koos vastutuse ja kohustusega. Jah lasteaeda ei pea minema, aga kooli peab (ok minema ei pea, aga õppima ikka peab). Mitu päeva ei pea laps vanni minema kui ta ei taha ja mitmendal ikka peab ...ehk et siiamaani me põrkume ikkagi kokku, et selleks, et ühel saaks olla vabadus ja võimalus, peab teisel olema vastutus ja vahendid ;)
ReplyDeleteMa ikka räägin lastele, et selleks, et teha mida tahad, peab enne tegema seda, mida peab ja kui sa ei taha seda teha, mida peab, siis peab mida tahan piisavalt vahendeid andma, et maksta sellele, kellele meeldib teha seda, mida sina ei taha :)
Vabadus ja vastutus on seongus, neid ei saa lahutada. Saan vastutada iseenda otsuste ja tegude eest. Aga kas minu otsused on alati minu otsused? Tihti on minu otsustes eelarvamust, teadmata päritoluga tavasid, mida me järgmine üksnes seetõttu, et ei ole lahti mõtestanud nende tähendust ja vajalikkus...
ReplyDeletesSee teema on nii sügav ja keeruline ja isiklik ja igal ühel on sellele oma tõlgendus.
Doris Kareva mõtisklused selle Ööõlikooli keskosas veerevad olemise vabaduse ja selle võimalikkuse juurde: http://heli.er.ee/helid/oy/OY2008_Doris_Kareva_Onne_opikoda_sepikoda_trepikoda.mp3
Ja üks omajagu irriteerv mõttekäik nii-ju-tehakse kohta koolis käimise kontekstis: http://paikesetoit.blogspot.com/2012/09/labi-elu-voolava-uudishimu.html