Kui pean sõnastama, miks tudujänesed olemas on ja neid ikka veel juurde tuleb, siis jään jänni. Sisepoliitiliselt korrektne vastus oleks "garderoobi kasuliku riiulipinna suurendamiseks kangavarude realiseerimise abil". Kõlavad sõnad on paraku õõnsad, sest selle eesmärgi saavutamiseks on valitud tee äärmiselt ebaefektiivne. Diivanikatted või mõni muu monumentaalteos annaks kiiremini silmaga nähtava tulemuse. Ausam põhjendus oleks, et nii kangesti meeldib mängida materjali, mustrite ja värviga. Vorm on turvaliselt ühesugune, sellega pead vaevama ei pea. Isevoolu teed kulgev protsess.
Võtsin ette värvilise pesakonna - ikka selged ja ergud värvid. Pidid kõik üheskoos valmis saama aga näe, üks enneaegne punane sattus sekka. Tuulerõugetäpilisel punasel tudujänesel hakkas kiire. No mis parata....
Antud jänese puhul on mu vaieldamatuks lemmikuks temperamentse mustriga satsiseelik, mis pärineb ühest (aastaid tagasi kaltsukast toodud) retro-beebikleidist. Kleit ise oli kulunud metallist lukuga ja väiksele lapsele kandmiseks üsna ebamugav aga kangas oli liiga ehe selle poodi jätmiseks. Veerand kleidist sai kasutatud, jäänud on veel kolmveerand ... Tempo magnifico!
Antud jänese puhul on mu vaieldamatuks lemmikuks temperamentse mustriga satsiseelik, mis pärineb ühest (aastaid tagasi kaltsukast toodud) retro-beebikleidist. Kleit ise oli kulunud metallist lukuga ja väiksele lapsele kandmiseks üsna ebamugav aga kangas oli liiga ehe selle poodi jätmiseks. Veerand kleidist sai kasutatud, jäänud on veel kolmveerand ... Tempo magnifico!