Igal blogijal jõuab teatava regulaarsusega kätte periood, mil ta küsib endalt: "Miks ma seda teen? Keda huvitab, et mul aias õitseb lill või ahjus küpsed kook või et käisime perega puhkusereisil...." Viimase aasta jooksul on isiklikus elus toimunud väga pöördelised sündmused ja seega on veebilobisemine olnud kuskil kaugel prioriteetide listi lõpus. Nagu ka tudujänesed, kes vaatamata soovile, ei suuda siiski veel konkureerida suure pere, kohustuste ja sõpradega (
ääremärkus: kõrvalolev meiliaadress ei ole kasutusel aga ma ei oska seda blogerile selgeks teha. Vabandan kõigi ees, kes on püüdnud selle kaudu minuga kontakteeruda. Kirjutada saab: kadrikangro@hotmail.com).
Vaikusest naasmine on vaevaline ja uje - ons' seda kõike üldse vaja? Kellele? Mulle? Sõpradele-tuttvatale? Kontvõõrastele? Miks? On see vaata-mis-mina-tegin eputamine, faktide edastamine või maailmavaate jagamine, et puudutada lugeja mõtteid?
Ühest vastust polegi... kõik eelnev on õige ja ei ole ka.
Nii, et annan endale andeks siinsed lüngad ja konarused ajajoonel, neid tuleb kindlasti veel. Mittekirjutamine võib olla tähendusrikkamgi kui kirjutamine.
Aga praegu kõditab hinge ja utsitab sulge haarama puhas uhkus kuue naise üle (seal hulgas ka mina ise).
Kohtutakse vihmasel suveõhtul. Voolav vahuvein ei ärgita mitte sõnakaid vaidlusi päevapoliitilistel teemadel vaid laseb valla mälestused minevikust, vallatu loba ja egoistlikud tulevikuplaanid ajaks "kui-lapsed-on-juba-suured-ja-mehed-on-surnud-ning-põis-enam-ei-pea". Pidulik ja väljapeetud seltskondlik koosviibimine ent ometi nii hooliv ja soe. Jah, need on kui jõulud. Need ongi jõulud sõltumata kuupäevast. Ootusärvus, kingitused, koos olemine. Jagatakse seaprae vaagent, tõstetakse hapukapsast, tehakse komplimente. Magama ei raatsita minna, naerdakse täis eelnevate ja tulevaste kuude normid, kuulatakse ära südamel olevad mured.
Peale lahkumisembusi on hinges ja kehas seletamatu rahu ja rahulolu ning kange kihu kohe jälle uuesti kokku saada. Lubad endale, et seekord nii pikka vahet ei tule aga siis tuleb argipäev ja uue kohtumise planeerimine võtab jälle pool aastat aega. Head asja ei saa palju.
See nüüd kvalifitseerus peatükki "Puhas uhkustamine", sest mul on maailma parimad sõbrad ning selle üle võib ju olla ülevoolavalt uhke.
