Piparkooke on alati kõige lahedam teha peale jõule ning glasuuritamise vajadust ei ravi miski paremini kui viktoriaanlik piparkoogimaja.
Tõenäoliselt tuleb haiglaslik huvi suhkurjoonistamise vastu sellest, et lapsepõlves ei olnud meie kodus piparkoogid kunagi glasuuriga. Olid tavalised. Kuna ema glasuuri ei teinud, siis püüdsin ühel korral ise teha. Olin kuulnud, et selleks on vaja munavalget ja suhkrut. Kasutasin suures koguses munavalget ja väikesed koguses kristallsuhkrut ja panin koogid, peale ollusega üle valamist, veel ahju kah, et ikka glasuur kõvaks läheks. Tulemuseks olid magusad piparkoogi-praemunad. Unistus glasuuridest püsis kuni suureks saamiseni kuni perre tulid lapsed ja poes tulid müügile valmis pakendatud glasuurid.
Nüüd tulebki kogu varasem tegemata töö ära teha.
Vahva!
p.s. kui oleksin pildistamise hetkel taibanud sisse lülitada majas oleva LED-valgusti, olnuks karamellised ärkliaknad ning uhked veranda kaaraknad ka paremini näha...
Lugu sellest, kuidas ma alles nüüd päriselt taipasin, mida tähendavad sõnad: "Kui sa tervet rehkendust ei jõua, siis tee pool aga tee hästi." Jätkan seda mõttetera: "Ja ära vaeva end selle poolega, mis tegemata jäi."
Üks olulisemaid õppetunde, mille meremehe naiseks olemine annab, on leppimine asjaoluga, et kõike ei ole võimalik perfektselt teha. Küsimus pole alati tahtmises või oskustes - lihtsalt aega ei jätku. Üksi pere ja majapidamise eest vastutamine toob kaasa hulga argiseid pisikohustusi, mis neelavad müstiliselt palju minuteid-tunde. Aeg kaob kui mutiauku. Aeg on väärtuslik ressurss ja aastatega üha väärtuslikumaks muutub. Viimase üheksa kuu jooksul tõusis aja väärtus minu jaoks hüppeliselt. Tundsin, kuidas möödunud pikkade kuude jooksul loobusin mitmeski asjas oma harjumuspärasest standardist pisiasjadeni ideaalne olla. Olgu selleks siis detailideni perfektne aruanne või ühtepidi ja suuruse järgi rivvi pandud pesuvirn kapis. Isegi moosipurkide sildid lasin tänavu lastel teha ja mõned purgid ei saanud üldse silte külge. (Kes mind rohkem tunnevad, teavad, milline eneseületus see on :)). Kui kõik see hakkab tulema unetundide arvelt, siis ei ole enam mõtet. Raske on harjumusest loobuda aga veel raskem on samamoodi jätkata.
Kui palju tegusid on mul elus jäänud tegemata seetõttu, et pole jõudnud seda teha nö täiskomplektina ja perfektselt. Näiteks ammune mõte lumekohvikust. Kui täiulslikult ei saa, siis ei tee üldse. Ja ometi teame kõik õpetaja Lauri tarkust poolest rehkendusest. Alles nüüd taipan, kui kuldsed sõnad need on. Ajatult targad. Kas parem on toimumata jäänud täiuslik lumekohvik või esialgse unistuse kärbitud versiooni järgi tehtud lumekohvik?
Tudujänestega on tegelikult samamoodi, neid võiks täiuslikkuseni viimistleda aga kuskilt tuleb tõmmata piir. Kui varem tundus selle piiri tõmbamine traagiline, sest fookus oli sellel, mida ei jõudnud teha, siis nüüd olen õppinud keskenduma sellele, mis juba valmis on. See osa, mis jääb teisele poole piiri, ei ole enam kurb mitterealiseerumine vaid impulss edasiliikumiseks. Lõpetatuse tunnet ei teki, õhku jääb mõte, mida võiks veel proovida-teha ja see paneb uuesti haarama kanga ja kääride järele. Tudujänesed No 12 ja 13 olid just sellest impulsist laetud. Põnev väljakutse erksast ja kirevast tudujänesest sünnitas mitmeid uusi mõttelõnga otsi, mis vajavad läbiproovimist... aga mitte sel korral, mõnel järgmisel.
Siin ja praegu on parim ja täiuslikeim just nii nagu on.
Tudujänesed oma uues kodus. Aitäh, Tiina, mõnusate piltide eest.
Elu nagu filmis. Üheksa kuud mehe koju ootamist saab läbi uue Olerexi jõulureklaami saatel, mis sündis meie kodus.
Kõiki neid, kes kaugel veel üle maa ja vee, kodusoojus ootab ees. Kaugel võõrsil, kuhu töö kõiki viinud, jõuluks koju toob neid tee...
Juhtus selline lugu, et ühel päeval seisis õuel tundmatu naisterahvas teatega, et tahab meie maja näha. Olin kergelt kohmetu. Selgus, et tema otsib kohta, kus filmida jõulureklaam, kus ema ja lapsed küpsetavad bullerbilikus maamajas piparkooke ja ootavad isa jõuluks koju....
(Sel hetkel sündis kunstdokreklaami žanr)
Elu nagu filmis - maamaja on, lapsed on, ema on, piparkoogid (loomulikult) on ja ootavad isa jõuluks koju, kes rekka asemel tuleb siiski laevaga.
Paari päeva pärast oli maja hõivanud võttegrupp. Rahvast rohkem kui oleks uskunud meile mahtuvat. Külmkapi ligi ei pääsenud, auto tuli metsa äärde lumehange parkida, kus talle külmas õhtus väga ei meeldinud ja asi lõppes puksiiri saabumisega ja mitmed südamlikud ebamugavused veel. Kokku oli see kihvt kogemus ja paras ports põnevust otse koju kätte, et meie päriselt isa-koju-ootamine kiiremini läheks.
Käes on pika ootamise kõige raskem hetk.Viimane päev, viimased tunnid. Aeg venib, ootus on kõrgele kruvitud ja ärevus hinges, sest pea üheksa kuud (kui väike suvine puhkus välja arvata) ootamist saab kohe-kohe läbi. Neid viimaseid päevi on ennegi olnud aga sel korral on teisiti, sest selle päevaga võib lõppenuks lugeda meie maale kolimise loo. Lõpuks saab ka LapseVanemLeitnant päriselt koju ja niipea enam merele ei lähe. Saab maisemaks. Need olid katsumusterohked kuud meile kõigile, õppetunnid, mida kuskil koolis ei õpetata. Sain teada, kui tugev ma olen ja samas nii nõrk, kui kannatlik ja ometi nii kärsitu, kui rõõmus, masendunud, paanikas, rahulolev, toimekas ja laisk. Oli suuri võite, saavutusi ja veel suuremaid kaotusi.... Kõigest hoolimata olen väga väga õnnelik, et asjad on just nii nagu on, et ma olen just siin kus olen, just nende inimeste keskel kus olen.
Roosasid kangajuppe on mul vist kõige rohkem ja enamus neist ootab oma teist või kolmandat või kes-teab-mitmendat tähelendu. Eriti hullutavalt mõjuvad lihtsad naiivsed pisi-mustrid. See roosa-lilleline endine linik on üks lemmikumaid. Nii ma sobrangi kaltsukas lasteriiete või laudlinade-kardinate kuhilates, sest sealt leiab sellist kaami kõige paremini.
....
Hiljuti olid tudujänesed Mugula fotostuudios ühe armsa sessiooni osalisteks, ruuduline No 8 pikutab esiplaanil. Mugula pere ja stuudio asuvad siinsamas kõrval künka otsas, meie vahele jääb imekaunis Ööbikuorg. Toredaid tegijaid Rõuges jagub, igav pole siiani hakanud.
Tudujänesed peavad sammu ilmaoludega. Maha sadanud muinasjutulumi eeldab just täpselt mõnusat suure kraega suusakampsunit. Sedakorda siis õde-venda tudujänesed ja numbritega 9 ja 10. Otsustasin neid nummerdama hakata, et veidikenegi järge pidada. Näib, et lähiajal jäneseteo hoog ei rauge. Lähtekohaks seadsin suvehaku pesakonna, kes olid esimesed, kes said külge tõutunnustele vastavust kinnitava tudujäneste sildi.
Tudujänesed on kauamängivad ja kestavad pikemalt kui üks talv, seega tuleb hoolt kanda ka kergema rõivastuse eest. Kleit ja särk täitsa olemas aga ootavad soojemat ilma või mõnd sooja tekialust kuhu kaissu pugeda. Polegi vist näidanud varem, et tudujäneste kleidikesed on kõik kahepoolsed. Tuu-in-uan. No 9 kleidike on üks mu lemmikumaid - väikest linahalli, raamatust üle jäänud, kangariba olen hoidnud kiivalt millegi erilise jaoks. Sellel on suurepärane värvide kombinatsioon ja muster. Nii väärt kraamist pidi ju tulema midagi erilist. Detailihulluses heegeldasin linasest niidist pitsigi serva, mille tikkisin läbi hallikassinise mulineega.
Tudujänesed (kenasti karbis) ja eelmise postituse piparkoogid (veel kenamini karbis) sõitsid Tallinnasse Riigikogu fuajees 3.-5.detsemini toimuvale Võrumaa käsitööd tutvustavale näitus-müügile.