Savi tekitab põnevust

See juhtus Sänna Kultuurimõisa savikoja keraamikaringis. Minus tärkas uskumine, et raskest materjalist on võimalik teha midagi kerget ja õhulist (arhailised robustsed vormid ei kõdista mu hinge, mis parata). Rohkem polnudki vaja, et nakatuda. Kui juba lootus filigraansetest omatehtud nõudest ja pisividinatest nahavahele on pugenud, siis tekib kiusatus üha edasi katsetada ning lasta end ahvatleda uutel vormumistel.

Omajagu maagiline on tunne, kui mittemidagiütlevast hallist massist saab sinu enda käte vahel ja ahjukuumuse abil midagi hoopis teistsugust ja reaalselt kasutatavat. Tegelikult said tass ja liud voolitud juba möödunud aastanumbri sees, lihtsalt glasuuri alla jõudsid nad alles praeguseks. Esimesed näpuharjutused võib õnnelikuks juhuseks nimeteda ja päris oskus tuleb ikka alles rikkaliku kogemusega. Oleks ometi vaid aega rohkem, küll siis hangiks kõiksugu kogemusi ... ka voolimisalaseid. Vägisi kipub meelele üks tsitaat:

Ei, Lottele ei meeldinud tegelikult üldse magada, tema arust oli see täiesti raisatud aeg. Õhtuti vähkres ta alati oma voodis ning oli lausa meeleheitel, kujutledes, kui palju huvitavaid asju ta öö jooksul teha jõuaks, selle asemel et mõttetult linade vahel lebada.

No tõesti, klassikud ei valeta. Mul oleks juba armee jagu tudujäneseid ja terve serviis valmis, rääkimata värvi järgi sorditud pesuvirnadest kapis, kui ainult magama ei peaks...

Ääremärkus: sellest pidi saama suur tass, mille seest hää kodust piimavahukohvi juua. Ikka kohe nii, et võtad kahe peo vahele ja tunned kuidas läbi tassi kohvisoe sõrmedesse valgub. Selline saigi tehtud. Juhtus aga see, mis algajatel keraamikahuvilistel ikka - suutmatus uskuda, et savi kasutab ilma igasuguse kompromissita oma õigust kokku kuivada. Nüüd saab tassist juua ehk kanget espressot ja kuna ma seda ei joo, siis sobib see ka puuviljakaramellide kausikeseks.