Showing posts with label sügis. Show all posts
Showing posts with label sügis. Show all posts

18 October 2014

Tõrvapalu tüdrukute sügisekunst


Sügis ergutab suuri ja väikeseid mängima värvi ja vormiga. Lastele on lennukat talenti alati rohkem jagunud. Suurtel tüdrukutel on praktiline kaalutlus risti jalus. Õnneks ei ole võimalik sügise andidest ka kõige suuremal pragmaatikul midagi ebavärvilist kokku keerata.



Pragmaatik ütleb - kasvatage lehtpeeti. Kõigi teiste toredate aedviljade kõrval tänuväärne uustulnuk meie aias - suve hakul väikesed värsked krõmpsud lehed salatisse-võileivale. Suve ja lehtpeedi kasvades ideaalne lisand kõiksugustesse hautistesse ja ahjuroogadesse. Lehti-varsi jagub kuni külmadeni  - koos porgandiga viimased asukad aiamaal. Nüüd siis proovisin kõrvitsasupi sisse ja jälle olin rahul. Punavarreline sort näeb ka ekstra-kaunis välja.




Kõrvits ja paradiisiõunad enne ja pärast. Sahvriklassika. 

25 September 2014

Pildikesi seenehooajast: kitsemamplid





Kitsemamplid klassikalises seenemarinaadis (esiplaanil). Vot kitsemampel on selline seen, mis ei tekita nostalgiat. Minu jaoks uue aja leid. Riisikaid, pilvikuid ja puravikke olen ikka sahvririiulitel või peolaudedel kohanud aga mitte kitsemampleid. Ometi on seen täiesti võrratu, üsna maheda maitsega ja mõnus korjata. Noored seened parasjagu nunnud aga mitte liiga imetillukesed. Korv täitub hoogsalt. Mis peamine, kupatamist ei vaja, söö nagu puravikke.

19 September 2014

Pildikesi seenehooajast: männiriisikad

 

Metsaseente kulinaarse kasutamise traditsioonid on minu köögis üsna lühikesed. Midagi pole imestada - metsaseente saamiseks on vaja metsa minna ja linnakorteris mets aknast sisse just ei trügi. Sügisel sai pigem pargis kollastes vahtralehtedes sahistamist nauditud kui eraldi seenel käik ette võetud. Elukeskkond mõjutab meid alateadlikult ja märkamatult. Esimesel Rõuge-aastal vaatasin kiretult pealt, kuidas mammikesed seenekorvidega meie majast mööda jalutasid. Ise korjasime ainult kukeseeni sousti tarvis. Seeneõnneks piisas sellestki.
Järgmisel aastal sattusid ka juba esimesed ilmselgelt puraviku moodi puravikud korvi. Noored kivipuravikud tõenäoliselt. Kupatamine tundus ikkagi liiga suur raketiteadus ja aju raius, et kõiki teisi seeni tuleb niikuinii kupatada ja keeta ja mida kõike veel teha enne kui neid süüa kõlbab. Nüüdseks on toidulaual kasutamist leidvate seente ampluaa laienenud kukeseenest-puravikust leotamist ja kupatamast vajavate liikideni. Keel tuvastab üleüldise seenemaitse asemel juba erinevate seente nüansse ja iseloomu. Enam ei ole olemas seenemaitset, on puraviku maitse, riisika maitse jne.
Tutvus männiriisikatega on selle aasta teadlik valik, mille üks tipphetki on olnud sinihallitusjuustuga seenepirukas. Intensiivsed maitsed ja rammus tekstuur. Piruka põhjas ohtralt pehmema maitsega riivjuustu, mida hoiab koos täisterajahu, või ja vesi. Kergelt kuldseks küpsenud põhjale laotud kupatatud ja võis koos sibula, tüümiani, peterselli ja killu küüslauguga praetud männiriisikad. Soola-pipart ka. Peale valasin segu lahti klopitud munast, hapukoorest ja sinihallitusjuustust. Ahju. Ahjust välja.
Ja siis.... läheb võtab piruka kõrvale triiphoonest "teise ringi" noored salatilehed. Jaaa! Sel aastal oli meeles ja oli viitsimist teha augusti alguses uus lehtsalatite külv. Uhke värk.
 
 




 

18 September 2014

Pildikesi seenehooajast: kärbseseened

 
 
 




Minu kõige lemmikumad seened. Sel hooajal kõigis värvitoonides ja eriti ohtralt.

14 September 2014

Pildikesi seenehooajast: puravikud



 

 
 
 
 
Tõrvapalu metsa veeres elades ei ole võimalik maha magada tulevase mükoloogi talenti. Kas talentidel on ka esinemissagedus nagu näiteks haigustel? Mitu mükoloogia talenti meil on 1000 inimese kohta?
Siiani tundub, et pinnas on soodsam siiski seentele, mitte talentidele, sest maaelu on lapsed juba niivõrd ära rikkunud. Meie lapsed peavad õuele trügivat seeneuputust niisama tavaliseks nagu õhku või internetti. Erilist vaimustust see neis ei tekita. Minu jaoks on saabunud aga lemmikaastaaeg - ilus värviline sügis. Poisslapsed vaatavad multifilmilikult kaunis sügismetsas ülevoolavates emotsioonides püherdavat ema kui omajagu kentsakat olevust. Midagi pole teha - paremat pole antud. Tütarlaps möönab, et mõni kohevam samblatutt ja nupsikud seenebeebid võivad täitsa kenad olla ning lisaks on vähese kannatlikkuse all vaeveldes tal üsna põnev ka seeneotsimise mängu mängida. Enda jaoks olen seda mängu keeranud paar vinti kangemaks. Algul oli see tavaline otsin-seeni mäng aga see läks ruttu igavaks, sest hiidsuured puravikud kasvasid koduõuel ja mäng sai ruttu läbi (ja korvid täis). Siis tuli mäng otsin-ainult-väikeseid-puravikke-ja-teisi-söögiseeni. Ka see mäng tüütas ka ära, sest tahaks midagi peale seente ka süüa. Viimati mängisin mängu otsin-ainult-väikeseid-pomerantspuravikke-kitsemampleid-ja-männiriisikaid. See oli juba palju põnevam mäng.
Tuleb tõdeda, et seenesöögi teema on teisejärguline ja pigem paratamatu kõrvalnäht otsimise-mängule. Seened on ka ilma söömata niivõrd ilusad.
 




4 September 2013

Marineeritud kukeseened

Untitled
 
 
See postitus on rohkem enesele märgi maha panemiseks, et tulevastel aastatel ei peaks hakkama leiutama, millise marinaadiga kukeseeni teha.
 
Elu seenemetsa ääres on viinud lõpuks selleni, et seenehoidised on hakanud ka meie sahvririiulile jõudma. Esimesel maal elamise aastal piirdusin vaid suvise kukeseenesoustiga. Möödunud sügisel panin tagasihoidliku katsetuse korras Hilda Ottensoni igihalja "Hoidised" raamatu retsepti järgi mõned riisikad purki (tulemus oli paduäädikane ja süüa ei kõlvanud). Ühe kandikutäie kukeseeni ja puravikke kuivatasin ka (pettumus oli suur, kui seenekuhilast jäi lõpuks järele armetud riismed ja kuivatatud seente kasutamiseni talvel ei jõudnudki). Seened pakuvad sügiseses metsas nii suurt visuaalset naudingut, et sellest piisab isegi söögi asemele. Sel aastal tunnen, et pead hakkab tõstma seente purgistamise huvi...
Kukeseeni oleme kodumetsast korjata saanud jaanipäevast saati aga see on rohkem ühe-pannitäie-korjamine jalutuskäigu kõrvalproduktina. Augustis käis herr Vanemleitnant aga päris kukeseenemetsas ja tõi seeni koju ämbritega. Ega muud ei jäänud üle, kui kiirelt selgeks teha seente marineerimise põhitõed ja valida paljude retseptide hulgast see, mis tundub õige.
Tegin proovipartiid veinimarinaadiga a'la Pisike ja Pisut Segi ning sinepi-sidruni marinaadiga Nami-Nami ainetel. (Täpsed retseptid leiab viidatud linkidelt).
Sinep ja sidrun sai meie pere lemmikuks ning läks käiku ka järgmiste metsast välja toodud ämbrite puhul. Meie perele sobivalt koduse klassikalise maitsega, samas annavad sidrun ja sinep mõnusat värsket mekki. Marinaad on kukeseentele just paraja kangusega nii, et seene enda maik jääb kenasti alles. Omalt poolt lisasin marinaadi riivitud sidrunikoort ning katsetasin erinavate sibulatega. Punase sibulaga jäi hoidis erititi ilus ja erksat värvi, valge sibulaga pisut tuhmim. Veinimarinaad sai ka hea aga vajas oma maitse järgi timmimist ja tulemus pole eestlase jaoks nii harjumuspärane. Minu jaoks pigem maitsevaheldus kui kohustuslik iga-aastane purgitäide.
 
Kuiv augusti lõpp tegi seenehooaega pausi aga viimaste päevade vihmad on pannud seened uuesti kasvama. Puravikud ja pilvikud on kohe eriti ilusad. Pilvikutega ma mässata ei viitsi aga millised on soovitused puravike tallele panekuks?

 
Untitled
Lasteaed
 
Untitled
Kollaste kaselehtede ajal on kukeseeni sambla sees pagana raske märgata
 
Untitled
Puraviku edev soolo

24 October 2012

Sügisene lugemine ja noviitside sall


Ootan ja loen.
Loen päevi  149 ... 148 ... ... ... 56 ... 55 ... 54 ... 53 ...
Loen ajalehti   Veel üks kirjeldamist väärt ese on toiduainete mõõduvahend. See on nii mahu kui massi mõõtmiseks mõeldud mõõdunõu, köögikaal, mis koosneb kahest teineteise sisse käivast anumast
Loen e-kirju   Kala, muidugi. Eriti haug...
Loen väljatrükke   Process criteria are also more sensitive measures of the quality of care, as a poor outcome does not occur every time there is an error or omission in the provision of care.
Loen postkaarte   Aeg ikka läheb. Kui tagasi mõelda, siis kiiresti, kui ette, siis aeglaselt.
Loen silmi vardal 1, 2, 3, 4, 5 ...
Loen mustrilehti Suitable for the novice knitter.

Mõne lugemise tulemusel valmib midagi käegakatsutavat. Noviitside sall. Teen lühidalt - äärmiselt lihtne muster (nii lihtne, et selle taipamiseks läheb vaja mitut pead), võrratult hea lõng (Rowan Kidsilk Haze), kiirelt kogunevad kudumeetrid.





15 October 2012

Rahvusvaheline Maanaiste Päev



Täna, 15. oktoobril tähistab Eesti koos ülejäänud maailmaga Rahvusvahelist Maanaiste Päeva.

Idee tähistada Rahvusvahelist Maanaiste Päeva sai alguse ÜRO Naiste Konverentsil Pekingis 1995 aasta septembris. Sel moel hakati tunnustama ja toetama maailmas maanaiste mitmekülgset rolli. Maanaised moodustavad enam kui neljandiku kogu maailma elanikkonnast.
Maanaised annavad iga päev väga suure panuse oma pere heaolule ja majanduse arengule maapiirkondades ning neil on võtmeroll kogu maailma toiduga varustamises. Seetõttu otsustati, et Rahvusvaheline Maanaiste Päev leiab aset igal aastal 15. oktoobril – üks päev enne Rahvusvahelist Toidupäeva.


Kapsas meie toidulauale


1 October 2012

Poiste poolkindad



Kudumisega on olnud paras paus. Vahepeal oli õmblusmasin suurem sõber kui vardad.
Sestpeale, kui Juuli ja Augusti kohtingul tõi Laima (ehk Pulloveri kuu parim töötaja) kastitäie isuäratavaid lõngasid otse õuele, andis remissioonis olnud kuduhaigus taas ägenemise. Tol ööl sai varrastele noviitside sall (mis ootab lõtva lõpetamist ja venitamist), seejärel iseenda poolkindad (iseenda käsi on jube raske pildistada, ehk kunagi saab nendestki märgi maha), seejärel poiste poolkindad ja eile tõmbasin silmad kokku roosakirjul mütsil (ma veel mõtlen, kas voodriga või ilma).
Käed on mõnusalt soojaks kootud ja laual lebab ahvatlev Rowani kataloog....

Andmed:
Kirjud HjerteGarn sokilõngad Bamboo strompegarn (60% vill, 25% bambus, 15% polüamiid) ja teadmata suurusega vardad (äkki on 1,5). 2+2 soonik, pöial kiiluga.

6 September 2012

Pohla-sefiirikook


Elava kujutlusvõime puudumise üle ma kurta ei saa. Oma esimesi "nägemusi" asjadest, mida veel ei olnud aga mida tahtsin teha või saada, mäletan juba lasteaiast. Siis ma tahtsin lasteaia peo jaoks saada baleriini-tutu seelikut, millelt voogab tagant alla pikk vedik ning keerlevate lilleõitega kingakesi. Veel praegugi mäletan üsna detailselt seda visuaalset soovunelmat, kuidas ma oma imekauni riietusega kõnnin üle lasteia saali parkettpõrnada.

Kuu aega tagasi tuli jumal-teab-kust visuaalmõte koogist, millel on ruuge sisu ja kontrastiks valge kohev sefiir. Tasapisi mõte küpses, komponendid selginesid ja nüüd valmis ta saigi - pohla-sefiirikook. Sefiiritordid mulle maitsevad aga poest ostes on need väga ühekülgsed... igavalt turvalised. Nagu hea sõber ütles - neis pole seiklust.
Mina aga tahtsin teha seiklusrikast ja kontrastidega mängivat kooki - kakao mõrusus, pohlade värske hapu ja sefiiri kerge magus. Tulemus: pohlamoosiga immutatud kakaokeeks, mille vahel on pohla-vahukoore kreem ning peal sefiir.



Kakaokeeks
kuivained:
4dl nisujahu
3/4 dl kakaopulbrit
2 spl peedipulbrit (maitset see ei lisa aga teeb keeksi värvi erksamaks pruuniks. Selle võib ka ära jätta)
1tl vanillisuhkrut
1 tl soodat
näpuotsaga soola

2 muna
3,5 dl suhkrut
90 g margariini
2,5 dl hapupiima (keefir, pett)
1 spl õunaäädikat
väike peotäis pohli

Pane ahi 175 kraadi peale sooja ning pane valmis küpsetuspaberiga vooderdatud keeksivorm. Sulata margariin ja jäta jahtuma. Sõelu kokku kuivained. Mikserda muna suhkruga heledaks vahuks ning lisa kuivainetele. Sega tainast veidi ja lisa juurde hapupiim, sulatatud margariin ja pohlad. Kõige viimasena lisa äädikas ning sega taigen korralikult läbi, vala vormi ning pane eelsoojendatud ahju. Äädikas hakkab soodaga reageerima, seetõttu on hea, kui kook saab kiiresti ahju. Küpseta ca 45 minutit või veidi rohkem. Katsu tikuga, kas kook on seest valmis.

Pohlamoos:
Seni kuni keeks on ahjus, keeda ca 2 tassitäiest pohladest, törtsust veest ja suhkrust (seda pane maitse järgi, ca 1,5 dl) kiire moos. Moos võiks jääda mõnusalt hapu.

Jäta keeks jahtuma. Kui keeks on juba toasoe, võid panna selle tunniks sügavkülma, et seda oleks parem pooleks lõigata. Immuta lahtilõigatud kihid pohlamoosi vedelama osaga.

Pohla-vahukoore kreem:
vahusta 200 ml vahukoort 1 spl suhkruga tugevaks vahuks. Lisa pohlamoosi nii, et kreem jääb ilus roosa ja maitseb hõrk. Jäta veidi moosi alles ka koogi pealmise kihi immutamiseks. Et kreem tugevama konsistentsiga oleks ja paremini koogi vahel püsiks, võid lisada sellele peeneks pudistatud biskviiti (1 muna, 1spl jahu, 1spl suhkrut - kreemi sisse pane ainult pool biskviidist, muidu läheb kreem liiga tihkeks, teine pool söö niisama ära). Kui ei viitsi biskviiti teha, siis selle võib ka ära jätta.

Tõsta kreem koogi vahele ning immuta moosiga ka pealmine kiht. Tee kahest munavalgest sefiir. Mina keedan sefiiri jaoks siirupi samas potis, kus tegin pohlamoosi, siis saab siirup roosa (sefiiri värvi see siiski eriti ei muuda) ja pisut hapukam. Kata kook sefiiriga, peale veel mõned värsked pohlad ning valmis! Nagu sellised koogid ikka, läheb seegi seistes ainult paremaks.

3 September 2012

Kärbseseente kool

Sama häda mis lindudegagi, on ka seentega - ma ei tunne neid. Mets on seeni täis aga eksimatult tunnen ära vaid punase kärbseseene, kivipuraviku, kuuseriisika ja kukeseene. Pilvikud ka. Teist hooaega käib usin seente tuvastamine nii raamatu kui google'i abil, loetelu tasapisi pikeneb ent tuleb tõdeda, et teadmine on visa kinnistuma. Kas pea on vana või ei oska õppida?
Ei mäleta, kas olen üldse kunagi õppinud seeni tundma... Kes, kus, millal, kellele ja kuidas peaks seda õpetama? Kodu, kool, kogemus? Ühest küljest oleks ju väga inimlik teada üht võimalust, kuidas oma bioloogilist vajadust - toitumine - rahuldada. Aga kui suuremal osal inimestest pole korilus toidu hankimise meetod, sest saab ka lihtsamalt, milleks siis seened? Aga kui ühel hetkel olud muutuvad, poeletid on tühjad ja korilus muutub jälle tähtsaks?
Ei teagi, kuidas küll ette ennustada, millised teadmised ja oskused on need, mida meil on elu jooksul vaja ja mis on need, mille viimane kasutamine leiab aset kontrolltööd kirjutades. Hirmus suur on ikka nende inimeste vastutus, kes hariduspoliitika ja kooliprogrammidega tegelevad. Õpetajatel muidugi ka.

Kui kellelgi on veel jäänud tähele panemata, kuidas "sünnivad" kärbseseened, siis siin on paar illustreerivat pilti.





Vasakpoolsele kärbseseenele nime andmisega jään jänni - mis kärbseseen see võiks olla? Parempoolne on vist panter kärbseseen (siin on veel üks foto) või kas ikka on?


Täiendan postitust: Vastused küsimustele leiab päris oma õuelt - Rõuge seenenädala info


12 August 2012

Kivid ja kännud


Olukorrad, paigad, inimesed, maailm - kõik on puhta armastuse ilmingud, selle osad.
Kui suhtume maailma ja iseendasse austuse, headuse, huvi ja tänulikkusega, siis kasvab ka puhas armastus.
Nii põnev, müstiline, salapärane on Maailma Lugu. Saame vaid arvata ja uskuda ning mõnikord ka kogeda, et nii see kõik võiks olla. Isegi osates olla pime Maailma Loo suhtes, siis ikkagi satub teele mõni kivi või känd, mis sunnib (kasvõi hetkeks) avama silmi.

Istun kännu otsas ja vaatan, kuidas sügis tasa tuleb. Nagu kõik muugi, tuleb ka sügis puhta armastusega. Ilus on ja nukker on ka. Suvine pillerkaar läheb, et varsti uuesti tulla. Vahepeal on tarvis endaga olla ja puhata.






Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...