Viimane päev ootamist

Elu nagu filmis. Üheksa kuud mehe koju ootamist saab läbi uue Olerexi jõulureklaami saatel, mis sündis meie kodus.




Kõiki neid, kes kaugel veel
üle maa ja vee,
kodusoojus ootab ees.
Kaugel võõrsil, kuhu töö kõiki viinud,
jõuluks koju toob neid tee...

Juhtus selline lugu, et ühel päeval seisis õuel tundmatu naisterahvas teatega, et tahab meie maja näha. Olin kergelt kohmetu. Selgus, et tema otsib kohta, kus filmida jõulureklaam, kus ema ja lapsed küpsetavad bullerbilikus maamajas piparkooke ja ootavad isa jõuluks koju....
(Sel hetkel sündis kunstdokreklaami žanr)
Elu nagu filmis - maamaja on, lapsed on, ema on, piparkoogid (loomulikult) on ja ootavad isa jõuluks koju, kes rekka asemel tuleb siiski laevaga.
Paari päeva pärast oli maja hõivanud võttegrupp. Rahvast rohkem kui oleks uskunud meile mahtuvat. Külmkapi ligi ei pääsenud, auto tuli metsa äärde lumehange parkida, kus talle külmas õhtus väga ei meeldinud  ja asi lõppes puksiiri saabumisega ja mitmed südamlikud ebamugavused veel. Kokku oli see kihvt kogemus ja paras ports põnevust otse koju kätte, et meie päriselt isa-koju-ootamine kiiremini läheks.

Käes on pika ootamise kõige raskem hetk.Viimane päev, viimased tunnid. Aeg venib, ootus on kõrgele kruvitud ja ärevus hinges, sest pea üheksa kuud (kui väike suvine puhkus välja arvata) ootamist saab kohe-kohe läbi. Neid viimaseid päevi on ennegi olnud aga sel korral on teisiti, sest selle päevaga võib lõppenuks lugeda meie maale kolimise loo. Lõpuks saab ka LapseVanemLeitnant päriselt koju ja niipea enam merele ei lähe. Saab maisemaks. Need olid katsumusterohked kuud meile kõigile, õppetunnid, mida kuskil koolis ei õpetata. Sain teada, kui tugev ma olen ja samas nii nõrk, kui kannatlik ja ometi nii kärsitu, kui rõõmus, masendunud, paanikas, rahulolev, toimekas ja laisk. Oli suuri võite, saavutusi ja veel suuremaid kaotusi.... Kõigest hoolimata olen väga väga õnnelik, et asjad on just nii nagu on, et ma olen just siin kus olen, just nende inimeste keskel kus olen.

Peale homset tulgu või maailma lõpp!

Esimene aasta on möödas

Värava kõrvale külvatud kastanite esimesed lehed

Esimene aasta maal on möödas. Täna oleme oma valikuga rohkem rahul kui aasta eest. Siis lihtsalt ei osanud ette kujutada kui 'päris' on siinne elu. Olen aasta jooksul avastanud endas kire looduse, eriti lillede, vastu. Polnud aimugi, et see tunne minu sees nii suur võib olla. Vaimustusega imetlen hommikust udu heinamaal ja ronkmusti pilvi oru kohal. Magama minnes vaatab aknast sisse kuu, iga kord isemoodi ja selgetel öödel siravad tema kõrval tähed. Mõnuga uinun kuupaistel, kuigi varasemalt tekitas selline olukord kerget õõva. Naudin omamoodi stressi, mida tekitab loodus oma lahkusega - võililled, kuusepungad, nurmenukud, pärnaõied, mustikad, jõhvikad ja kõik muu. Tahaks kõigest osa saada. Loodus läheb omas tempos, seda ei saa aktsepteerimata jätta ega muuta. Kui tahad osakest endale saada, näiteks võilillesiirupina, siis tuleb seda teha kohe või oodata järgmist ringi. Lihtne, eks!

Samamoodi on ka lastel avaldunud huvid, mida linnas elades ei saanudki tekkida - poisid käivad kalal ja peavad mammutijahti isetehtud relvadega (odad, vibud, mõõgad), Linda-preili on arvestatav abiline seemnete külvamisel ja aiamaale heade sõnade peale lugemisel a'la "Peenar, palun kasvata meile ilusaid roosasid lilli!". Väidetavalt räägivad ka puud temaga ja aasal toitlustab ta haldjaid lillesupiga. Arvuti ja televiisor on jäänud osaks laste meelelahutuses aga enam ei ole see häiriv, sest nende kõrvale on tekkinud nii palju muud tasakaalustavat. Ka meremees teeb oma viimaseid meresõite, sest merele on tekkinud liiga tugev konkurent - maa. 

Lubatud aasta sisseelamiseks läks peaaegu plaanikohaselt mitte midagi tehes. Erandiks on 9 viljapuud, mille sügisel istutasime. See oli nii kindel ja siin polnud midagi pikalt mõelda - õunad, ploomid, pirnid lihtsalt peavad palistama aiaserva. Sisetunne, kuidas ühest kinnistust teha oma kodu, hakkaski kasvama alles sel kevadel, tasapisi. Need on väiksed unistusepildid, mis on ükshaaval reaalsuseks saanud, et teha ruumi uutele.

Kastanipuud ootamas koduväraval... söögitoa akna all lõhnav liiliapeenar... värksed kartulid oma vao pealt... kanamaja koos elanikega... jõulupuu saab metsast... puupliit... ööbikud hea tahte saadikutena saatmas tervitusi kaugematesse paikadesse jne jne. Pildikeste taga on sügavam soov elada puhtalt, siiralt ja õnnelikult väärtustades seda mis on oma loomulikus lihtsuses. 

Käisin hiljuti pealinna nunnudes sisustuspoodides soovides kogeda taas vaimustusetunnet sealsetest asjadest. Seda tunnet enam polnud. Mul polnud seda enam vaja, polnud vaja osta asjadeks pakitud idülli kompenseerimaks selle puudumist. Taipasin, et kulutatud ilmega riidenagidena fabritseeritud romantilisel elustiilil puudub sügavam tähendas. Hetkeks tekkis tunne, et neis poodides müüakse 'oma lugu' ja 'juuri' täitmaks linnastumisega tekkinud tühimikku inimeste hinges. Tulin poest välja ilma kiusatuseta midagi osta ja suure rahulolutundega, et ma pole jäänud toppama sellesse tühimikku vaid leidnud tee päris lahenduseni. Olen õnnelik!

Aasta möödumist tähistasime rabarberikoogi, koduõlu ja vahvlitega. Välkjalkamatš oli ka, võitis sport.

Täna hommikul läksid aasal karikakrad õide

Levkoi ja lambijalg

Mida teha, kui väikseid toredaid hetki ja mitmeid mõtete algeid on rohkem, kui endast läbi lasta jõuad? Oodake, ma nüüd naudin naudingut ja mõtlen mõtte lõpuni.
Just nii on viimane kuu möödunud. Üks elamus teise otsa jõudmata veel eelmisest välja tulla. Elu nagu kirev suvine aedviljasupp, kus siirad tunded etendavad päikeseküpsete herneste-porgandite-kaalikate-ürtide värvikat kooslust.

Kas saab suviseid emotsiooni-maiuseid kuidagi hoidistada, et siis kunagi hiljem, kui päikesest jääb puudu, neid uuesti tarbida?

Esimesed kaks kuud maal olen tundnud end kui laps kommipoes. Otsast otsani on riiulid kõikvõimalikke ja võimatuid kommipurke täis. Võta millist tahad, võta palju jaksad. Aga kõik ei mahu pihku ja nii jõuabki poeuksest välja virtuaalavarusse väikses pihus vaid mõni väike karamell või šokolaadikompvek. Ja kui see laps paneb selle kompveki internetitänaval istudes enda kõrvale, siis see ongi lihtsalt üks väike kollane karamell pruunil pingil. Möödujale ei paku see mingit kommipoe efekti. Aga kui väikses pihus tuua poest välja üha uusi ja uusi komme, siis hakkab ka möödujatel tekkima arusaam, et see üks komm on killuke millegist suurest.
Ehk siis tõlgitult - kuu on möödunud muu hulgas ka mõtiskledes selle üle, kuidas ja mida ja mismoodi veebipäevikusse kirjutada. Kõike ei jaksa aga kuidas valida, milline komm kommipoest välja tuua?

Kui ma näoraamatus mainisin dilemmat, et kas kompostijoovastusest* kirjutamine on sotsiaalse virtuaalsuse reostamine või mitte, siis Tintsik tõi välja huvitava mõtte - üksik kompostijoovastus võib olla kellegi jaoks just see puuduolev kild pildist, mis paneb terviku kokku ja innustab oma unelmat teoks tegema. Võib-olla on mõnel virtuaaljalutajal ilusast päevast puudu vaid üks väike kollane karamell pruunil pingil.

Nii praegu ongi - lihtsalt peenralt nopitud roosad levkoid ja astriõis kaunistamas mu kirjutuslauda ning Elva vanakraamipoest toodud lambijalg. Sirtsud siristavad ja sääski enam pole.

*kompostijoovastus - väiksest lihtsast asjast kohati isegi ebaadekvaatse rõõmu ammutamine

Ühest kuust välja teise kuusse sisse

Möödas on esimene kuu. Jah, alguses on kõik kuupäevad selgelt meeles, iga esimest-korda-siin-teen-seda-asja pälvib suure elevuse. Täpselt nagu tittedega, kelle iga esimene edusammuke teeb hiiglama palju rõõmu. Olen sõpru juba hoiatanud, et kui ma hakkan liigeufooriliselt rääkima kui ilusad lilled ja liblikad siin on, siis see ongi umbes samasugune emotsioon nagu imik teeb esimese tatimulli või poetab esimese naeratuse. Ikkagi nii ilus ja tark laps .... ikkagi nii ilus suve algus ... ikkagi nii ilus uutmoodi elu algus.

Milline oli esimene kuu?

i. Kolimine tekitas ootamatult palju emotsioone ja pisaraid.

ii. Viimasel nn tallinna päeval vahetult enne sõitma hakkamist ära kadunud (ja siiani kadunud) autovõtmed lisasid teravust ja oli katsekiviks, et kas soov minna on kindel.




iii. Meeletult ilusad suveilmad tegid siinsed järved ujumisküpseks kohe juuni alguses.




iv. Esimene väike töövõit! Nimelt hoolimata hilisest külvist, sai põllulapp kenasti ekspluateeritud ja nüüd juba ka rõõm esimesest oma aia saagist.




v. Sain arvutisse troojalise ja samaaegselt ka teada, et siin ongi minu selle elu Achilluse kand - planeerimatu isolatsioon virtuaalmaailmast teeb mind rabedaks. Virtuaalmaailmast sõltub väga palju, arvuti ja internet toidavad sotsiaalset keha. Stressifaktor ma-ei-tunne-siin-ühtegi-patsiga-poissi sai kiirelt positiivseks kogemuseks ma-soetasin-esimese-vajaliku-kontakti.

vi. Lapsed võtsid uue kodu hetkega omaks. Kui täiskasvanutel tuleb sõna kodu veel pisut kohmakalt ja tihti lipsab üle huulte "lähme koju" asemel "lähme Rõugesse", siis laste jaoks on sõna "kodu" juba mõistusesse ja hinge tembeldatud rootsipunase majana metsa veerel. Järelikult sobib siin. Ahhh, neil on siin nii vaba ja vahva olla!

vii. Lilled! Siin on meeletult kõiksugu lilli ja põnevaid taimi, mis lausa trügivad õuele. Nende pärast palusin loobuda saunataguse aasa niitmisest ja naudin nüüd looduslikku õieilu nii palju kui jaksan. Iga ilmaga.




viii. Metsmaasikad. Pöidlasuurused. Õuel.




ix. Olen katsunud sõbra peegelkaamerat - kuradi hää ikka on. Tahan ka!

x. Kasina ja suhteliselt lühikese staažiga kohvijoojana olen lõpuks aru saanud hommikukohvi mõistest. Aru saanud sellest, milles peitub nauding. (Selgituseks: kohvimasin ei mahtunud kööki, see on terrassil aga seal on ju koidukiired, mis annavad kohvile eriti hea meki ja murravad juba eos igasuguse rabelemise tahte).




xi. Väiksed vahvad leiud nagu näiteks vana roheline teekann või akna taga õitsev jasmiin.

xii. Uskumatu aga lahti on pakkimata kõik käsitööasjad. Praegu pole vist loomise aeg. Liiga põnev on.

xiii. Jaanipäeva pidustused puhusid hõõguma kokkamise kire söed. Mulle meeldib, kui söögilaud on pikk ja pajad suured. Kusjuures sisemiseks eemsärgiks, mille poole püüelda, on toitude kodune puudutus ja olek, et see sobiks kui pusletükk ideaalselt sööja maoga nõnda, et ei märkagi. Märkad seda ideaalset klappi alles siis, kui järjekordset lisaportsu võttes kõliseb lusikas vastu potipõhja.




xiv. Lõplik hüvastijätt nii de jure kui ka de facto Tallinna koduga. See on nüüd möödanik.

xv. Ladusime Leitnandiga talvepuid riita ja Linda-preili istus lahtisel köögiaknal ning laulis meile valjul häälel omaloomingulist pala. Nagu päris elu.

xvi. Pikalt meelt painanud küsimus - kas Laulupeole või mitte? Laulu-ja tantsupeo fiilingust sõltuvuses oleva inimesena on raske jätta minemata aga me ju alles jõudsime siia... maale. Ei kipu tagasi pealinna.

Minu päralt on terve ilm, minu oma on üksainus maa.... Justnimelt, kallis Laulupidu, tahan sellel omal maal elada. Elada MAAL. Nüüd ja praegu ja siinsamas, ilma klaasmajade ja trammideta. Ja tegelikult siitsamast maalt paistab kätte ka laulukaar ning hoian tagasi liigutuspisaraid iga kord, kui meedia toob Tamme tallu killukese ülevat peosaginat. Heiskan homme hommikul lipu ning korjan kimbu karikakraid ja rukkililli vaasi. Ehk poetan nende vahele ka väikse tammeoksa. Panen valmis karbi salvrätikuid, sest pisarad tulevad niikuinii. Pidu minus eneses ja üle terve ilma ja maa!

Kolimise jutud - vol III. Sügav kummardus

Enne, kui olen lootusetult mattunud helgetesse pildikestese ilusast Eestimaa suvest, jäädvustan veel mõned kolimise jutud.
Nagu öeldud, oli viimane nädal tunneterohke. Eelnevatel kuudel kasvanud ootuse põnevusele tuli ühtäkki lisa meeletu nostalgianukrusega. Kohe sellise nukrusega, et viimasel nädalal ei mallanud hommikuti enam silmi värvida, sest ei võinud teada, mis hetkel nostalgiapisar kallale tuleb...
Ma ei karda, et pika vahemaa tagant katkevad sidemed sõpradega, mul ei ole kahju sellest ruumilisest elemendist, mis maha jäi aga mul on ääretult kahju jätta hüvasti laste õpetajate-kasvatajate-treeneritega. Olen olnud õnnelik ema, sest minu lapsi on ümbritsenud inimesed, kes armastavad oma tööd ja armastavad lapsi. Nad armastavad ja hoiavad neid siis, kui mind pole kohal ja siis ka kui ma olen kohal. Nad on õpetanud neile lihtsaid elutarkusi ja õigeid väärtusi. Kahju on katkestada seda armastusväärset igapäevast sidet nende inimestega. Eelmine reede oli päris mitme ukse sulgemise päev...
Aitäh, Meedi, Hedi, Merle, Triin & Triin, Helle ja Eve Linnupesa lasteaiast. Ma olen teile tänulik teie tähelepanu ja helluse eest.
Aitäh, Ilotana, Sinu suure pühendumise, sihikindluse ja hoolimise eest. Jääd alatiseks Esimeseks Õpetajaks.
Aitäh, Tony! Judo on eluviis...
Sügav kummardus teile kõigile!

Võililleseemned lendavad oma hubasest pesast uutele (võlu)maadele...

Võililleväli Rõuges

Ülejäänud elu esimene päev

Kolitud!

See pilt on tehtud esimesel päeval meie uues kodus, Tamme talu tagaväraval. Lastele oligi esimene kohtumine koduga alles siis, kui me oma toolide ja kappidega õuele sõitsime ja end siia sisse seadsime.

Emotsiooniorgan on viimasel pooleteisel nädalal töötanud täistuuridel ja kasutades kõiki režiime. Tallinnaga hüvastijätmise nukrus ning Rõuge tervitamise eufooria. Pisarad ja naer läbisegi. Püüan kildhaaval lood siia veebipäevikusse talletada aga ELAMISE tunnet on hetkel nii palju, et ei teagi, kust otsast alustada. Helju Valsi järgi sõnades - ELAVIK.

Laiali on kõik mõtted ja tunded

Laiali on kõik taevas ja maa

Laiali on kõik maailm mu ümber

Laiali on ja muidu ei saa...

Vantsu

Tema on Vantsu. 2-kuune Jack Russel terrieri kutsikas. On meie pere liige eelmise pühapäeva õhtust.

Kõik algas sellest, et peale maale kolimise otsust kerkis päevakorda ka loomade teema. Et kui maal, siis ikka kohe nagu päriselt maal. Huvitaval kombel moodustasid potentsiaalsete loomade nimekirja k-ga algavad loomad - koer, kass, kanad, küülikud, kits. NB! jutt on ideest, milliseid loomi oleksime me valmis "haldama". Siinkohal pole üldse juttu ajafaktorist. Nagu unistustele kombeks, on nad meie peas tähtajaga "kunagi". Eriti need nimekirja tagumise osa tegelased.

Esimesena tundus mõistlik kätt harjutada kassi või koeraga. Kuna kassi osas peab Polkovnik veel Leitnandit töötlema, siis esmavalikuks sai koer. Õnneks on meie arusaamad koerast päris sarnased ja siledakarvaline terrier on selle parim väljendus. Hõikusin näoraamatus, et kas kuskil on sedasorti kutsikaid tulemas ja selgus on ongi. Ja siis edasi tuli mängu tagasi "kunagi", sinna aktiviteet rauges.


Möödunud pühapäeva õhtul helitsas Kadi, et tulgu me lihtsalt kutsasid vaatama, pesakond on veel koos ja nad olevat maru vahvad niisama lastele pühapäevaõhtuseks lusti tekitamiseks. Läksime. Edasi käis kõik väga kähku (hoolimata minu punnimisest, et ei ole ju vaja selle otsusega kiirustada ja äkki ootaks ikka kolimise ära). Kahe tunni pärast oli koer juba meie kodus.

Jälle see kärsitus. Enne taimekastid, nüüd siis juba loomad ka elutoas.

Fotoreportaaž sellest, kuidas Vantsut pildile püüti:

Kolimise jutud - vol II. Linnalilled

Istun oma koduse töölaua taga ja klõbistan klaviatuuril. Õhtupäike maalib eemal paistvad Tallinna südalinna tornid kuldseks. Vihmavärsked päevad. Eile õhtul kõrgusid üle linna kaks vikerkaart (Tallinna lahel olla nähtud koguni nelja vikerkaart!). Nädal tagasi oli veel ülekaalus raagushall, nüüd siis ereroheline.

Linnakevad...

Kui lilled, siis poest või turuletilt; kui õue minek, siis kingadega; kui lind, siis tuvi; kui söök, siis sushi. Sääski ja puuke pole. Linnaelul on oma võlud ja ahvatlused. Moodne, kiire, mugav, efektiivne, edasipürgiv. Mulle need aspektid meeldivad. Kõnniteel sõidab tilluke tänavapuhastuskombain ja härrad saavad lakk-kingadga käia kuni suure lumeni. Ürgloodus surutakse sobivatesse raamidesse.

Uudishimu, lennukad jooned ja (mõtte)töö teevad täna võimalikuks asjad, millest eile ei osanud undki näha ja homme võimalikuks asjad, milleni täna mõte ei küündi. Inimene otsib uusi lahendusi veel mugavamaks ja kiiremaks eluks.


Töölaua kõrval aknalaual rohetavad külvikastid. Lille-lasteaias sirguvad levkoid, lavendlid, mingisugune kannuseline, lillherned. Töölaualt kostuv klahviklõbin väetiseks noortele lehtedele... Linnalilled. Minu linnalillede märksõnaks on kannatamatus ja kärsitus, mis ei lasknud oodata, kuni päriselt Rõugesse kohale jõuame, et siis juba sajaga teise elurütmi sukelduda. Nii ongi korteri aknalauad vallutanud potipõllumajandus. Ülemistel piltidel on paari nädala tagune seis ning levkoide vahelt sirgunud üllatuskülaline - kõrvits. Alumistel piltidel on kõrvitsa hetkeseis - kaks nädalat veel ja siis saavad taimed oma kohale.

Hoidun vastandamast linnaelu ja maaelu. Üks pole võimalik teiseta. Maal on hea elada aga see ei pea tähendama suundumist rehielamuaegsesse ühiskonda. Minu jaoks ei tähenda maaelu välikäimlat ja kapseldumist minevikku. Vastupidi - elu maal võib olla hoopis kõva samm innovatsiooniredelil ülespoole.

Kuigi hetkel on see juba päris tavapärane, oli siiski veel lähiminevikus näiteks veebipõhine distantstöö ettekujutamatu. Risti-rästi nähtamatud võrgud, lained ja ühendused teevad uskumatuid imesid ja liigutavad suuri asju. Hea sõber sadade verstade tagant käib hommikuti sinuga Skype'i abil virgumisjutukesi pajatamas ja füüsilise kokkupuute puudumine on seejuures pisiasi. Emmata ei saa aga kõik olulised uudised saab koos elava esitusega vahendatud.

Mikrod, nanod, gigad ja megad teevad võimalikuks selle luksuse, et lähed kilometraažilt küll eemale aga sinu sotsiaalsed ja töised suhted säilivad. See on väga mõnus vabaduse tunne, kui avastad, et ei pea valima elukohta töö asukoha järgi vaid töö tuleb sinuga kaasa, kuhu iganes soovid minna. Täiesti kindlalt usun, et see trend kogub hoogu ja mõtlemise piirid avarduvad sedavõrd, et enda elu puudutavaid otsuseid tehes on meil järjest vähem ruumilisi ja tehnilisi piiranguid. Kunagi on aeg, mil' sedasorti ruumiline vabadus on sama elementaarne kui näitkes sõna ja mõttevabadus. Teistmoodi mõtlemine.

Poliitiline närv on pingul

Horse Humor, originally uploaded by Sco†† C. Hansen.

Olen tolerantne inimene. Püüan teadlikult hoiduda mõtteviisist 'minu arvamus ja vale arvamus'. Isegi, kui kellegi/millegi olek või tegutsemine või sõnamine ei ole minu vaatepunktist just see kõige parem variant, siis annan endale aru, et see on kõigest minu vaade, mitte tõde. Üks vaatenurk väga paljudest.

Meenub hiljuti ühes loengus kuuldud Linnar Priimäe sõnaseade inimmõtlemise kohta: "Suure osa mõtlemisest sooritame imaginaarse mõtlemise režiimil." Me paneme kuuldud-loetud sõnu, mis on oma olemuselt kokkuleppelised, oma konteksti ja niiviisi kujundame peas mingi nägemuse kuuldust-loetust. Lihtne näide sellest samast loengust. Mis sulle mõttesse kangastub, kui öeldakse 'hobune'? Kas see on täpiline hobune, mida Pipi kätel hoiab või on see niidul traaviv must täkk või on see tallis heinte vahel aurava ninaga vasikas või on see hoopis künnihobune või tuttidega tsirkusehobune? Sõnu ja kirjeldusi lisades saab kujutluspilti täpsemaks muuta aga päris lõpuni ühesugust kujutlust on peaaegu võimatu luua. Inimeste kogemused ja taust on niivõrd erinevad.

Ja nii saangi anda hinnanguid ainult ühest võimalikust vaatenurgast ja samas võib see vaatenurk muutuda vastavalt sellele, kuidas lisandub täpsustusi ja uusi teadmisi. Samal ajal austan teiste arvamusi ja nägemusi.

Ka poolitika küsimustes olen põhimõttel, et soovi korral saan ma väljendada oma arvamust aga mitte kritiseerida teiste omi. Arvamuse- ja mõttevabadus on väärtus, mida peame hoidma, see on demokraatia aluspõhimõte. Kui suurem osa pealinna kodanikke usaldab endid esindama ühe erakonna, siis see on selle hetke tõde. Selline on arvamuste jaotus ja keegi ei saa öelda, et see on vale.

Aga on asju, mille suhtes ma salliv olla ei saa. Võimu kuritarvitamine, valetamine, heade (kirjutamata) tavade rikkumine, valskus, vastutustundetus. Ma ei kritiseeri praeguse linnavõimu poliitilisi vaateid aga minu kannatus on päris piiri peal selles osas, KUIDAS oma vaateid ja võimu realiseeritakse. Mõnikord on ikka nii häbi kohe.....

Tundub, et viimase aasta ja kuude Tallinna linnavalitsemise stiilinäidete valguses, on minu kannatlik meel päris otsakorral. Miks muidu võtsin vaevaks need read siia kirjutada. Mul on iseäranis hea meel, et minu tööga välja teenitud maksutulu edaspidi nii vastutustundetult ei kasutata. Loodan, et Rõuge vallas saan näha hoopis teistsugust võimu realiseerimist. Poliitiline närv saab puhata.
Jah, ma loodan seda.

Kolimise jutud - I osa

Meie koduvahetuse lugu on kõike muud kui tavamõistes ratsionaalne. Me ei otsinud uut eluaset. See lihtsalt sattus meie teele. Abikaasa (nimetagem teda herr Leitnandiks) sattus juhuslikult kinnisvarakuulutuse peale: "Müüa maja Rõuges." Pildid olid armsad. Olime just sinna kanti minu tädile külla minemas ja otsustasime uudishimutseda ning maja vaatama minna. See uudishimu meile saatuslikuks saigi. Päris elus oli koht veel lummavam kui piltidelt.

Alguses ohjasime kiusatust eitusega - sinna elama asumine pole võimalik. Meie eitusest hoolimata tundus, et asjad siiski justkui ise liiguvad võimalikkuse suunas. Kui eitusest lahti lasime, oli kogu edasine protsess sujuv ja valutu. Kõik lihtsalt loksus paika. Ei olnud otsustusraskust.

Me elame pidevate valikute keskel. Kas süüa täna liha või kala, kas pesta nõusid või korraks tukastada, kas roheline või sinine kleit... Kahte asja korraga ei saa, millestki tuleb loobuda. Kui minna reede õhtul kell 7 kinno, siis ei saa minna reede õhtul kell 7 teatrisse. Saab minna mõnel teisel ajal aga see on juba uus valikukoht. Valik tähendab loobumist. Mõnikord me ei märka loobumist, sest see, millest loobume ei ole meile oluline. Teinekord jälle on valik raske ja loobumine valus. Me otsime pidevalt parimate valikute tasakaalu.

Olen mõelnud, et miks mulle tundub, et kodu(-ja elustiili)vahetus on siiani läinud lihtsalt, justkui iseenesest? Pole olnud sellist kohta, et me nüüd raske südamega otsustame ja teeme valiku. Pigem on meid kuskil kuklas saatnud pidev teadmine, et nii on õige. Mäletan paari aasta tagust olukorda, kui pidin lühikese ajaperioodi jooksul otsustama, kas hakkan vedama oma vanemate rajatud perehotelli või mitte. See oli selge valik antud hetkel laual olnud võimaluste vahel. See ei olnud lihtne valik. Pidi palju kaaluma. See oli hoopis teine tunne.

Valikuid on hea teha, kui sa tead mida tahad (ükskõik siis kui suur on alternatiivide hulk ja nendest loobumise kulu). Sa valid selle, mida tahad. Minu pärast võib erinevatelt telekanalitelt tulla ükskõik kui põnevad filmid-saated aga kui ETV2 näitab iluuisutamise MM-i ülekannet, siis ma valin alati selle. Lihtne valik. Kui päris täpselt ei tea, mida tahad, siis tekib valimisel kimbatus.

Ehk ongi sujuva koduvahetuse saladus selles, et sügaval sisimas me teame väga täpselt mida tahame ja seetõttu on valikud olnud lihtsad. Isegi kui nendega kaasnevad teatud riskid, siis need ei hirmuta. Kummaline, et me pole varem märganud endis nii selget soovi, mis viib jõudsalt edasi. Pinnale ujub küsimus - kas me alati ikka teadvustame endale, mida me päriselt tahame? Nii päriselt-päriselt, et isegi selle saavutamise 'ebaratsionaalsus' tundub tühise argumendina sellest soovist loobumiseks.

Ma võin ausalt öelda - meie juhtumil on vähe pistmist ratsionaalsusega (nii nagu seda tänapäeval tavaliselt tõlgendatakse). See on sügavalt emotsionaalne otsus ja seletamtu sisetunde-värk.


Kui seni on kõik sujuvalt kulgenud tegevused olnud pigem virtuaalsed asjaajamised ja ei tekita päris-elu tunnet, siis nüüd, kuu aega enne kolimist, tekivad elulised tegevused. Pühapäeval külastasime aiapoode, et viia end kurssi aias vajalike esmatarbekaupade hinnaskaalaga. Korteris ju reha vaja pole, seega tundmatu maa. Mina olen lootusetult vilets eelarvestaja aga selle korvab Leitnandi piinlik detailitäpsus neis asjus. Vaikselt pihku heatahtlikku naeru mugistades võin nüüd märkida, et pühapäevane külaskäik meid väga palju targemaks ei teinud - valik on seinast seina ja reha võib osta väga odavalt ja ka väga kallilt. Ent siiski oli vahva end juba maaelu lainele häälestada. Nagu heaks tavaks saanud, siis erilist stressi meil pole ja aiapoe ringkäikgi sujus väga rahulikult ja lilleliselt. Linda-preili uudistas lilli nii poes kui ka tagasiteel metsaservas. Lihtne, eks!

Lüüriline ääremärkus - tänu preili meelekindlusele ja kõnekale ning vastuvaidlemist mittesallivale ilmele, on nüüd (peamiselt issi hallatavas) eelarves eraldi kuluobjektina märgitud roosa plekist kastekann... Girl rocks!

p.s. 24.aprill 2011 läheb ajalookroonikatesse kui Teho-kaherattalisega-sõitma-õppimise-päev. Abirattad kruviti alt ja poiss hakkas nii muuseas ise sõitma. Leitnant on kohe eriti uhke selle kiire saavutuse üle.