Showing posts with label elu maal. Show all posts
Showing posts with label elu maal. Show all posts

19 September 2014

Pildikesi seenehooajast: männiriisikad

 

Metsaseente kulinaarse kasutamise traditsioonid on minu köögis üsna lühikesed. Midagi pole imestada - metsaseente saamiseks on vaja metsa minna ja linnakorteris mets aknast sisse just ei trügi. Sügisel sai pigem pargis kollastes vahtralehtedes sahistamist nauditud kui eraldi seenel käik ette võetud. Elukeskkond mõjutab meid alateadlikult ja märkamatult. Esimesel Rõuge-aastal vaatasin kiretult pealt, kuidas mammikesed seenekorvidega meie majast mööda jalutasid. Ise korjasime ainult kukeseeni sousti tarvis. Seeneõnneks piisas sellestki.
Järgmisel aastal sattusid ka juba esimesed ilmselgelt puraviku moodi puravikud korvi. Noored kivipuravikud tõenäoliselt. Kupatamine tundus ikkagi liiga suur raketiteadus ja aju raius, et kõiki teisi seeni tuleb niikuinii kupatada ja keeta ja mida kõike veel teha enne kui neid süüa kõlbab. Nüüdseks on toidulaual kasutamist leidvate seente ampluaa laienenud kukeseenest-puravikust leotamist ja kupatamast vajavate liikideni. Keel tuvastab üleüldise seenemaitse asemel juba erinevate seente nüansse ja iseloomu. Enam ei ole olemas seenemaitset, on puraviku maitse, riisika maitse jne.
Tutvus männiriisikatega on selle aasta teadlik valik, mille üks tipphetki on olnud sinihallitusjuustuga seenepirukas. Intensiivsed maitsed ja rammus tekstuur. Piruka põhjas ohtralt pehmema maitsega riivjuustu, mida hoiab koos täisterajahu, või ja vesi. Kergelt kuldseks küpsenud põhjale laotud kupatatud ja võis koos sibula, tüümiani, peterselli ja killu küüslauguga praetud männiriisikad. Soola-pipart ka. Peale valasin segu lahti klopitud munast, hapukoorest ja sinihallitusjuustust. Ahju. Ahjust välja.
Ja siis.... läheb võtab piruka kõrvale triiphoonest "teise ringi" noored salatilehed. Jaaa! Sel aastal oli meeles ja oli viitsimist teha augusti alguses uus lehtsalatite külv. Uhke värk.
 
 




 

14 September 2014

Pildikesi seenehooajast: puravikud



 

 
 
 
 
Tõrvapalu metsa veeres elades ei ole võimalik maha magada tulevase mükoloogi talenti. Kas talentidel on ka esinemissagedus nagu näiteks haigustel? Mitu mükoloogia talenti meil on 1000 inimese kohta?
Siiani tundub, et pinnas on soodsam siiski seentele, mitte talentidele, sest maaelu on lapsed juba niivõrd ära rikkunud. Meie lapsed peavad õuele trügivat seeneuputust niisama tavaliseks nagu õhku või internetti. Erilist vaimustust see neis ei tekita. Minu jaoks on saabunud aga lemmikaastaaeg - ilus värviline sügis. Poisslapsed vaatavad multifilmilikult kaunis sügismetsas ülevoolavates emotsioonides püherdavat ema kui omajagu kentsakat olevust. Midagi pole teha - paremat pole antud. Tütarlaps möönab, et mõni kohevam samblatutt ja nupsikud seenebeebid võivad täitsa kenad olla ning lisaks on vähese kannatlikkuse all vaeveldes tal üsna põnev ka seeneotsimise mängu mängida. Enda jaoks olen seda mängu keeranud paar vinti kangemaks. Algul oli see tavaline otsin-seeni mäng aga see läks ruttu igavaks, sest hiidsuured puravikud kasvasid koduõuel ja mäng sai ruttu läbi (ja korvid täis). Siis tuli mäng otsin-ainult-väikeseid-puravikke-ja-teisi-söögiseeni. Ka see mäng tüütas ka ära, sest tahaks midagi peale seente ka süüa. Viimati mängisin mängu otsin-ainult-väikeseid-pomerantspuravikke-kitsemampleid-ja-männiriisikaid. See oli juba palju põnevam mäng.
Tuleb tõdeda, et seenesöögi teema on teisejärguline ja pigem paratamatu kõrvalnäht otsimise-mängule. Seened on ka ilma söömata niivõrd ilusad.
 




12 August 2014

Idülli mitu poolt


Kui kolm aastat tagasi Rõugesse kolisime, tundus kõige raskem olevat kohaneda Võru toidupoodide kesise valikuga. Elades Tallinna kesklinnas tundus rikkalik juustu, veini, puuviljade valik igameheõigusena. Kuhu ma sattusin - poes on ainult ühte sorti Parmesani, kui sedagi ??? Kitsejuustu pidi lausa mitmest poest otsima, mõnikord näkkas. Kohalikust Rõuge poest sai leevendust ootamatule saia-leivakriisile, ei enamat. Hakka või Tartus poes käima.

Aeg läks.
Kas Võru Maksimarket tegi suuri samme oma kaubavalikus või vähenesid minu kapriisid aga see on ju väga hea pood - kõik vajalik on olemas. Ei mingit nurinat.

Aeg läks veelgi.
Toidu pärast ei hakka küll Võrru sõitma, Rõuge poes on ju kõik vajalik olemas.

Võin arvata, et olen enda maailma naba aga maailm minu ümber teeb minuga mida tahab. Nüüd mõtlen möödunud aegade peenutsemistele mõnusa muigega. 

Paar nädalat tagasi olid külas sõbrad Indrek ja Saale ning suveõhtusel söögilaual oli poest toodud vaid sool, pipar ja või. Kõik muu - aedviljad, seened, ürtidega ahjukana - oli "omatoodang". Tavaliselt me nii ökod ei ole ja tarbime suures osas ikka poekraami aga tookord trehvas nii. Ilus oli tunda vabadust, et me ei sõltugi kaubandusketist vaid iseenda ajast ja tööst.

Kolmas aasta kanadega. Need linnud koos kaasneva munauputusega on saanud meie suvede pärisosaks. Sel aastal lisaks munakanadele ka broilerid. Imearmsad kollased sulepallid kasvasid silmnähtava kiirusega kolmekilosteks hanemõõtu ahjupraeks. Pildid idüllilisest maaelust võivad ju tunduda armsad aga päriselt on nii, et kui näiteks päevade kaupa vihma ladistab, on kanad rinnuni pasased. Teinekord võtab kanakuudi koristamine ja kaasnev sitahais silmadest vee välja. Ja need kärbsed.... Samuti pole mingi tore tegevus kaagendist vaikiva lihakeha "tekitamine". Ei hakka teid selliste piltidega traumeerima aga minu jaoks on need kõik selle idülli kõrval olemas. Päris elu. Ilma kapriiside ja pirtsutamiseta. Kui vaja, siis vaja ja ajadki verise peata kana kuumaveepotti ja kakud sulgi ning sikutad tal tagumikust soolikaid välja. Hoolimata õõvastavast vaatepildist oled siiski aupaklik ja tänulik linnule, kes sinu kõhutäie eest andis oma elu. Parim, mis talle pakkuda saime, oli õnnelik elu päris päikese all (mitte kuskil tehistingimustega lindlas).

Idülli mitu poolt.










Lisaks kanadele-kukkedele on meil mõned koduloomad veel aga neist juba järgmisel korral.





4 August 2014

Liiliad ja roosid

Kas kunagi ongi mul muud lemmiklille olnud kui liilia ... vist mitte. Unistan lahtisest koduaknast, millest puhub soe suvetuul sisse liilia magusat lõhna. Olen sellele unistusele niiiii lähedal - lillepeenar akna all on, liiliad selles ka aga ei ole veel kätte saanud nippi, kuidas need lilled seal niisama lopsakaks saada kui piltidel olevas tädi aias. Juba teist aastat paar kidurat õit vaid. Aga ma ei jäta jonni. Ja kui liiliad kasvama saan, siis võtan ette roosid. Seniks aga käin tädi juures liiliapuhmastes ja roosipõõsastes nuusklemas ning parematel päevadel lahkun sealt lillesülemiga ja imetlen neid lilli siis meie kodulaual edasi.














Tädi aiast on pikemalt juttu augustikuises ajakirjas "Kodu ja Aed"

26 August 2013

Sänna Kultuurimõis

Sänna Kultuurimõis

Sänna on üks küla Rõuge vallas. Mõned aastad tagasi veel üpris hääbumisele määratud näoga koht. Küla südames asub vana mõisahäärberi kompleks. Ajalooannaalidest saab aimu, et enne kolhoosistamist oli tegu väärika ja uhke paigaga. Tänaseks on mõis jälle elule aidatud ning seal tegutseb ning areneb Sänna Kultuurimõis. Seejuures on kandvaks jõuks perekond Noored, kes lihtsalt tulid linnast ära just selleks, et Sänna mõis ellu äratada. Kindlasti pole tegu peavoolus siledaks klanitud turismiobjektiga vaid vabast mõtlemisest inspireeritud kogukonnakeskusega. Vaheldus teeb rikkamaks.

Foto: Facebook
Mõiste "kogukond" on Sänna kontekstis laiem kui geograafiliselt lähestikku paiknevate inimeste kooslus ja koos tegutsemine. Pigem on see vaimselt lähestikku paiknevate inimeste kooslus ja koos tegutsemine, geograafia pole alati esmatähtis. Ent ikkagi toimib see ka aktiivse külakeskusena, kokkusaamise paigana - raamatukogu, noortetuba, huviringid, olmeteenused, internetipunkt, kodanikukino, käsitööklass, puutöökoda, savikoda, mõisapood. Kirsina tordil astronoomiliselt geniaalne Sänna Taevarada.

Foto: kauss.ee
Mul on olnud rõõm saada osa Sänna Kultuurimõisa üheshingamisest ja anda sellesse oma väike panus. Eks igaühe kogemus Sännas on erinev aga kindlasti ei jäta kohtumine paigaga külmaks. Kuigi mind valdab vaimustus sealsest võimsast kodanikualgatusest ja asjade ärategemisest, on energialaeng niivõrd intensiivne, et annustamisega tuleb ettevaatlik olla. Nii olengi end sättinud mugavalt paindlikule orbiidile, et aegajalt lähemal ja aegajalt kaugemal olla.
Kui sul on mahti vaadata veidi sügavamale kui käsitööšokolaad mõisapoes või hea film vabaõhukinos, siis näed Sännas ausust ja päriselt olemist. Ausus ja päriselt olemine ei ole alati meeldiv ja mugav kogemus, ausus võib olla väga valus. See mugavusest ja illusioonist väljarebimise (läbi)elamus just viibki sind sammukese edasi millegi suurema avarama juurde. Hirmus raske on siia kirja panna konkreetsemaid sõnu, sest seesugused isiklikud kogemused jäävad võõrale pilgule arusaamatuks. Igaühel on see omamoodi ja mõni ei tahagi maitsta muud kui ingveriga timmitud tumedat šokolaadi või Sille tehtud müstiliselt head suppi. Üks näide siiski, mis on minu jaoks nende aastate jooksul olnud üks lemmikumaid kirjeldamaks Kultuurimõisa õhkkonda:

Sombusel sügisõhtul kohtuvad inimesed veidi rõskes mõisahoones, joovad sooja teed ja tundub iseenesestmõistetav, et paneks ka küünlad põlema. Mõisa perenaine Kadi aga arvab, et äkki ikka ei paneks küünlaid põlema, otsime selle sooja tunde ja hubase olemise enda seest üles.

Lihtne on kasutada "abivahendeid", et end hästi tunda, hoopis ägedam kogemus on suuta leida rahulolutunne ja soojus enda seest üles. Esiti on see raske ja mõnikord ei leiagi. Mis siis ikka. Elu ongi ilus seepärast, et see pole alati "ilus". Ilu ausas ja puhtas, mitte visuaalses pinnapealses mugavas mõttes. Ilus ongi nii nagu päriselt on - suvi on soe ja lopsakas, sügis sombune, talv külm. Naer on ilus ja nutt on ilus, ka tusatuju ja ahastus on ilus, kurbus on kohe eriti ilus. Sünd on ilus ja surm on ilus. See kõik on päriselt olemas ja ei ole vaja midagi ignoreerida või varjata. Loomulikult tingimusel, et toimuv on siiras. Kui mitte tahta näha kõiki hetki elust ja maailmast, siis jääb osa elu elamata. Pahatahtlikkus, õelus, julmus ei ole ilusad... miks need olemas on ? ... ei tea. Olen kaugel sellest, et suuta alati elu-ilu-põhimõtet järgida. Seda enam meeldivad mulle need, kes suudavad või püüdlevad selle poole.





Pildid Sännast

siinse autori mätta otsast

Ruuduline põrand

Sänna Kultuurimõis
Pildid on Kinokaja päeva raames toimunud eriefektide õpituba. 
Teenuskeskust renoveerides küsis Kadi mu käest: "Mis me selle noortetoa põrandaga teeme?" Mina: "Värvime ruuduliseks." Nii saigi tuba sini-valge-ruudulise põranda. Isiklik kasu ka olemas - sain toita värvitud vana laudpõranda kirge (sest kodus sellist võimalust siiani pole avanenud).


Mõisapood

Sänna Kultuurimõis
Poe viida jaoks tegi kohalik sepp sobiva seinakinnituse, mõisahärra Hendrik meisterdas pööningult leitud üle 100-aastasest lauajupist tahvli ja mina joonistasin tähed peale. Õliga üle ja valmis!

Möödunud aastal algatas regionaalminister pilootprojekti väikestes maakohtades teenuskeskuste arendamise toetamiseks. Sisuliselt kippus see olema maapoodidele wifi-seadmete paigaldamine ja mikrolaineahjude ostmine. Vabandan üldistava utreeringu pärast. Igal juhul näis, et administreerivad jõud ei tulnud selle pealegi, et üks MTÜ võib tahta külapoena käivitada midagi ökopoelaadset. Aga selleks ju piloteeritaksegi, et testida idee toimivust päris elus ja kindlasti oli mõisapoe näitest abi edasiste toetusprogrammide korraldamisel.

Sänna Kultuurimõis

Sänna Kultuurimõis
Mõisapoe rõivaosakond. Aus kaup otse Indiast
Sänna Kultuurimõis
Kadi ja Hendrik. Kaubapäev.
Sänna Kultuurimõis

Mõisapoe kardinatega oli selline lugu. Poe avamisega oli juba üpris kiire. Nii nagu ka muude asjadega selles majas, siis peenutsemisele väärtuslikku aega ja tähelepanu ei kulutata. Akende ette oli vaja midagi lihtsat ja kiiret aga mitta igavat. Võtsime ette aegade jooksul kogunenud kangajäägid ja säädsime satsidena värvide järgi ritta. Õnneks oli mul abiks Portugalist aastaks Sännasse tulnud vabatahtlik Maria. Ei teagi mitu kilomeetrit õmbluseid sai nõela alt läbi lastud. Kärsituma loomusega isenditel ei maksa üksi sellist tööd ette võtta ... Nagu näha, on lõpptulemus algideest (lihtsus ja kiirus) päris kaugel aga vähemalt igav pole.



Kinobuss, kodanikukino ja kinokaja

Koostöös Kinobussiga, korraldatakse Sännas kino. Väärtfilmid, kvaliteetne esitlus ja ajaga kaasas käimine. Näiteks sellised teosed nagu "Õlimäe õied", "Lisa Limona ja Marc Orange: tormakas armulugu", "Mina, supervaras 2"ja mitmed muud filmid on ekraanil samal ajal suurte linnadega. 
Nädala eest toimus kinokaja filmipäev. Lastefilm, õpitoad ja õhtune vabaõhukino. Elamus. Nagu ei usukski, et see on päriselt. Kino mõisapargi tammede all. Film "Päevade vaht" oli visuaalselt kütkestav ent vormiliselt minu jaoks ehk liialt abstarktne. Aga mõelda vaid, et kavliteetne digikino mobiilse DCP projektoriga esmakordselt väljapool Tallinna, Tartut ja Narvat toimub just siin, Rõuges... !!!! Istud seal augusti taeva all, eriefekte täiendamas suur kuu ja helipildile oma panust lisamas tirtsuparv. Palun - selline on elu maal tänases Eestis!

Sänna Kultuurimõis
Animatsiooni õpituba raamtukogus
Sänna Kultuurimõis



Enne õhtuse kinoseonasi algust vaadati eriefektide õpitoas valminud lühifilmi plahvatsulikust Sännast


Leiutajate Külakool ja õpetajahariduskeskus

Viimase aja põnevaim tegutsemissuund on külakooli ja õpetajahariduskeskuse loomine Sännasse.
Sänna Kultuurimõisast saab kirjutada lõputult...
Sellest ja kõigest muust saab lugeda-vaadata kodulehelt ja Facebooki lehelt.

17 July 2013

Murakamoos

Cloudberry Jam

Tänavu on väga külluslik muraka saak.
Kuiv rabamets kolletab marjadest. Päikeseküps mesine murakalõhn on põimunud vaiguse sookailuga. Palavus, parmud ja põdrapabulad. 
Veel paar kuud tagasi ja juba paari kuu pärast näpistab külm. Nii äärmuslik ja rutiinivaba on kliima siin maanurgas. Ja ometi oleme siin vintskelt kinni ja ei kujuta ette, et kuidagi teisiti kusagil mujal oleks parem. Kodune murakamoos on piisav põhjus, et rahul olla.


  Cloudberry Jam

Murakamoosi sisse peab parasjagu seemneid jätma, sest siis ei saa seda ahnelt süüa ja hõrku keelekastet jagub kauemaks.

Cloudberry Jam



25 May 2013

Sirged peenrad

Purple Tulips
Purple Tulips

Varsti saab maale kolimisest kaks aastat. Üks oluline mõttemuutus on see, et ma ei taha teha väga täpseid plaane, sest meid ümbritsev keskkond mõjutab igapäevaelu niiiii palju. Võin ju planeerida, et täna triigin pesu, homme värvin kanamaja, ülehomme paneme kartuli maha ja pühapäeval läheme kohvikusse aga sellest pole mingit tolku, sest ilmal ja loodusel on viimane sõna. Blogi kisub ka seetõttu väga aiakeskseks aga nii see päris elu ongi -  kevadel-suvel on kogu energia ja tähelepanu õue-elul ja tubased tegemised ning näputöö on ootel. (Seetõttu ka hetkeline paus tudujäneste teemal, kõigilt huvilistel palun inimlikku mõistmist).

Sügisel sain tädilt peotäie tulbisibulaid. Pidid olema lillad, roosad ja valged tulbid (nagu näha, sattusid mulle suuremalt jaolt lillad). Kui me siia kolisime, oli maja juures ainult üks vana lillepeenar. Seegi oli ebamäärase kuju ja sisuga ning äärmiselt ebapraktlise asukohaga majaseina lähedal muru sees nii, et muruniiduk sinna taha ei mahtunud. Tüli rohkem kui silmailu. Siis hakkasin oma esimest lillepeenart kavandama ning avastasin, et minu liiga korrapärane aju suudab luua ainult sümmeetrilisi plaane. Pingutasin, mis ma pingutasin aga kujutluses olid ikka kõik peenrad kas sirgelt mööda seinaääri või mõne muu objektiga selgelt seotud. Näiteks ümmargune peenar vana kreegipuu all, kuhu lõpuks ka purpurlillad tulbid pesa leidsid (terav silm märkab ka esimesi väikseid meelespäid). Nüüdseks on peenraid juba päris mitmeid aga jätkuvalt on nad rangelt korrapärase kujuga. Olen hakanud imetlema inimesi, kes loovad mängleva kergusega looklevaid peenraid suvalistesse kohtadesse. Mina ei oska.
Samas meeldib mulle, kui peenar on elegantselt lohakas nagu oleks see sinna ise tekkinud. Olen metsast ja põllult tassinud peenardesse karikakraid, lupiine, raudrohtu, kurekellasid, meelespäid ja mida kõike veel. Oh, mil' saabub aeg, kui taimed (ja seejuures mitte malts, vesihein ja nõgesed) on vallutanud peenra nii, et mullakamarat nende vahelt enam ei paista. Mõnus lopsakas täiskasvanud aed. Kuidagi nii iseenesestmõistetav tundub, et maamaja ümber on vana aed. Meil seda pole. Õunapuud istutasime meie esimesel Rõuge-sügisel ja lillepeenrad on ju ka alles loomisjärgus.

Meie lihtne elu - maamaja ja (tulevane) vana aed, kus igal kevadel sirguvad kreegipuu all purpurlillad tulbid ja meelespead, südasuvel vaatavad söögitoa aknast  sisse tokkroosid ja sügisel on õunauputus.

23 May 2013

Ühe unistuse täitumine!

My dream came true!

My dream came true!

Eelmisel aastal kirjutasin unistusest meelespeade-tulpide teemal. Aga siis oli täiuslikkusest puudu kohev meelespeade pilv. Sel kevadel on tulbid ja on ka meelespead .... ja on ridamisi paduvihmahoogusid, mis on pikad sihvakad tulbid täitsa sassi ajanud. Hinge jääb tulevase kevade ootus - äkki siis näen, kuidas heleroosad Angelique-tulbid sirguvad üle helesinise lilleudu.

Ei saa üle ega ümber varahommikute lembusest. Täiesti nõiduslik aeg ööpäevast. Ilus, inimvaikne ja looduslärmakas. Praegusel vihma-päikese segusel ajal panevad esimesed soojad kiired maa aurama ning selle paarikümne minuti jooksul saab nautida avasilmi unenägu. Kujutan ette, et näiteks The Beloved pidi "Sweat Harmony" video jaoks hulga kulda kulutama eriefektid eest, mis minul puhta muidu õuel. Ja siis see Birgiti ja udu saaga. Siin looduse kaisus aru ma ei saa neist suure ilma kentsakatest asjadest....
Ja kui mõnel hommikul ei uju üle hoovi võlu-udu, siis on see täis pikitud kastepärleid. 

My dream came true!

the glory of the morning



21 April 2013

Naadihooaeg

Naadi hooaeg
 
Naat on naat. Umbrohi. Räägitagu mis tahes, maitseb ikkagi üsna muruselt. Ometi on aastas viiv, nii umbes paar nädalat, mil naat on rohkem kui umbrohi. Siis on tal küljes sarnane märgiline staatus nagu kuldnokkadel või lumikellukestel. Kõik lapsed joonistavad kevade pildile kollatäpilised kuldnokad. Kõik uusmaakad ja öko-inimised unistavad kevadele mõeldes sellest, et saaks juba naadi põske pista. Nagu riitus või nii. Põlismaakaid see hullus ei taba. Nende jaoks on naat ikkagi naat - umbrohi, mis tast ikka süüa. Linnainimesena ei kõnetanud naadisöömine mind samuti. Tõenäoliselt on asi ikka selles samas vanas loos - linnas on neli aastaaega ja ühe üleminekut teiseks peaaegu et ei näe, naadi kasvamisest rääkimata. Maal on rohkem aastaegu - lumesulamise varakevad, sinilillede varakevad, toomingate õitsemise aeg jne. Nüüd, juba teist sinilillede varakevadet taban ennast vaimustumas väikestest värksetest naatidest. Nad on toredad lihtsalt selle pärast, et on olemas. Täna hommikul aias riisudes tulid halli sügispahna alt välja lillakad-tumerohelised naadibeebid (värske noor naat pole erkroheline, selliseks saab ta vanusega). Võin naadisöömise hooaja avatuks kuulutada. Lisaks naadile ladusin saiale ka rukola ja herne võrseid... et ikkagi mitte ainult umbrohtu süüa.
Head naati!

27 October 2012

15 October 2012

Rahvusvaheline Maanaiste Päev



Täna, 15. oktoobril tähistab Eesti koos ülejäänud maailmaga Rahvusvahelist Maanaiste Päeva.

Idee tähistada Rahvusvahelist Maanaiste Päeva sai alguse ÜRO Naiste Konverentsil Pekingis 1995 aasta septembris. Sel moel hakati tunnustama ja toetama maailmas maanaiste mitmekülgset rolli. Maanaised moodustavad enam kui neljandiku kogu maailma elanikkonnast.
Maanaised annavad iga päev väga suure panuse oma pere heaolule ja majanduse arengule maapiirkondades ning neil on võtmeroll kogu maailma toiduga varustamises. Seetõttu otsustati, et Rahvusvaheline Maanaiste Päev leiab aset igal aastal 15. oktoobril – üks päev enne Rahvusvahelist Toidupäeva.


Kapsas meie toidulauale


3 September 2012

Kärbseseente kool

Sama häda mis lindudegagi, on ka seentega - ma ei tunne neid. Mets on seeni täis aga eksimatult tunnen ära vaid punase kärbseseene, kivipuraviku, kuuseriisika ja kukeseene. Pilvikud ka. Teist hooaega käib usin seente tuvastamine nii raamatu kui google'i abil, loetelu tasapisi pikeneb ent tuleb tõdeda, et teadmine on visa kinnistuma. Kas pea on vana või ei oska õppida?
Ei mäleta, kas olen üldse kunagi õppinud seeni tundma... Kes, kus, millal, kellele ja kuidas peaks seda õpetama? Kodu, kool, kogemus? Ühest küljest oleks ju väga inimlik teada üht võimalust, kuidas oma bioloogilist vajadust - toitumine - rahuldada. Aga kui suuremal osal inimestest pole korilus toidu hankimise meetod, sest saab ka lihtsamalt, milleks siis seened? Aga kui ühel hetkel olud muutuvad, poeletid on tühjad ja korilus muutub jälle tähtsaks?
Ei teagi, kuidas küll ette ennustada, millised teadmised ja oskused on need, mida meil on elu jooksul vaja ja mis on need, mille viimane kasutamine leiab aset kontrolltööd kirjutades. Hirmus suur on ikka nende inimeste vastutus, kes hariduspoliitika ja kooliprogrammidega tegelevad. Õpetajatel muidugi ka.

Kui kellelgi on veel jäänud tähele panemata, kuidas "sünnivad" kärbseseened, siis siin on paar illustreerivat pilti.





Vasakpoolsele kärbseseenele nime andmisega jään jänni - mis kärbseseen see võiks olla? Parempoolne on vist panter kärbseseen (siin on veel üks foto) või kas ikka on?


Täiendan postitust: Vastused küsimustele leiab päris oma õuelt - Rõuge seenenädala info


31 August 2012

Vabaduse tunne



Need pildid on suvisest üheõhtusest kodukohvikust meie õues. Kodukohvik oli minu jaoks näide vabadusest teha, mida hing ihkab ja süda soovib. Olen alati olnud seda meelt, et vabadus on habras haare ja seda tuleb kaitsta ja hoida. Aga kas me mõtleme, mis sügavam tähendus on vabadusel?

Ennast näiteks võttes võin öelda, et isikuvabaduse tunnetamine pole sugugi lihtne, see ajab segadusse. Teadvusse on kinnistunud juba kuskil algtasemel "turvalised" piirangud - nii ei saa, seda ei tohi, nii ei tehta. Kus on siis minu isiklik vabadus elada oma elu oma parima äranägemise järgi? (Loomulikult eeldusel, et sellega ei häiri ma kaaskodanikke ega keskkonda ning võttes vastutuse tagajärgede eest). Kui mul tuleb isu kohvikut pidada/mängida, siis ma võingi seda teha nüüd ja praegu. Nautida tegevusvabadust. Või kui mudilased hommikul on uimased ja mitte kuidagi ei virgu lasteaia hommikusöögi ajaks, siis kas pean iga hinna eest neid tagant utsitama ja iga päeva algust pingestama ("kähku, kähku, me jääme hiljaks" - kuhu hiljaks?  Mis siis juhtub, kui hiljaks jääme?) või võin otsutada, et lapsed lähevad lasteaeda siis, kui  nad on oma loomulikus rütmis üles ärganud? Ma võin sedasi otsustada, sest mul on vabadus seada enda elus reegleid vastavalt oma väärtushinnangutele. Otsustamine teatavasti tähendab erinevate argumentide läbikaalumist ja võrdlemist ja ei ole spontaanne tegevus. Põhjendus, et nii tehakse või nii ei tehta, on otsustamise juures üpris hädine ja ei oma tihti olulist sisu.

Isiku vabaduse (või isikuvabaduse) tunnetamine pole sugugi lihtne. Täieliku isikuvabaduse teadvustamine pole üldlevinud tava. Seda eriti meie ühiskonnas, kus on hiljaaegu toimunud palju suuri muutusi. See on ka loogiline - kui kogu ühiskond ühtäkki "vabaks hakkaks", läheks keeruliseks selle ühiskonna valitsemine seniste tööriistadega. Vabanemine võtab aega ja toimub pikkamööda nii, et sellega jõuaks kohaneda, sest vabadusega kaasneb vastutus. Ka inimene ise peab kohanema, sest piiramatuse tajumine võib katuse sõitma võtta. See on omal nahal läbi kogetud. Vabaduse mõiste avardumine ehk on üks olulisemaid muutusi, mis minus on toimunud siia, maale, kolides. Siin on rohkem võimalusi vaba olla ja vabaduse mõttest aru saada. Avar ruum, suurem looduse mõjuvõim, mis ei lase tekkida rutiinil, loob selleks soodsa pinnase. Õndsus olla hetke sees unustades ära kõik olnu.

Seetõttu pole mitte midagi imelikku, kui täiskasvanud inimene naudib olemise vabadust, mängib mõnikord kohvikut või pagarit (ja võtab rõõmuga vastu väljakutse küpsetada kokteilipeo jaoks pavlova-kooki) ning mõnikord kasutab vabadust hoopis analüüse kirjutades, planeerides, strateegiaid kavandades.

Sa võid teha seda, mida soovid ja moel nagu soovid!
Mulle meeldivad jänesed ja koogid ja strateegiad. Nii lihtsalt on.


Kokteilipeo pavlovad. Foto: Grethe Rõõm, www.mugul.ee

Head fotot strateegaist ja planeerimisest ilma, et see sisaldaks liigset ja ebaolulist infot, ei suutnud oma varasalvest leida.

12 August 2012

Kivid ja kännud


Olukorrad, paigad, inimesed, maailm - kõik on puhta armastuse ilmingud, selle osad.
Kui suhtume maailma ja iseendasse austuse, headuse, huvi ja tänulikkusega, siis kasvab ka puhas armastus.
Nii põnev, müstiline, salapärane on Maailma Lugu. Saame vaid arvata ja uskuda ning mõnikord ka kogeda, et nii see kõik võiks olla. Isegi osates olla pime Maailma Loo suhtes, siis ikkagi satub teele mõni kivi või känd, mis sunnib (kasvõi hetkeks) avama silmi.

Istun kännu otsas ja vaatan, kuidas sügis tasa tuleb. Nagu kõik muugi, tuleb ka sügis puhta armastusega. Ilus on ja nukker on ka. Suvine pillerkaar läheb, et varsti uuesti tulla. Vahepeal on tarvis endaga olla ja puhata.






8 August 2012

Võlumaa



Sügaval metsa sees on üks paradiisiaed. Seal kasvab maasikaid, vaarikaid, mureleid, kirsse, õunu, ploome, pirne, mitut värvi sõstraid, tikreid ja mida kõike veel. Isegi viinamarju. Ei puudu ka vana kase külge seotud võrkkiik, milles saab püüda heinamaa kohale langevaid õhtupäikese kiiri. Kõlab nagu unistus ainult, et see unistus on sinu ümber, mitte sinu sees. Saa sa siis aru, kus unistused lõppevad ja algab reaalsus...

Meenub jutuke ühest lemmikraamatust:

Unistamine

Unistuste maa on omapärane küberruum, virtuaalne reaalsus meie enda sees. Unistused viivad meid teistesse maailmadesse ja muudesse reaalsustesse, mis kokkuvõttes aitab meil igapäevast elu mõtestada. Unistamine on side meie alateadvusega, iseendaga. Seda tuleb hinnata. Ja nagu Debbie Harry targasti ütleb: unistamine on tasuta. Kas pole kummaline, et tegevust, mis moodustab suure osa meie elust, peetakse sageli tähtsusetuks? Unistused on meie olemise alus, need asuvad meie elu keskpunktis. Kuulake neid.




7 August 2012

On aeg maitsetaimed kuivama panna!


On tunda, et Venemaal põlluharimist ma õppimas pole käinud - põllupidamise kogemus tuleb üle kivide, kändude, sipelgapesade ja koera kaevikute. See-eest triiphoone edeneb rammusalt, justkui oleks keegi sinna kasvuhormooni külvanud. Tomatid on kui tammepuud ja basiilik kasvab paremini kui malts. Köiekanepist ma ei räägigi, see on leidnud tee taeva poole. Mis ma sellega peale hakkan?







6 August 2012

Metsvaarikad


Meie aasa tagant algab raiesmik. Veel möödunud aastal korjasime seal metsmaasikaid ja pohli. Sel kevadel oli juba näha, et noored haavad ja kased on end nii pikaks ajanud, et vaevalt maasikad enam laiutada saavad. Mis sinna võsa vahele nüüd enam ronida. Kuniks....
Jalutasime sõpradega kukeseene-mustika korjelt koju, kui Saale võttis suuna sinna võsa poole ja kilkas õnnest: "Metsvaarikad! Nii palju! Nii suured! Minu lemmikud!"
Olin arvanud, et metsvaarikad on paari "seemnemummukesega" kribalad marjad, mis iial ei kasva sellises mahus, et korilasel silma särama lööks.
Eelmisel suvel Võru turul sain aru, et metsvaarikaid on kusagil võimalik korjata moosikogustes. Vaarika-mustika moosi jaoks ei olnud kahju neid turuletilt osta. Sel aastal suundusin turule juba teadlikumalt, ootustega. Tundmatu vaarikamüüja oleks nagu ettenägelikult teadnud, milline küllus kodu lähedal ootams on ja küsis, et miks ma ise ei korja. Pigistasin siis huuled kramplikule sõnatule muigele, sest raske oli korilase usku inimesena tunnistada, et ma ei viitsi nii palju vaeva näha - et väikesed marjad, mis kasvavad ei-tea-kus ja tõenäoliselt hõredalt. Aga nüüd selgub, et olukord pole nii karm ja metsvaarikaid on võimalik korjata ka liitrite kaupa. Õndsus! Magus lõhn ja silme kõrgusel ümberringi punetavad vaarikavarred aitavad unustada kahtlase jalgealuse, millest need kahemeetrised taimed sirguvad, sest kõikse mahlasemad on marjad ikka kõige kohutavamates rägastikes. Olin vaarikatest hullumas ja korjamise kirg sai vabalt möllata. Tuli veel üks vaarikamoos.
Kõik muutub - mets ja arvamused kaasa arvatud.




Üks tähelepanek marjakorjaja varamust: kui oled suutnud enda sees langetada otsuse metsast lahkumiseks, satud kindlasti ennenägematult suure marjapuhma otsa.
Reegel toimib kõigi marjadega.


25 June 2012

Muru ei pea niitma



Minu aeg-ajalt kodus käiv praktiline meel ei oska muruniitmise fanatsimi mõista - mõttetu tegevus ja lisatöö ning tulemus pole sugugi kaunim kui looduslikult õilmitsev lilleaas. Praegu ma ei üldista vaid räägin peaasjalikult oma isiklikust heinamaast ja härra Vanemleitnandist, kellega me muruniitmise osas oleme kaunil eriarvamusel. Sel aastal olen kasutanud üksiotsustamise privileegi (sest Tema seilab mereavarustel) ja niitmata muruplatse suurendanud veelgi. Jätsin meie krundi teisegi metsaääre niitmata, tuues üheks ettekäändeks, et eelmisel aastal kuuse kõrvalt leitud ööviiulid saaksid rohkem laiutada. Nüüd ongi nii, et kahe viiuli asemel on neid seal oma tosin, lisaks palju teisi lilli ja kauneid kõrrelisi ning muruniitmisest vabaks jäänud aeg.
Ilus põlvekõrgune niidukooslus ja aeg seda nautida.

Kaarel Tarand kirjutab viimases Sirbis nii:
Viimaste aastatega põlu alt väljunud ja taas üleilmseks autoriteediks tõusnud John Maynard Keynes arvas 1930. aastal essees „Meie lapselaste majanduslikud võimalused” soovitavalt-unistavalt, et praeguse sugupõlve töökoormuseks oleks 15 tundi nädalas täiesti piisav. Ja vabanenud aja saaks kulutada jõudeelule ning õnnelik olemisele. Muidugi võib vastuväiteks ja hoiatavaks näiteks jõudeelu laastavast mõjust moraalile tuua lagedale vene kirjandusklassika. Kuid et ükski ühiskond pole täies koosseisus jõudeelu praktiseerinud, siis puudub meil praegu katseline tõestusmaterjal selle kohta, et inimühiskond ilma tööta laisaks ja lolliks kätte läheb.
Igal juhul paistab vaidluses selle üle, kas aega on või aega ei ole, õigus olema nende poolel, kes sepitsevad pikaajalisi plaane ja teevad panuse sellele, et välistingimused ilmtingimata alla ei käi.




p.s. Laima, värihein on praegu oma hiilguses.


19 June 2012

Lupiinid



Rutakal päeval teel Värskast Rõugesse ei mallanud väike preili enam teeäärt palistavaid lupiinipõlde autoaknast vaadata. "Ma tahan neid kallistada, jäta palun auto seisma!" Ükski kiire pole nii kiire, et see ei võiks oodata kuni tüdruk lilli kallistab. Lupiinidest lühem Linda.

Ei mäleta, et oleks mujal Eestis näinud nii palju lupiine looduses kasvamas. Lupiin on minu teadvuses olnud ikka rohkem peenra lill. Siin, kagu-Eestis, on neid lillades-roosades toonides lilleküünlaid looduses tohutult palju. Sekka ka mõned valged.

Armastus lillede vastu on naisterahvastel sügaval südames juba pisikesest peale. Pole sellele armastusele mingit muud selgitust, kui et LIHTSALT NII ILUS!






5 June 2012

Klassiõhtu


Nurmenukkude õitsemise aegu pidas Rõuge kooli 2.klass Jaagupi* kodus oma kevadist klassiõhtut. Vabas looduses. Ümber järvekese võidu joostes. Liivalosse ehitades. Jalgpalli mängides. Kiikudes. Diskotades.
Läksin peopaika veidi enne plaanitud lõppu, tahtsin korjata nurmenukke. Lisaks kolletavatele nõlvadele leidsin eest vabadusest ja mahlakusest pakatava nooruse. Siira lusti ja rõõmu. Nägin muretut meelt. Kõik oli nii iseenesestmõistetav. Vähemalt selle nooruse jaoks.
Mina seisin ja vaatasin tahtes salamahti olla üks nende seast. Tahtsin mitte mõelda, kui ilus ja väärtuslik on keset õitemeres kevadist loodust see pulbitsev vabaduse tunne. Tahtsin vaid lihtsalt selle sees joosta ja hullata. Mõtlemata ilule, täiuslikkusele, turvalisusele. Olla tiivustatud üksnes lapselikust hasardist ja põnevusest.
Jah.... minu rong on läinud. Mõtlemine, teadvustamine, hindamine on ärkveloleku ajal enamasti sisse lülitatud ja pulbitsevat vabadust vaadates ei pea ma seda enam iseenesest mõistetavaks. Vabadus loob suuri väärtusi ja tekitab kohustust seda hoida. Ent see on nauditav kohustus.
Aga minu lapsed on veel rongi peal ja mul on selle üle ütlemata hää meel. Nemad saavad nautida helget lapsepõlve. See ongi nende kohustus. Kohustus saada osa luksusest, mida Eestimaal pakkuda on. Näiteks nurmenukkude sees püherdamisest.

"Niiiiiii lahe klassiõhtu," pomisesin endale ja läksin tee jaoks nurmenukkude õisi korjama.



Lustakat suvevaheaega kõigile Eestimaa lastele!



* Jaagup on Toomase hea sõber, kes koos perega kolisid Tallinnast Rõugesse elama paar aastat tagasi. Lisaks põhitegevusele võtavad nad oma armsas puhkekompleksis vastu külalisi. Minu meelest võiksid nad nurmenukuturismi arendada, sest neid lilli on seal tõesti palju.


Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...