Algul oli selline jutt ja pildid. Nüüd siis selline:
Kunagi hästi ammu, siis kui elu oli veel mustvalge, elas üks tubli inimene, kellele meeldis tikkida lillelisi laudlinu. Enamus nõelvõluri töid tuli tal imeliselt välja, kuid üks helehall linane lina jäi lõpetamata. Tõenäoliselt torkas ta kogemata nõelaga näppu ja solvus. Lõpetamata tikand koos nõela ja jupi niidiga jäi õnnetult kapinurka seisma.
Palju-palju aastaid hiljem, peale pikki rännakuid ja seiklemisi, jõudis laudlina Elvasse väärtkraamipoodi. Selles pühapaigas toimuski tähelepanuväärne kohtumine Polkovniku-nimelise haldjaga. Et elukeskkonna muutus liiga äkiline poleks, tuli tegeleda aklimatisatsiooniga ning laudlina seisis oma uues kodus endises olukorras. Nii umbes pool aastat.
Kuniks jagus julgust ja mahti võtta värisevi käsi meistriteos ette ja lõpetada selle väga tubli inimese teos.
Maha sai maetud esialgne mõte must-valge (hall-pruuni) ajastu taastamisest ning selle asemel sai lina endale kaasaegse värvilise aktsendi. Ka Polkovniku uhkus vajab pisut paitust. Kui näiteks prouad sõbrannad linastatud laua taha kohvi ja maasika rullbiskviiti mekkima tulevad ja hüüatavad: „Oi, kas sa ise tikkisid?“, siis saab oma väikese valge sõrmega osutada: „Jah, selle värvilise jupi. Viimase niidiotsa peitsin mairoosi põõsa all.“
Tegelikult kannab imeilus lina väärikalt välja ka jäätise-pikniku-lina vastutusrikka rolli.
Suvine Polkovnik
(fotod: Miret Tuur)