29 June 2010

Üle koera saba aga mitte üle koera

Algul oli selline jutt ja pildid. Nüüd siis selline:

Kunagi hästi ammu, siis kui elu oli veel mustvalge, elas üks tubli inimene, kellele meeldis tikkida lillelisi laudlinu. Enamus nõelvõluri töid tuli tal imeliselt välja, kuid üks helehall linane lina jäi lõpetamata. Tõenäoliselt torkas ta kogemata nõelaga näppu ja solvus. Lõpetamata tikand koos nõela ja jupi niidiga jäi õnnetult kapinurka seisma.

Palju-palju aastaid hiljem, peale pikki rännakuid ja seiklemisi, jõudis laudlina Elvasse väärtkraamipoodi. Selles pühapaigas toimuski tähelepanuväärne kohtumine Polkovniku-nimelise haldjaga. Et elukeskkonna muutus liiga äkiline poleks, tuli tegeleda aklimatisatsiooniga ning laudlina seisis oma uues kodus endises olukorras. Nii umbes pool aastat.
Kuniks jagus julgust ja mahti võtta värisevi käsi meistriteos ette ja lõpetada selle väga tubli inimese teos.



Maha sai maetud esialgne mõte must-valge (hall-pruuni) ajastu taastamisest ning selle asemel sai lina endale kaasaegse värvilise aktsendi. Ka Polkovniku uhkus vajab pisut paitust. Kui näiteks prouad sõbrannad linastatud laua taha kohvi ja maasika rullbiskviiti mekkima tulevad ja hüüatavad: „Oi, kas sa ise tikkisid?“, siis saab oma väikese valge sõrmega osutada: „Jah, selle värvilise jupi. Viimase niidiotsa peitsin mairoosi põõsa all.“







Tegelikult kannab imeilus lina väärikalt välja ka jäätise-pikniku-lina vastutusrikka rolli.



Suvine Polkovnik

(fotod: Miret Tuur)

14 June 2010

Elu värvid - pruun

Pruun nagu...

Viimase koogitükiga kausiservadelt kokku kraabitavad šokolaadikastme riismed või veel parem … sulašokolaad ainult kübekese koorega (koort just nii palju, et šokolaad parajalt vedelapoolne püsiks ja see mõnusalt koogile laiali vajuks). Magustoidujärgne magustoit.

Vanas kuivkäimla koonusekujulises malmpotis allapoole rühkiv sitt. Ka see võis kunagi šokolaad olla. Sõltub, mida näha tahetakse. Kõik ongi täpselt nii ilus või kole kui omaenda mõte seda ette kujutab või tahab kujutada. Milleks valida kole mõtlemine, kui saaks ilusalt mõtelda?

Mulle palun šokolaad (ja Jonny Depp võiks ka olla)

(foto: Kaili Kupits)

10 June 2010

Elu värvid - kollane

Kollane nagu...

Sel aastal keetmata jäänud võilillemesi.
Talvised pekkinokkivad rasvatihased akna taga.
Lapse esimene potti tehtud piss kui suursaavutus, mille peale vanemate rind uhkusest kummi läheb. Saavutus, mille üle me kunagi hiljem nii väga ei oskagi rõõmustada. Või tuleb Sul mõnikord uhke tunne peale, kui pissi potti saad? Ka nüüd – 18, 32, 46, 57 aastat hiljem? Kõndides sageli läbi kitsukese ja kusehaisuse raudteetunneli olen päris kindel, et vahel vääriks see saavutus siiski tähelepanu.
Õieilus suvealguse rapsipõld, mis tundub meie laiuskraadil liiga kirgas, et tõsi olla.
Vanasti Pärnus (ja paljudes teistes linnades) ringisõitnud Ikarus-bussid.
Tolmu-, õli- ja vanadusehaisu varjata püüdev WunderBaum lõhnakuusk roostetäpilise Opeli peegli küljes. Isegi kui hallpäine neoonshorts’e ja punast maikat kandev tätoveeringute ja kuldklotseriga kaunistatud juht jätab pöidlaküüdiga reisijale esmapilgul pehmelt öeldes kõheda mulje, on ta siiski inimene ja ei ole ära teeninud eelarvamustega suhtumist.
Troopilised viljad, mis on endasse püüdnud lõunamaa päikese - apelsinid, banaanid, sidrunid, greibid, melonid, ananassid.
Enne etendust aeglaselt kustuvad lambid teatrisaalis, mis annavad märku, et kohe lased end viia illusioonidesse.
Oktoobrihommikul puu alt korjatud klaasjalt läbikumavad küpsed kuldrenetid või ahjusoojad antonovkaid peitvad õunapommid, millest hammustamisel valgub välja rosina-kaneeli-suhkru-segust ollust ning mille lõhnas võib aimata rummi ja aniisi (!). Jaaaaa, justnimelt rumm ja aniis annavad selle õige ja hullutava maitse õunapommile. Kes ei usu, tulgu sügisel minu juurde proovima.
Valgusfoori vilkuv tuli siis kui maailm magab veel. Puna-rohelised päevareeglid öösel ei kehti.
Soolakaskristalliline parmesan või suurte aukudega pehmelt pähklimagus Emmental. Vahet pole kumb, mõlemad pakuvad intelligentset maitsenaudingut.
Suure poe kampaaniakilekott, mis on täis odavalt saadud mõttetuid asju. Poleks ostnud, oleks veel odavamalt saanud.
Pesukäsn köögis kraanikausi kõrval nagu viimane mohikaanlane enne tehnika pealetungi ja nõudepesumasinate invasiooni.
Muhu seelikutes tantsijaterivi tantsupeol.
Marineeritud kõrvitsad - igipõlised lemmikud süldilaualt. Piiramatus koguses.
Meie väikeasulate äravahetamiseni sarnased eterniitkatusega puitmajad, mille ees looklevad kevaditi tulbi ja nartsissipeenrad, suvel püüavad pilke lopsakad floksid, sügisel kirjud astrid. Kohalik kirjutamata traditsioon.
Kasvatajale lõpupeoks korjatud kullerkupud. Lapseliku armastusega.
Tähed ja kuu.


2 June 2010

Väike unistus igas päevas

Mõnikord ma loen raamatut. Mõnikord ei loe.
Ükskord äsja lugesin raamatut "Hingele pai" (Merit Raju kirjutet). Iga peatüki juures tahtsin Pantalone kombel hüüatada: "Vaata kui hea raamat!" Ja vahel oli tunne, et mina ise kirjutasin selle raamatu, sest kuidas muidu on võimalik, et minu ainulaadsed mõtted seal kirjas on.
Peale mitmeid päevi eeskujulikku tsitaatide deklameerimist vaevus Härra Leitnant roosale raamatule pilku tõstma. Ennäe, see tema kunagise silmarõõmu sulest...

Panen siia mõned read. Ei, need ei ole kõige paremad palad, sest need paremad tuleb ikka ise avastada. Lihtsalt mõned read ...

Õnn on see, kui oleme rahul sellega, mis meil on, ja sellega, mida meil pole. Aga samas, kuidas olla õnnelikult rahul ja rahulikult õnnelik nii, et mitte laisaks muutuda? Et siiski säiliks mingi vajadus olla uudishimulik, areneda, tahta õppida, reisida, tutvuda uute inimestega ja proovida uusi asju? Sest täiuslikul õnnel on veel üks aspekt - eesmärkide, unistuste, ootuste ja lootuste oma: õnn on see, kui meil on kedagi armastada, midagi teha ja millestki unistada. Vahel ma küsin, mis on minu eesmärk. Või millist elu ma tahan viie või kümne aasta pärast. Suurelt jaolt on vastuseks mingi seisund. Enamasti võib selle kokku võtta ühe sõnaga: meelerahu.

Ja muidugi meeldis mulle see, et raamatus oli püünele tõstetud ka minu lemmiktegevus - unistamine. Justnagu ühes lemmikloos - Laura Fygi lauldud 'Dream a little dream of me'



Stars shining bright above you.
Night breezes seem to whisper, 'I love you,'
Birds singing in the sycamore tree.
Dream a little dream of me.

Say nighty-night and kiss me.
Just hold me tight and tell me you'll miss me.
While I'm alone and blue as can be,
Dream a little dream of me.

Stars fading, but I linger on, dear,
Still craving your kiss.
I'm longing to linger 'till dawn, dear,
Just saying this:

Sweet dreams 'till sunbeams find you,
Sweet dreams that leave all worries behind you.
But in your dreams, whatever they be.
Dream a little dream of me.

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...