Minu põlglik eelarvamus, et traadiväänamine ja helmekeerutamine ikka see päris käsitöö ei ole, sai valusa hoobi ribide vahele. Pulloveri poes sündinud äkkmõte, et kui ajaks õige ühed näppu jäänud karamellkommised klaashelmed traadi otsa (mis see siis ära teha pole), oli tõestus sellest, et vahest on tundmatus kohas lihtsam vette hüpata kui tuttavas porilombis. Klaaskomme võis ju lükkida kut' maasikaid kõrre otsa aga kõik need konksud ja otsad ja rõngad panna nii, et kommid sirinad ühel ilusal hetkel põrandale laiali ei veereks, on omaette kunsttükk ja mikroskoopiline nikerdamine. Kui oleks seda teadnud, poleks vist alustanudki. Laatadel ja käsitööblogides ringi jalutades imestan alati, et kus on kõik need kõrvad ja kaelad, mis need ehtekoormad ära kannavad... Seega pole maailm sugugi kaotanud, kui klaaskommikee ka minu viimaseks traadiväänamiseks jääb.
 |
| Koduhoovi metsmaasikad issile |
Muide, saabuv suvi on juba lähemal kui möödunud suvi!
No comments:
Post a Comment