Jõulud on sel korral teisiti. Liigselt pingutamata, ilma üleskruvitud ootusteta, minutipealt planeerimata. Hea on heita harjumused kõrvale ja mitte mõelda kuu aega ette õhtusöögi menüüd või põdeda kingipaanikat. Jõulud - kolm päeva, mille me ise mõtleme eriliseks. Üks reede, üks laupäev, üks pühapäev.
Sellel ühel laupäeval tuli täiesti planeerimatult külla sõbranna Linda - esimene piparkoogikooli õpilane :) (Nii on veidi auväärsem nimetada ühist piparkoogitamist). Möllasime öösel kookide ja glasuuriga, sekka vein ja jõuluvana toodud virtuaalfüüsiline Wii mäng... kui lapsed oleks seda näinud...
Lindal vallandus pesudisaineri talent, mina tegelesin linnarumi arhitektuuriga. Valmis sai piparkoogiküla.
Olin juba valmis vana harjumuse kohaselt püüdlema täiuslikkuseni. Mina võib-olla isegi oskan niiiiii ilusavõitu piparkooke teha (tsiteerisin pr.Anakonda Lembelille) aga mis oleks minu piparkoogid, kui poleks Roosamamma Miretit. Roosammat, kes oskab röntgensilmil näha minu pähe ja lisada sealsele nägemusele veel kuhjaga ilu juurde ning võluda pildiaparaadist välja kõik need kenad pildid. Et siis jään planeerima-korraldama-ootama Roosamamma külaskäiku ...
STOPP!
Las olla nii nagu on. Praegu ju võib. Võib ise pilti teha teades, et tulemus pole päris see.
Ja nii ongi - kuusk on ebatäiuslikult kaootiliselt ehitud, enamus tervituskaarte ootab posti panemist, piparkoogimajakese aknad on veidi viltu.
Kõik mu kallid sõbrad, kes pole kaarti või kinki või jõulutervitust minult saanud. Ma mõtlen teie peale ja olen selle mõtte juures kohutavalt õnnelik. Stressamata õnnelik. Küll need kaardid ja kingid ka kunagi pärale jõuavad... 
