Alguses ohjasime kiusatust eitusega - sinna elama asumine pole võimalik. Meie eitusest hoolimata tundus, et asjad siiski justkui ise liiguvad võimalikkuse suunas. Kui eitusest lahti lasime, oli kogu edasine protsess sujuv ja valutu. Kõik lihtsalt loksus paika. Ei olnud otsustusraskust.
Me elame pidevate valikute keskel. Kas süüa täna liha või kala, kas pesta nõusid või korraks tukastada, kas roheline või sinine kleit... Kahte asja korraga ei saa, millestki tuleb loobuda. Kui minna reede õhtul kell 7 kinno, siis ei saa minna reede õhtul kell 7 teatrisse. Saab minna mõnel teisel ajal aga see on juba uus valikukoht. Valik tähendab loobumist. Mõnikord me ei märka loobumist, sest see, millest loobume ei ole meile oluline. Teinekord jälle on valik raske ja loobumine valus. Me otsime pidevalt parimate valikute tasakaalu.
Olen mõelnud, et miks mulle tundub, et kodu(-ja elustiili)vahetus on siiani läinud lihtsalt, justkui iseenesest? Pole olnud sellist kohta, et me nüüd raske südamega otsustame ja teeme valiku. Pigem on meid kuskil kuklas saatnud pidev teadmine, et nii on õige. Mäletan paari aasta tagust olukorda, kui pidin lühikese ajaperioodi jooksul otsustama, kas hakkan vedama oma vanemate rajatud perehotelli või mitte. See oli selge valik antud hetkel laual olnud võimaluste vahel. See ei olnud lihtne valik. Pidi palju kaaluma. See oli hoopis teine tunne.
Valikuid on hea teha, kui sa tead mida tahad (ükskõik siis kui suur on alternatiivide hulk ja nendest loobumise kulu). Sa valid selle, mida tahad. Minu pärast võib erinevatelt telekanalitelt tulla ükskõik kui põnevad filmid-saated aga kui ETV2 näitab iluuisutamise MM-i ülekannet, siis ma valin alati selle. Lihtne valik. Kui päris täpselt ei tea, mida tahad, siis tekib valimisel kimbatus.
Ehk ongi sujuva koduvahetuse saladus selles, et sügaval sisimas me teame väga täpselt mida tahame ja seetõttu on valikud olnud lihtsad. Isegi kui nendega kaasnevad teatud riskid, siis need ei hirmuta. Kummaline, et me pole varem märganud endis nii selget soovi, mis viib jõudsalt edasi. Pinnale ujub küsimus - kas me alati ikka teadvustame endale, mida me päriselt tahame? Nii päriselt-päriselt, et isegi selle saavutamise 'ebaratsionaalsus' tundub tühise argumendina sellest soovist loobumiseks.
Ma võin ausalt öelda - meie juhtumil on vähe pistmist ratsionaalsusega (nii nagu seda tänapäeval tavaliselt tõlgendatakse). See on sügavalt emotsionaalne otsus ja seletamtu sisetunde-värk.
Kui seni on kõik sujuvalt kulgenud tegevused olnud pigem virtuaalsed asjaajamised ja ei tekita päris-elu tunnet, siis nüüd, kuu aega enne kolimist, tekivad elulised tegevused. Pühapäeval külastasime aiapoode, et viia end kurssi aias vajalike esmatarbekaupade hinnaskaalaga. Korteris ju reha vaja pole, seega tundmatu maa. Mina olen lootusetult vilets eelarvestaja aga selle korvab Leitnandi piinlik detailitäpsus neis asjus. Vaikselt pihku heatahtlikku naeru mugistades võin nüüd märkida, et pühapäevane külaskäik meid väga palju targemaks ei teinud - valik on seinast seina ja reha võib osta väga odavalt ja ka väga kallilt. Ent siiski oli vahva end juba maaelu lainele häälestada. Nagu heaks tavaks saanud, siis erilist stressi meil pole ja aiapoe ringkäikgi sujus väga rahulikult ja lilleliselt. Linda-preili uudistas lilli nii poes kui ka tagasiteel metsaservas. Lihtne, eks!
Lüüriline ääremärkus - tänu preili meelekindlusele ja kõnekale ning vastuvaidlemist mittesallivale ilmele, on nüüd (peamiselt issi hallatavas) eelarves eraldi kuluobjektina märgitud roosa plekist kastekann... Girl rocks!