Nii nagu on, nii ongi täiuslik

Lugu sellest, kuidas ma alles nüüd päriselt taipasin, mida tähendavad sõnad: "Kui sa tervet rehkendust ei jõua, siis tee pool aga tee hästi." Jätkan seda mõttetera: "Ja ära vaeva end selle poolega, mis tegemata jäi."

Üks olulisemaid õppetunde, mille meremehe naiseks olemine annab, on leppimine asjaoluga, et kõike ei ole võimalik perfektselt teha. Küsimus pole alati tahtmises või oskustes - lihtsalt aega ei jätku. Üksi pere ja majapidamise eest vastutamine toob kaasa hulga argiseid pisikohustusi, mis neelavad müstiliselt palju minuteid-tunde. Aeg kaob kui mutiauku. Aeg on väärtuslik ressurss ja aastatega üha väärtuslikumaks muutub. Viimase üheksa kuu jooksul tõusis aja väärtus minu jaoks hüppeliselt. Tundsin, kuidas möödunud pikkade kuude jooksul loobusin mitmeski asjas oma harjumuspärasest standardist pisiasjadeni ideaalne olla. Olgu selleks siis detailideni perfektne aruanne või ühtepidi ja suuruse järgi rivvi pandud pesuvirn kapis. Isegi moosipurkide sildid lasin tänavu lastel teha ja mõned purgid ei saanud üldse silte külge. (Kes mind rohkem tunnevad, teavad, milline eneseületus see on :)). Kui kõik see hakkab tulema unetundide arvelt, siis ei ole enam mõtet. Raske on harjumusest loobuda aga veel raskem on samamoodi jätkata.

Kui palju tegusid on mul elus jäänud tegemata seetõttu, et pole jõudnud seda teha nö täiskomplektina ja perfektselt. Näiteks ammune mõte lumekohvikust. Kui täiulslikult ei saa, siis ei tee üldse. Ja ometi teame kõik õpetaja Lauri tarkust poolest rehkendusest. Alles nüüd taipan, kui kuldsed sõnad need on. Ajatult targad. Kas parem on toimumata jäänud täiuslik lumekohvik või esialgse unistuse kärbitud versiooni järgi tehtud lumekohvik?

Tudujänestega on tegelikult samamoodi, neid võiks täiuslikkuseni viimistleda aga kuskilt tuleb tõmmata piir. Kui varem tundus selle piiri tõmbamine traagiline, sest fookus oli sellel, mida ei jõudnud teha, siis nüüd olen õppinud keskenduma sellele, mis juba valmis on. See osa, mis jääb teisele poole piiri, ei ole enam kurb mitterealiseerumine vaid impulss edasiliikumiseks. Lõpetatuse tunnet ei teki, õhku jääb mõte, mida võiks veel proovida-teha ja see paneb uuesti haarama kanga ja kääride järele. Tudujänesed No 12 ja 13 olid just sellest impulsist laetud. Põnev väljakutse erksast ja kirevast tudujänesest sünnitas mitmeid uusi mõttelõnga otsi, mis vajavad läbiproovimist... aga mitte sel korral, mõnel järgmisel. 

Siin ja praegu on parim ja täiuslikeim just nii nagu on.

Tudujänesed oma uues kodus. Aitäh, Tiina, mõnusate piltide eest.