29 March 2011

Roosa nukukleit

Nukumaailm on mind rohkemal või vähemal määral kogu aeg võlunud. See killuke tüdrukut on minus alles ja tundub et ei kavatse kunagi suureks kasvada. Miniatuurne nukumaailm suure maailma sees on omamoodi võluriik, kus on kõik võimalik. Ka see, mis suures maailmas ei ole võimalik. Juba lapsena meeldis mulle rohkem nukumaju ehitada-sisustada ja nukkudele riideid teha kui et nukkuda lihtsalt mängida. Tore oli luua sitsi-satsilist nukuelu. Võib-olla ongi jäänud mind paeluma võimalus luua väike maailm, kus kõik allub minu tahtele. Niimoodi on turvaline, sest kõik on ette teada ja sinu enda kätes. Päris maailmas see nii ei ole ja paratamtult peame tunnistama, et suur osa meid ümbritsevast toimib omasoodu sõltumata meie soovidest.

Selle väikse nuku ostsin paar aastat tagasi ühest Sindi kaltsukast. Oli teine määrdunud ja paljas, ent ma nägin temas potentsiaali. Linda-preili oli siis vast poole aastane ja nukkudega mängimiseks veel veidi 'vähetaibukas'. Nii jäigi pupe oma aega ootama. Tütre sündides oli mul kogu aeg helge unistus, kuidas ma nüüd hakkan kõikvõimlikes variantides kleidikesi õmblema - nii tütrele kui nukkudele. Tegelikkus nii helge pole olnud...

Nukk ise on päris pisike ja mahub armsalt peopessa istuma. Keha on pehme ja täidetud graanulitega aga tema permanentne aluspesu oli lootusetult määrdunud. Nii tuligi esmalt värskendada seda, mis klieidi alla jääb ehk siis õmmelda uus kehakate (sõna otseses mõttes). Roosinupuline kleit on väikseim kleit, mis minu õmblumasina nõelast tulnud. Seda tehes valdas mind hasart - kui väikselt on võimalik üldse õmmelda. Kõik õmbluste servad on sik-sakiga üle tehtud ja varrukaservad ikka-nii-nagu-päriselt palistatud. Ainult et kõik on tohutult väikses mõõtmes. Kleit on 9 cm pikk.


Selles olen ma ka veendunud, et ilusaid kangaid müüakse ainult kasutatult. Ka roosinupuriie on tegelikult ühtede beebipükste säär ja peeneruuduline volang oli sellel juba algselt küljes. Minu hinge närib teadmine, et kuskil maailmas on seda kangast (olnud) meetrite kaupa.... Ja et ikka kõik täiuslik oleks, siis tikkisin kleidile ka mõned klaashelmed. Ükshaaval.

Lõpetuseks tegin ka väikese tanu. Aga seda ma küll ei tea, kes on nuku uuest välimusest rohkem vaimustunud - ema või tütar...

24 March 2011

Uus marmelaadikompvek


Kui asjad on hästi, siis me ei kipu neid märkama. Näiteks enamus inimesi hindab söögikohti (lisaks heale söögile ja meeldivale õhustikule) puhtuse järgi aga kui sageli me mõtleme, et 'oi kui kena kohvik, sest põrand on puhas'. Samas, kui põrand oleks must, siis on meil nina krimpsus. Ehk siis - kui asjad on hästi, siis on see elementaarne. See on standard aga standardit, isegi kui selle saavutamiseks tuleb palju pingutada, tihti ei väärtustata. Ootame kogu aeg uusi üllatusi ja kui midagi on tõesti väga-väga hästi, siis võib juhtuda, et see jõuab meile teadvusesse ja tekib wow-efekt. WOW! on see, kui kohviku põrand on kaetud lõhnavate lilleõitega. Järgmisel korral, kui kohvikusse lähme on juba ootus lilleõite järele ehk siis aegamööda saab ka lilleõitest standard, mida ei panda tähele. See ei eruta enam meeli.
Kui poes müüakse hallitanud saia, siis see ületab uudistekünnise aga kui müügile tuleb uus ja väga hea marmelaadikomm, siis pole see märkimist väärt.
Selline vist on inimese loomus - kriitiline.

Tegelikult tahtsin ma eelneva pika sissejuhatusega öelda, et Kalevi uus apelsinimaitseline marmelaadikompvek on väga väga hea. :) Ma märkasin seda headust (mille saavutamiseks tuli kindlasti läbida pikk ja vaevaline tootearenduse protsess) ja pole üldse kade ka teistele soovitama.

21 March 2011

Kevadine kõrvitsakadrill



Minu kõrvitsane nädalavahetus oli tihedas korrelatsioonis Krentu omaga... tema lihstalt on nobedam blogija :).

Olid kevadealguse ootuse kollased päevad. Kõik Krentu kirja pandud mõtted võib vabalt ka siia blogisse ümber kanda. Maakerasuurune kõrvits, mis on kannatlikult oodanud oma aega (pildi järgi hinnates oli meie kõrvits veidi suurem... väike võistlusmoment peab ikka olema :)). Kõrvitsa lõhkumine kui pereüritus. Seos Muumimamma kõrvitsaga ja soovunelm kõrvitsamajast. Seemnete maha-panemise mõtted ... tõesti, liiga vara on veel. Üks asi oli erinev - idusid meie kõrvitsaseemnetel veel küljes polnud.
Ja see, mis kõrvitsast edasi sai, on ka erinev. Mõned portsud riivitud kõrvitsat läksid sügavkülma ootama oma koogiks saamise aega. Purkidesse kaanetatud potitäis kõrvitsa-sidrunikreemi. Ja loomulikult minu absoluune lemmik aedviljahoidiste seas - klassikaline kõrvitsasalat. Meeliülendavalt võin hõisata, et kõrvitsasalatile puudub meie peres konkurents, puhas privaatkaup.


Kõrvitsa-kadrill viis mõtted ja meeled 578 sammu võrra kevade ja suve poole. Käes on aeg, kus tuleb otsustada, milliseid kõrvitsaid (ja teisi aedvilju) sel aastal harida? Milllal mida aknalaual ette kasvatada? Kus need seemned ja istikud mulda pista?

See viimane küsimus on sel kevadel isegi kõige olulisem. Kõrvitsat ikka naljalt korteris aknalaual ei kasvata... Huumuse hunnikut on vaja. Arvan, et olen leidnud enda jaoks selle huumuse hunniku. See hunnik on 273 km kaugusel...
Ehk siis ümbersõnastatult kõlab küsimus kus seemned ja istikud mulda pista? selliselt: "Kas vahetada mugav linnaelu idüllilise maaelu vastu?"

15 March 2011

1 + 1 > 2

Hope rises, originally uploaded by f a b.

Polkovniku esimene reegel ütleb, et eesmärgiks peab olema see, et 1 + 1 oleks rohkem kui 2. Kui panna kaks algosakest kokku, siis selle tulemusel peab sündima midagi rohkemat kui kaks algosakest. Peab sündima uus kombinatsioon, mis on mingis osas väärtuslikum kui kaks eraldiseisvat algosakest. Näiteks see, kuidas me teeme Roosamammaga pildisessioone. Me võtame mõttekillud või katsutavad detailid ja kombineerime neid senikaua kuni hakkab kehtima võrrand 1 + 1 > 2. Detailid, värvid ja mõtted hakkavad omavahel kõnelema.

Sama valem on ka Roosamamma endaga. Temaga kohvitades lisandub seletamatu suurus, mis teeb üks-pluss-ühe suuremaks kui kaks. On inimesi, kellega haakudes saad ise paremaks inimeseks. Tekivad uued mõtted ja vaated, mis ei ole varasematega vastuolus, vaid on varasemate edasiarendus. Liikumine täiuslikkuse suunas. Alati ei oska inimene üksipäini mõelda. Mitmekesi on lihtsam. Tekib füüsiliselt tajutav tundmus, et mõtted lendavad nagu kimp roosasid õhupalle taeva poole ja ennäe, taevast ei tulegi vastu. Lõputud võimalused.

Need on vahvad hetked ja ma naudin iga keharakuga neis hetkedes olemist. Just niimoodi äkitsi, ei tea kust, sünnivad üha uued ja uued ideed. Praegu tundub, et kevad on oluliselt hoogustanud õhupallide lennuilma. Ideepuuduse all küll kurta ei saa. Näiteks eile õhtul pesu kuivama pannes (ju ma siis olin sel hetkel pesukorviga valemis 1 + 1 > 2) nägin, kuid peast kasvas välja järjekordne roosa õhupall. See kogus endasse õhku nii kiiresti,et tekkis lapselik kärsitus sellega kohe kogu maailma ees lehvitada. Niimoodi ma siis kilkasin kodus ringi, kujuteldav roosa õhupall peas ...
Nagu neil puhkudel ikka, vaatasid kõrvalseisjad mind püüdliku mõistmise ent siiski kergelt kaastundlikku pilguga...
Täna on juba uued õhupallid!

14 March 2011

Täpsustus


project sketchbook 2011, originally uploaded by pam garrison.

'As you grow older, you'll find that the only things you regret are the things you didn't do.'
Zachary Scott

Kas on ikka nii nagu tsitaat ütleb?

Eelmisest postitusest jäi mul midagi kripeldama. Nimelt see, et armas lugeja ei arvaks, justkui ma õhutaksin nii ennast kui teisi pea-ees sööstma oma soove ja ideid realiseerima.
Nagu kirjutasin Ilusa Eesti kajamis, on unistusi mitmesuguseid. Mõned neist saab kinni püüda ja teoks teha aga teiste võlu ongi nende lendamises kättesaamatus kõrguses.

Unistuste-täitmise egiidi all ei saa kahtluse alla panna kainet kaalutlemist ja arukat mõtlemist. Samuti ei tohi liigne arukus pärssida loovust ... mõttelennu loovust. Nii et ikkagi - asi on tasakaalus. Mõne unistuse puhul on tasakaal seal punktis, kus realiseerumine on võimalik ja põnev, teise puhul on tasakaal seal punktis, kus on tore anda sellele tuulelohele veel paar meetrit nööri järele, et see tõuseks kireva laiguna kõrgele-kõrgele taeva alla. Näe, kui ilusasti see lendab!

12 March 2011

Unistuste kaugus


AH-240, originally uploaded by Carl-Fredric.


Mõned aastad tagasi olin ühel ’edu-saavutamise-koolitusel’. Mingil hetkel tuli silmad kinni panna ja kujutada endale edukat hetke tulevikust … manada silme ette eluline olukord, mida sa tahad saavutada. Spontaanselt. Oma esimene mõte.

Edukus on sageli mõtestatud läbi positsioneerimise mingisse materiaalsesse keskkonda ja läbi kuulumise mingisse inimgruppi. Vähesed meist suudavad ja oskavad päris päriselt seada edukuse ülimaks eesmärgiks sisemise rahulolu ja õnne. Kuidas hinnata selle eesmärgi saavutamist? Milles see väljendub? Kui seada sisemine rahulolu eesmärgiks, on seda ikkagi oma kujutelma manada keeruline, ikka tekib sellele mingi kontekst ja materiaalne ümbrus. (Mis ei tähenda, et ma peaksin absoluutse sisemise rahulolu saavutamist võimatuks)

Nii ka mina ei suutnud kujutada enda jaoks hoomamatut sisemist nirvanat vaid unistuste pildilt paistis hoopis üks maamaja suvepäevas. Selle maamaja verandal istus halli habemega ja piipu popsutav mees kiiktoolis ja luges lehte. Vaatas üle päevalehe serva õuel silkavat jõmpsikate karja. Köögis pliidi ees vaaritas mummulise põllega parajalt ümarik memm pannkooke. Laual noolis kärbes värsket maasikamoosi.

See spontaanne fantaasiapilt ajas mind muhelema. Eelarvamuse kohaselt pidi ju ette kujutama mingit ’päris edukust’. Õnneks suudan ma suhtuda eelarvamustesse märkimisväärsete mööndustega ja ei lase neil oma mõtteid väga häirida.

Sellest maamajast saigi minu kauge unistus. Eesmärk. Tean, et kunagi on mul see mummuline põll. Olen püüdnud mõelda, mis on selles unistuses minu jaoks olulisemat, kas suvine maakodu idüll või tugevate pereväärtuste ja järjepidevuse sümbol? Mingil hetkel tundub üks, teisel hetkel teine. Igal juhul näib see tulevane reaalsus olevat kuskil kaugel ja ei ole otseselt seotud tänase lörtsimärja kevadpäevaga.

Ent siiski siiski …?!? Kas äkki ei takista me oma unistuste täitumist just seetõttu, et seame ise neile selle saavutamist mittevõimaldava barjääri? Seame mõne keerulise või kauge eeltingimuse, mis vabastab meid ’kohustusest’ nüüd ja praegu oma pilvelinna maapeale toomisest. Unistame sõnadega „Siis, kui olen vanem, targem …“, „ Siis, kui lapsed on suured …“, „Siis, kui olen saavutanud materiaalse kindluse …“ (loomulikult täpsustamata, mis asi see on), „Siis, kui võidan lotoga …“.

Minu unistus ei ole ju igavesti kestev suvepäev, peatumatu kiiktool ja igavesti küpsevad pannkoogid. Mõttepilt loob kujundi minu jaoks ideaalsest elukeskkonnast ja väärtushinnangutest. Aga nende ideaalide saavutamiseks ei pea ju ootama, millal vanaks saan, sest need ideaalid on praeguses hetkes. Ideaalid ja eesmärgid võivad ajas muutuda ja äkki, siis kui ma olengi hallipäine ja ümar, tahan ma hoopis midagi muud … Äkki ma tahan siis olla kut’ Tina Turner ja minna maailma turneele…

p.s. see foto on illustreeriva tähendusega ja ei ole kuidagi minuga isiklikult seotud. Vanade fotode lummust leiab teisteltki Carl-Frederic'i Flickri-albumi piltidelt (klikka pildil)

9 March 2011



"Oh, kuidas ma tahaksin, et saaksin enda kokku panna nagu pikksilma! Ma usun, et tuleksin sellega toime, kui ma ainult teaksin, kuidas alustada." Sest, vaadake, äsja oli juhtunud nii palju imelikku, et Alice pidas veel ainult väga väheseid asju tõeliselt võimatuks.


Lewis Carroll "Alice Imedemaal"
Marjorie Torrey illustratsioon
Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...