Pro Patria

Lõpuks on see valmis - kampsun "Fastnet" (disainer Josh Bennet). Viimasest täiskasvanule kootud kampsunist on möödas rohkem kui 10 aastat. Toonasest mõnusast villasest mehekampsunist sai ühel hetkel pesumasina kaasabil kuulikindel minimudel. Nüüd on hea toolidele vildisusse sellest lõigata. Tahan loota, et selle kampsuni eluiga on pikem ja väärikam, sest valmis ülima hoole ja armastuse ja rohke harutamisega.

Kui Rowani 52 ajakirja sirvisin, jäi pilk kohe Fastnet mudelile (ja modellile). Mõte hakkas vaikselt oma elu elama ja ühel hetkel oli selge, et see tuleb lihtsalt ära teha.

Ma pole kunagi täpselt mustri järgi kampsunit kudunud ent vaadates kõrvalt pr.Marmelaadi igaastaseid sellealaseid kudusaavutusi, siis tundus see ju päris tehtav (v.a. kolmnurkne kaelus, mis on Herr Vanemleitnandi puhul välistatud). Algusest peale teadsin, et mingit järeleandmist kvaliteedis teha ei kavatse -  noh et oleks ikka Rowani vääriline. See aga tähendas näiteks viis korda alustamist, sest suuruse arvutamiseks on antud mustri puhul proovilapist vähe kasu. Ikka nii, et kudusin 15 cm valmis ja avastasin, et saab liiga kitsas või siis on soonik liiga löts või siis hakkas soonik hoopistükkis lokkima (sest nii palju oli juba sama lõnga trööbatud). Lõpuks sain esimese tükiga minema aga iga uue mustrilapi alguses tuli varuda kannatust.

Lisaks isiklikule kobakäplusele aitasid harutamiskilomeetreid juurde teha ka välised jõud. Näiteks leidsin kudumise korvist majapidamise ainukese pastapliiatsi. Tänapäeval pastakad ei aja tinti välja v.a. sellistel puhkudel, kui nad on pooleli oleva kudumi peale poetatud...

Kõiki narrusi enam ei mäletagi aga tean, et see harutamine ja uuesti tegemine osustus mõnusaks ja nauditavaks. Mõni koht läks ludinal, teisega jällegi vastupidi. Eks elus ongi, et vahel läheb nii ja siis jälle naa. Kui sedasi kogu südamest ja sunduseta teed, siis on protsess ise nii mõnus, et konarused ei häiri. Milleks siis kiirustada lõpetamisega. Iga asi omal ajal. 

Kusjuures harutada ei tulnud ainult kootud juppe vaid ka õmblusi. Mustriosad on nii erineva tekstuuri ja pingsusega, et ilusa õhukese õmbluse saavutamiseks tuli hoolega nuputada ja katsetada. Vaatasin juutuubist mitmeid õhtuid kondiste kätega ameerika tädisid ikka üht ja teistpidi lapikesi kokku õmblemas. Natuke jälle targem.

Et nüüdne kampsun kestaks kauem ja kaeum ja kauem (veel kauem kui eelmine), siis vooderdasin soonikud lina-puuvillaseguse kangaga. Ja väike sisetasku ka. Hoolsalt ja targu talitades jõuab kaugemale nii kampsuniteos kui kõiges muus, nagu täna Presidentki ütles - meie oma Eiffeli torni suunas ja sealt veel edasi ka.

Meremees on kodus. Sõjalaev on praegu selja taga. Ees ootavad viimased palgijupid lõhkumist, et pühapäeviti sauna korstnast ikka suits tõuseks. Et need pühapäevad Eestimaa kodudes ei lõppeks. Hoiame kokku. 

Pro Patria!

Lumememm hakkab lössi vajuma, päike võtab võimust.