Nurmenukkude õitsemise aegu pidas Rõuge kooli 2.klass Jaagupi* kodus oma kevadist klassiõhtut. Vabas looduses. Ümber järvekese võidu joostes. Liivalosse ehitades. Jalgpalli mängides. Kiikudes. Diskotades.
Läksin peopaika veidi enne plaanitud lõppu, tahtsin korjata nurmenukke. Lisaks kolletavatele nõlvadele leidsin eest vabadusest ja mahlakusest pakatava nooruse. Siira lusti ja rõõmu. Nägin muretut meelt. Kõik oli nii iseenesestmõistetav. Vähemalt selle nooruse jaoks.
Mina seisin ja vaatasin tahtes salamahti olla üks nende seast. Tahtsin mitte mõelda, kui ilus ja väärtuslik on keset õitemeres kevadist loodust see pulbitsev vabaduse tunne. Tahtsin vaid lihtsalt selle sees joosta ja hullata. Mõtlemata ilule, täiuslikkusele, turvalisusele. Olla tiivustatud üksnes lapselikust hasardist ja põnevusest.
Jah.... minu rong on läinud. Mõtlemine, teadvustamine, hindamine on ärkveloleku ajal enamasti sisse lülitatud ja pulbitsevat vabadust vaadates ei pea ma seda enam iseenesest mõistetavaks. Vabadus loob suuri väärtusi ja tekitab kohustust seda hoida. Ent see on nauditav kohustus.
Aga minu lapsed on veel rongi peal ja mul on selle üle ütlemata hää meel. Nemad saavad nautida helget lapsepõlve. See ongi nende kohustus. Kohustus saada osa luksusest, mida Eestimaal pakkuda on. Näiteks nurmenukkude sees püherdamisest.
"Niiiiiii lahe klassiõhtu," pomisesin endale ja läksin tee jaoks nurmenukkude õisi korjama.
Lustakat suvevaheaega kõigile Eestimaa lastele!
* Jaagup on Toomase hea sõber, kes koos perega kolisid Tallinnast Rõugesse elama paar aastat tagasi. Lisaks põhitegevusele võtavad nad oma armsas puhkekompleksis vastu külalisi. Minu meelest võiksid nad nurmenukuturismi arendada, sest neid lilli on seal tõesti palju.
Oi, mulle meeldiks nurmenukuturism
ReplyDeleteTahtmatult tekib küsimus - millest Sina, noor daam, oled oma lapsepõlves ilma jäänud?
ReplyDeleteSirvides blogi ja ilmselt tänu Sinu vanemate tohutule tööle on Sul olnud võimalus muretu "rändlinnu" kombel nii lihtsa kergusega elukohti vahetada (Tartu-Tallinn-Pärnu-Rõuge).
Aga hingest jõudu, prioriteedid paika ja ohjelda oma "suurt mina"!
Kahjuks austust ja lugupidamist oma vanemate vastu ei leidu üheski kirjatükis, või eksin?
ReplyDeleteHea kommenteerija,
ReplyDeleteTore, et Sa käid siin nii sageli ja oled viitsiud läbi lugeda nii palju postitusi sellest blogist. Pean vajalikuks taaskord märkida, et siinses virtuaalkodus on tublisti subjektiivsust, valikulisust ja loomingut. Usu, kõike mida siin näen ja usu, et Sa ei näe kõike. Palun tutvusta ennast, siis saame arendada kahepoolset dialoogi ja ehk läheb ka kibedus veidi leebemaks. Mis puutub minu vanematesse, siis nõustun täielikult - tohutult töökad ja sihikindlad. Nad on mulle väga kallid.
Heade soovidega,
Kadri
Hämmastav, milliseid inimesi on maailmas olemas.:O Millegipärast kipuvad nad olema anonüümsed.
ReplyDeleteAga postitus oli väga ilus, mulle tuli lugedes isegi kananahk peale. See rong on läinud nii minu kui minu lapse jaoks, aga ma olen väga rõõmus, et Sinu lapsed saavad elada sellises reaalsuses.:)
vägisi meenub anonüümse kommentaare lugedes "Okasroosikese" muinasjutt, kus üks haldjas jäeti kogemata peo kutsest ilma ja siis ta porises, torises, üritas nõiduda ja mäkra mängida:)
ReplyDeletePolka - sa oled ilmselgelt mõne oma sugulase jätnud kolimispeost ilma, seega tee kiiresti suguvõsa kokkutulek ja korja "kuningriigis" kokku kõik värtnad:)
aga teisalt ise emana ütleks ma seda, et kui MINU laps kirjutaks looduse märkamisest selliseid lugusid, siis see olekski juba kaudne kiitus minule selle eest, et ma sellise /märkava lapse/ olen ilmale toonud.
p.s. maal tuleb "suur mina" ainult kasuks (väikese söövad sääsed ära):).
Minul kõrvaltvaatajana on väga valus lugeda anonüümse kommentaare. Nagu Marmelaadki, siis arvan, et sugulusringi inimene - aga milleks nii haiget teha? Lähedastelt ootame toetust - oleme ideaalsed või mitte, aga halvustamine teeb väga haiget. Kas seda on vaja? Liiati veel, kui anaonüümne teab, mida võib tunda, kui kõige kallimaid enam ei ole. Vabandan, aga ei suuda seda emotsioonideta lugeda ja kõrvaltvaatajaks jääda.
ReplyDeleteKäin siin samuti salaja lugemas, praegu kommenteerima sundis anonüümne arvaja.
ReplyDeleteMina arvan, et austus oma vanemate, kodu ja pärandi vastu kajastub eranditult kõigis postitustes, olgu seal siis juttu käsitööst, perest, loodusest või millest iganes. Just tänu vanematele ja nende kasvatusele on ju inimesest täiskasvanuna saanud see, kes on, õigete väärtushinnangute, eluterve suhtumisega ja oskusega elu näha.
Nii et kui anonüümik ei oska ridade vahel ka tausta näha, on mul temast lihtsalt kahju.
Blogipidajannale perega aga päikeselist suve.