Naadihooaeg

 

Naat on naat. Umbrohi. Räägitagu mis tahes, maitseb ikkagi üsna muruselt. Ometi on aastas viiv, nii umbes paar nädalat, mil naat on rohkem kui umbrohi. Siis on tal küljes sarnane märgiline staatus nagu kuldnokkadel või lumikellukestel. Kõik lapsed joonistavad kevade pildile kollatäpilised kuldnokad. Kõik uusmaakad ja öko-inimised unistavad kevadele mõeldes sellest, et saaks juba naadi põske pista. Nagu riitus või nii. Põlismaakaid see hullus ei taba. Nende jaoks on naat ikkagi naat - umbrohi, mis tast ikka süüa. Linnainimesena ei kõnetanud naadisöömine mind samuti. Tõenäoliselt on asi ikka selles samas vanas loos - linnas on neli aastaaega ja ühe üleminekut teiseks peaaegu et ei näe, naadi kasvamisest rääkimata. Maal on rohkem aastaegu - lumesulamise varakevad, sinilillede varakevad, toomingate õitsemise aeg jne. Nüüd, juba teist sinilillede varakevadet taban ennast vaimustumas väikestest värksetest naatidest. Nad on toredad lihtsalt selle pärast, et on olemas. Täna hommikul aias riisudes tulid halli sügispahna alt välja lillakad-tumerohelised naadibeebid (värske noor naat pole erkroheline, selliseks saab ta vanusega). Võin naadisöömise hooaja avatuks kuulutada. Lisaks naadile ladusin saiale ka rukola ja herne võrseid... et ikkagi mitte ainult umbrohtu süüa.

Head naati!