Idülli mitu poolt

Kui kolm aastat tagasi Rõugesse kolisime, tundus kõige raskem olevat kohaneda Võru toidupoodide kesise valikuga. Elades Tallinna kesklinnas tundus rikkalik juustu, veini, puuviljade valik igameheõigusena. Kuhu ma sattusin - poes on ainult ühte sorti Parmesani, kui sedagi ??? Kitsejuustu pidi lausa mitmest poest otsima, mõnikord näkkas. Kohalikust Rõuge poest sai leevendust ootamatule saia-leivakriisile, ei enamat. Hakka või Tartus poes käima.

Aeg läks.

Kas Võru Maksimarket tegi suuri samme oma kaubavalikus või vähenesid minu kapriisid aga see on ju väga hea pood - kõik vajalik on olemas. Ei mingit nurinat.

Aeg läks veelgi.

Toidu pärast ei hakka küll Võrru sõitma, Rõuge poes on ju kõik vajalik olemas.

Võin arvata, et olen enda maailma naba aga maailm minu ümber teeb minuga mida tahab. Nüüd mõtlen möödunud aegade peenutsemistele mõnusa muigega. 

Paar nädalat tagasi olid külas sõbrad Indrek ja Saale ning suveõhtusel söögilaual oli poest toodud vaid sool, pipar ja või. Kõik muu - aedviljad, seened, ürtidega ahjukana - oli "omatoodang". Tavaliselt me nii ökod ei ole ja tarbime suures osas ikka poekraami aga tookord trehvas nii. Ilus oli tunda vabadust, et me ei sõltugi kaubandusketist vaid iseenda ajast ja tööst.

Kolmas aasta kanadega. Need linnud koos kaasneva munauputusega on saanud meie suvede pärisosaks. Sel aastal lisaks munakanadele ka broilerid. Imearmsad kollased sulepallid kasvasid silmnähtava kiirusega kolmekilosteks hanemõõtu ahjupraeks. Pildid idüllilisest maaelust võivad ju tunduda armsad aga päriselt on nii, et kui näiteks päevade kaupa vihma ladistab, on kanad rinnuni pasased. Teinekord võtab kanakuudi koristamine ja kaasnev sitahais silmadest vee välja. Ja need kärbsed.... Samuti pole mingi tore tegevus kaagendist vaikiva lihakeha "tekitamine". Ei hakka teid selliste piltidega traumeerima aga minu jaoks on need kõik selle idülli kõrval olemas. Päris elu. Ilma kapriiside ja pirtsutamiseta. Kui vaja, siis vaja ja ajadki verise peata kana kuumaveepotti ja kakud sulgi ning sikutad tal tagumikust soolikaid välja. Hoolimata õõvastavast vaatepildist oled siiski aupaklik ja tänulik linnule, kes sinu kõhutäie eest andis oma elu. Parim, mis talle pakkuda saime, oli õnnelik elu päris päikese all (mitte kuskil tehistingimustega lindlas).

Idülli mitu poolt.

Lisaks kanadele-kukkedele on meil mõned koduloomad veel aga neist juba järgmisel korral.