Sirged peenrad

Varsti saab maale kolimisest kaks aastat. Üks oluline mõttemuutus on see, et ma ei taha teha väga täpseid plaane, sest meid ümbritsev keskkond mõjutab igapäevaelu niiiii palju. Võin ju planeerida, et täna triigin pesu, homme värvin kanamaja, ülehomme paneme kartuli maha ja pühapäeval läheme kohvikusse aga sellest pole mingit tolku, sest ilmal ja loodusel on viimane sõna. Blogi kisub ka seetõttu väga aiakeskseks aga nii see päris elu ongi -  kevadel-suvel on kogu energia ja tähelepanu õue-elul ja tubased tegemised ning näputöö on ootel. (Seetõttu ka hetkeline paus tudujäneste teemal, kõigilt huvilistel palun inimlikku mõistmist).

Sügisel sain tädilt peotäie tulbisibulaid. Pidid olema lillad, roosad ja valged tulbid (nagu näha, sattusid mulle suuremalt jaolt lillad). Kui me siia kolisime, oli maja juures ainult üks vana lillepeenar. Seegi oli ebamäärase kuju ja sisuga ning äärmiselt ebapraktlise asukohaga majaseina lähedal muru sees nii, et muruniiduk sinna taha ei mahtunud. Tüli rohkem kui silmailu. Siis hakkasin oma esimest lillepeenart kavandama ning avastasin, et minu liiga korrapärane aju suudab luua ainult sümmeetrilisi plaane. Pingutasin, mis ma pingutasin aga kujutluses olid ikka kõik peenrad kas sirgelt mööda seinaääri või mõne muu objektiga selgelt seotud. Näiteks ümmargune peenar vana kreegipuu all, kuhu lõpuks ka purpurlillad tulbid pesa leidsid (terav silm märkab ka esimesi väikseid meelespäid). Nüüdseks on peenraid juba päris mitmeid aga jätkuvalt on nad rangelt korrapärase kujuga. Olen hakanud imetlema inimesi, kes loovad mängleva kergusega looklevaid peenraid suvalistesse kohtadesse. Mina ei oska.
Samas meeldib mulle, kui peenar on elegantselt lohakas nagu oleks see sinna ise tekkinud. Olen metsast ja põllult tassinud peenardesse karikakraid, lupiine, raudrohtu, kurekellasid, meelespäid ja mida kõike veel. Oh, mil' saabub aeg, kui taimed (ja seejuures mitte malts, vesihein ja nõgesed) on vallutanud peenra nii, et mullakamarat nende vahelt enam ei paista. Mõnus lopsakas täiskasvanud aed. Kuidagi nii iseenesestmõistetav tundub, et maamaja ümber on vana aed. Meil seda pole. Õunapuud istutasime meie esimesel Rõuge-sügisel ja lillepeenrad on ju ka alles loomisjärgus.

Meie lihtne elu - maamaja ja (tulevane) vana aed, kus igal kevadel sirguvad kreegipuu all purpurlillad tulbid ja meelespead, südasuvel vaatavad söögitoa aknast  sisse tokkroosid ja sügisel on õunauputus.