Muru ei pea niitma

Minu aeg-ajalt kodus käiv praktiline meel ei oska muruniitmise fanatsimi mõista - mõttetu tegevus ja lisatöö ning tulemus pole sugugi kaunim kui looduslikult õilmitsev lilleaas. Praegu ma ei üldista vaid räägin peaasjalikult oma isiklikust heinamaast ja härra Vanemleitnandist, kellega me muruniitmise osas oleme kaunil eriarvamusel. Sel aastal olen kasutanud üksiotsustamise privileegi (sest Tema seilab mereavarustel) ja niitmata muruplatse suurendanud veelgi. Jätsin meie krundi teisegi metsaääre niitmata, tuues üheks ettekäändeks, et eelmisel aastal kuuse kõrvalt leitud ööviiulid saaksid rohkem laiutada. Nüüd ongi nii, et kahe viiuli asemel on neid seal oma tosin, lisaks palju teisi lilli ja kauneid kõrrelisi ning muruniitmisest vabaks jäänud aeg.
Ilus põlvekõrgune niidukooslus ja aeg seda nautida.

Kaarel Tarand kirjutab viimases Sirbis nii:
Viimaste aastatega põlu alt väljunud ja taas üleilmseks autoriteediks tõusnud John Maynard Keynes arvas 1930. aastal essees „Meie lapselaste majanduslikud võimalused” soovitavalt-unistavalt, et praeguse sugupõlve töökoormuseks oleks 15 tundi nädalas täiesti piisav. Ja vabanenud aja saaks kulutada jõudeelule ning õnnelik olemisele. Muidugi võib vastuväiteks ja hoiatavaks näiteks jõudeelu laastavast mõjust moraalile tuua lagedale vene kirjandusklassika. Kuid et ükski ühiskond pole täies koosseisus jõudeelu praktiseerinud, siis puudub meil praegu katseline tõestusmaterjal selle kohta, et inimühiskond ilma tööta laisaks ja lolliks kätte läheb.
Igal juhul paistab vaidluses selle üle, kas aega on või aega ei ole, õigus olema nende poolel, kes sepitsevad pikaajalisi plaane ja teevad panuse sellele, et välistingimused ilmtingimata alla ei käi.




p.s. Laima, värihein on praegu oma hiilguses.