Tänavu on väga külluslik muraka saak.
Kuiv rabamets kolletab marjadest. Päikeseküps mesine murakalõhn on põimunud vaiguse sookailuga. Palavus, parmud ja põdrapabulad.
Veel paar kuud tagasi ja juba paari kuu pärast näpistab külm. Nii äärmuslik ja rutiinivaba on kliima siin maanurgas. Ja ometi oleme siin vintskelt kinni ja ei kujuta ette, et kuidagi teisiti kusagil mujal oleks parem. Kodune murakamoos on piisav põhjus, et rahul olla.
Murakamoosi sisse peab parasjagu seemneid jätma, sest siis ei saa seda ahnelt süüa ja hõrku keelekastet jagub kauemaks.
Väga uhke moos - uhkes purgis ja maitseb hää! :)
ReplyDeleteUnistuste moos.
ReplyDeleteLaima teab, mida ta kuu aja pärast tahaks.
Murakad - minu nõrkus. Murakamoos, minu lemmikmoos ja just, seemneid peab olema, see lihtsalt on nii, nii käibki..
ReplyDeleteSelle moosi eest annaks praegu pool kuningriiki...
Rõõmu ja rahu sinna kaugele maanurka! Elu on ilus!
Murakamoos käib muidugi seemnetega, kes siis murakamoosist seemneid välja sõelub! Ja elu elamisväärseks teeb ta ka kindlasti. Küll on hea, kui harva saab! Mitte et sagedamini halvem oleks, aga teda lihtsalt saab siinkandis harva ...:)
ReplyDelete