Kuusevõrse köharohi

Mida pikemaks läheb päev, seda lühemaks jäävad siin postitused. Pikad jutud jäägu sügisesse või vihmaperioodi. Suvepuhkust ka ei raatsi välja kuulutada, sest kõige põnevam aeg on käes. Eelmine suvi kulus suu ammuli kõige uue avastamiseks ja soolaleivaliste võõrustamiseks. Sel aastal olen juba kübeke teadlikum ja ehk oskan leida rohkem aega muljete-mõtete jagamiseks.

♥ ♥ ♥

Kui talv läbi püsisid lapsed terved, siis petlik kevadsoe tõi meie majja ridamisi tõbiseid. Järjekordne telefonikõne Toomase klassijuhatajale teatega, et ta köha tõttu ikka veel kooli ei tule, lõppes sellega, et läksin õhtuhämaruses ja paduvihmas kuusevõrseid korjama. Klassijuhataja jagas õpetussõnu kuusevõrsetee ja selle köha leevendava toime kohta. Uurisin veebimaailmast, mil viisil on tavaks kuusevõrsetega ringi käia (sest ega köha ei pruugi  kimbutada ainult maikuus). Selgus, et kulinaarsel eesmärgil keedetakse pigem siirupit ja ravi eesmärgil pannakse hakitud kuusevõrsed suhkruga vaheldumisi purki. Purk külmkappi paariks nädalaks seisma ja siis peaks magus köharohi valmis olema. Noorte võrsete korjamine tekitab hinges ebamugavust ja süütunnet. Süda ei luba raskelt tulnud ja väärtuslikku kraami pikalt keeta ja kuumutada. Las siirupit teevad külmema kõhuga gurmeekokad. Kõik see roheline vitamiin las jääda minu purgis alles ja täitku oma üllast eesmärki tervise turgutamisel.