Punapäised kanad

Eilne emadepäev tõi meie majapidamisse juurde viis hingelist. Punapäised kanad. Mõte, et kunagi võiksid meil kanad olla, oli varasemalt olemas aga selle juurde kuulus alati vabandav "kunagi". Nädal või paar tagasi hakkas "kunagi"  murenema ning kui siit-sealt kostus kana-juttu, oli selge, et nüüd tuleb see tegu ära teha. Pikem vaagimine oleks leidnud kindlasti põhjused, miks ei saa praegu kanasid võtta - pole, aedikut; pole, kes teeks aediku, sest (lapse)vanemleitnant on merel; rebane viib niikuinii minema; ma ei oska kanu pidada jne jne.

Õnneks sõidab mul aeg-ajalt "katus minema" ja kõik ratsionaalsed põhjendused kaotavad tähtsuse sisemise tunde väe ees. Spontaansetel mõistuse-kaotamise-hetkedel oleme vabad välistest kammitsatest ja saame aimu oma sisemisest suurusest. Sel hetkel tekib usaldus elu ees ja teadmine, et kõik, mis tuleb, see peab tulema ja saan sellega hakkama. Nõnda on sujunud ka kanapidamise esimesed päevad, asjad, mis algul tundusid takistusena, lahenevad.

Näiteks mõni päev tagasi tuli täiesti ootamatult ja ette teatamata külla mu ehitajast vend, kes loodetud kringli ja tee asemel sai kanadele aedikut teha. Eks selle pärast ta ei julgegi ette teatada oma käikudest, sest iial ei või teada, mida õeraas seekord välja mõtleb :P Veri on paksem kui vesi ja eks unustab temagi need sääsed ja selle aediku ning luban avalikult, et järgmisel korral kompenseerin ebamugavused munadest pakatava kollase koogiga.

Aedik sai valmis aga ega siis kana lageda taeva all taha olla. Vaja oli majakest ka. Mitte midagi muud ei jäänud üle, kui tuli saag ja haamer kätte võtta ja ehitama hakata. Kanad vaatasid seda tegevust kriitilise pilguga pealt. Mõningane kogemus kastide tegemisega on olemas (paar postitust tagasi näidatud lavendli kastid tegin ka ise). Samuti olen ääretult tänulik oma isale, kes on tubli ehitaja ja kelle kõrvalt olen näinud igasugu ehitustegevust ning terminid nagu punnlaud ja pruss ja armatuur ja silikaat jne jne ei ole sugugi võõrad. Kõrvalt tundusid need asjad lihtsad, ise tegema hakates enam nii lihtne ei tundu. Kanade maja sai siiski kenasti valmis ja asukad võtsid selle kiiresti omaks. Kanad olid lausa nii rahul, et täna hommikuks oli kaks muna selle eest antud.

Kui võtta elu poolt pakutavad väljakutsed vastu ja mitte krimpsus näoga vastu võtta vaid suhtuda neisse austuse ja mängulisusega, siis äkitselt imestad selle üle, milleks oled suuteline. Mugavalt tallatud radu käies ei ole õrna aimugi, et tegelikult võib rada olla palju laiem ja huvitavam. Rajalt kõrvale astumine ei tähenda, et pead suunda muutma, see annab võimaluse minna samas suunas aga kogeda palju rohkemat.

Minu jaoks on väikseks uueks seikluseks kanad, kes vähemalt esialgu on toonud meie perre palju elevust ja harjumustest välja tulemist. Isegi koer pidi oma mugava maailmavaate ümber hindama, sest tema territooriumile ilmusid mingid kummalised kaagutavad olevused. Olen päris kindel, et igaühel on võimalik oma tavapärasel rajal teha üks vangerdus ja maailmale uue pilguga vaadata. Kui muidu ei saa, siis tuleb järele anda hullule uitmõttele ja sellega mänguliselt kaasa minna. Pole vaja karta, sa saad hakkama!