 |
| Värava kõrvale külvatud kastanite esimesed lehed |
Esimene aasta maal on möödas. Täna oleme oma valikuga rohkem rahul kui aasta eest. Siis lihtsalt ei osanud ette kujutada kui 'päris' on siinne elu. Olen aasta jooksul avastanud endas kire looduse, eriti lillede, vastu. Polnud aimugi, et see tunne minu sees nii suur võib olla. Vaimustusega imetlen hommikust udu heinamaal ja ronkmusti pilvi oru kohal. Magama minnes vaatab aknast sisse kuu, iga kord isemoodi ja selgetel öödel siravad tema kõrval tähed. Mõnuga uinun kuupaistel, kuigi varasemalt tekitas selline olukord kerget õõva. Naudin omamoodi stressi, mida tekitab loodus oma lahkusega - võililled, kuusepungad, nurmenukud, pärnaõied, mustikad, jõhvikad ja kõik muu. Tahaks kõigest osa saada. Loodus läheb omas tempos, seda ei saa aktsepteerimata jätta ega muuta. Kui tahad osakest endale saada, näiteks võilillesiirupina, siis tuleb seda teha kohe või oodata järgmist ringi. Lihtne, eks!
Samamoodi on ka lastel avaldunud huvid, mida linnas elades ei saanudki tekkida - poisid käivad kalal ja peavad mammutijahti isetehtud relvadega (odad, vibud, mõõgad), Linda-preili on arvestatav abiline seemnete külvamisel ja aiamaale heade sõnade peale lugemisel a'la "Peenar, palun kasvata meile ilusaid roosasid lilli!". Väidetavalt räägivad ka puud temaga ja aasal toitlustab ta haldjaid lillesupiga. Arvuti ja televiisor on jäänud osaks laste meelelahutuses aga enam ei ole see häiriv, sest nende kõrvale on tekkinud nii palju muud tasakaalustavat. Ka meremees teeb oma viimaseid meresõite, sest merele on tekkinud liiga tugev konkurent - maa.
Lubatud aasta sisseelamiseks läks peaaegu plaanikohaselt mitte midagi tehes. Erandiks on 9 viljapuud, mille sügisel istutasime. See oli nii kindel ja siin polnud midagi pikalt mõelda - õunad, ploomid, pirnid lihtsalt peavad palistama aiaserva. Sisetunne, kuidas ühest kinnistust teha oma kodu, hakkaski kasvama alles sel kevadel, tasapisi. Need on väiksed unistusepildid, mis on ükshaaval reaalsuseks saanud, et teha ruumi uutele.
Kastanipuud ootamas koduväraval... söögitoa akna all lõhnav liiliapeenar... värksed kartulid oma vao pealt... kanamaja koos elanikega... jõulupuu saab metsast... puupliit... ööbikud hea tahte saadikutena saatmas tervitusi kaugematesse paikadesse jne jne. Pildikeste taga on sügavam soov elada puhtalt, siiralt ja õnnelikult väärtustades seda mis on oma loomulikus lihtsuses.
Käisin hiljuti pealinna nunnudes sisustuspoodides soovides kogeda taas vaimustusetunnet sealsetest asjadest. Seda tunnet enam polnud. Mul polnud seda enam vaja, polnud vaja osta asjadeks pakitud idülli kompenseerimaks selle puudumist. Taipasin, et kulutatud ilmega riidenagidena fabritseeritud romantilisel elustiilil puudub sügavam tähendas. Hetkeks tekkis tunne, et neis poodides müüakse 'oma lugu' ja 'juuri' täitmaks linnastumisega tekkinud tühimikku inimeste hinges. Tulin poest välja ilma kiusatuseta midagi osta ja suure rahulolutundega, et ma pole jäänud toppama sellesse tühimikku vaid leidnud tee päris lahenduseni. Olen õnnelik!
 |
| Aasta möödumist tähistasime rabarberikoogi, koduõlu ja vahvlitega. Välkjalkamatš oli ka, võitis sport. |
 |
| Täna hommikul läksid aasal karikakrad õide |
Palju õnne esimese aasta puhul! Ja ma vist natuke tean seda tunnet, mida sa kirjeldad. Mina olin läbi ja lõhki linnalaps enne, kui maale kolisime. Kartsin, et kuidas ma harjun ja hakkama saan, kui kõike-kõike ei ole käe-jala juures. Aga nüüd olen nii rahul, kui olla saab. Tempo on teine. Kahjuks küll käin nüüd jälle linnas tööl ning see sunnib elutempot kiiremaks. Aga küll me ka ükskord selle lahenduse leiame, et tööelu rohkem koduga siduda. Loodusega on tõesti nii, et tema läheb omas tempos ja eks me õpime ka vaikselt sellega leppima. Samas, ka järgmist aastat paremini planeerima :) Olgugi, et elamine on poolik ja majaümbrus samuti korrastamata, siis see ei tekitagi väga stressi, sest kodus on lihtsalt niisama ka mõnus. Ikkagi oma ja oma inimesed lähedal. Stressi tekitavad pigem need linnainimesed, kes ei saa aru kuidas saab siukestes poolikutes tingimustes elada. Aga see ilmselt ongi see elutempo vahe - linnas peab saama kohe ja kiirelt. Maal on kuidagi rohkem aega lasta asjadel omasoodu minna, aega mõelda oma soovide ja valikute üle ning need siis jõudumööda teoks teha.
ReplyDeleteSamuti õnnitlused esimese õnneliku aasta puhul! Minu meelest ongi kõige võluvamad kevadised ja suvised hommikud, kui päike tõuseb, rohi on veel kastene ja nii hea ning rahulik on vaadata, kui taimed ennast päevaks valmis sätivad. See on tunne, mida linnas kunagi pole.
ReplyDeletePalju kauneid hommikuid!
Seda on lihtsalt maagiline lugeda. Minu enda plaanide kohaselt kolin aasta pärast isegi maale, oma koju. Päris esimesse koju. Minu kujutlusvõime, ootus ja lootus on nii tugevaks muutunud, et öösel magama jäädes kujutan ette igat nurgakest oma kodus, aias, metsatukas ja põlluääres. Tean, et pettumus võib tulla hiljem suurem, kuid ma ei väsi unistamast! Unistada on ilus. Ja nii tore on lugeda, et Teie unistus on päris :)
ReplyDeletePalju õnne esimese kodu sünnipäeva puhul! Nii hea tunne on Su postituste lugemisest. Sisustuspoodide osas tunnen ammu samamoodi - vanutatud ei ole vana ja päris, vaid üks versioon masstoodangust. Kiiruga ja kloonides ei saa asjadesse hinge luua. Samas on mul ka mõni masstoodangu asi, mis on mu jaoks tähtis ja armas, sest meenutab ostmise aega ja kohta ja asjaolusid. Mõni poeasi on saanud otstarbe, mis seda asja väärtustab.
ReplyDeleteKas kastaneid külvatakse, pole nagu kuulnud!
ReplyDeleteMeie panime kastanimunad mulda ja esimesed lehed on nüüd väljas.
ReplyDelete