Lastega pargis jalutades leidsime lehtede alt hulganisti kastanimune, mis kenasti üle talve elanud ning näitasid nüüd uut elumärki. Hobukastanid on mu lemmikpuud. Eriti õitsemise ajal. Kastaniõitega seoses tekkivad mälestused on elavad ja vahetud, mitte puhtalt mõistusega meenutatavad vaid kehaga tunnetatavad. Kastaniõie-hetked meenuvad kõigi oma lõhnade ja emotsioonidega.
Mäletan juba pisikesest peale, kuidas mind võlus Pärnus kevadine kastaniõites Karja tänav. Eriline aeg aastas. Mälestustesse jäänud nostalgiline linnakevade tunne - õievahune Karja tänav (eriti veel siis, kui esimesed õied juba pudisema on hakanud) ja tomatitaimelõhnaline turg.
Tartus koolis käies oli üks kastan, mis mind omamoodi kõnetas. Erilist tähtsust sel justkui pole aga väga selgelt on meelde jäänud. See kasvas sisekliiniku hoovi peal. Tegin varakult suvist reumatoloogia praktikat, et siis koju suvepuhkusele saada. Tol aastal õitses see kastan hästi kaua ja kogu aeg, kui tõstsin pilgu töölaua tagant üles, vaatas valgetes õieküünaldes puu kutsuvalt vastu. Kuigi kastan oli õues ja mina sees, meenub sellega vana ja väärika kliiniku atmosfäär.
Tallinnas on Tehnika tänava kastaniallee see, mis viib mõtted sellesse kevadesse, kui olin Tehoga lapsepuhkusel (kärutasin seal kastanite all) aga hakkasin siiski sujuvalt ka kodus tööasju tegema. Selles kevades olid esimesed kogemused kodus töötamisest ja nüüdseks ma ainult sellist töömeetodit kasutangi.
Väike jalutuskäik ja laste kalduvus kõike üles korjata viis selleni, et iduhakatistega kastanimunad said Teho initsiatiivil pistetud ka kodutalu mulda. Kõigepealt kahele poole sissesõiduväravat lootuses, et kunagi tervitavad õitevahus puud kojujõudjaid ja siis igale poole mujale aiaäärtesse, sest niisama ära visata neid kastaneid ka ei raatsinud. Punased lipukesed annavad teada, kust otsida esimesi märke külviaktsiooni õnnestumisest.
Üks väike hetk lapsepõlvemängudest võib olla alguseks millelegi suurele. Nagu sajandi filmiks kroonitud "Kevades", kus isa poolt maase lükatud pajuvitsast sai suur ja märgilise tähtsusega puu Arno jaoks. Ma ei tea, kas neist kastanitest saab asja ja kas siis, kui saab, imetleme nende õisi meie või keegi teine. Ja võib-olla on hoopis mingi teine väike moment see, mis kasvatab silla lapsepõlve ja täiskasvanuea vahel. Vahet polegi. Peaasi, et lastel on võimalus neid hetki iga päev luua, elada oma maailmas ja arusaamades, iseenda loovusest indu saades. Mina poleks neid kastaneid sealt lehtede alt üles korjanud aga Teho jaoks oli see oluline ja ta tahtis väga neid maha panna. Ju siis on millegi jaoks vaja...
Esimene äike on ära olnud ja eile kukkus ka kägu. Võiks öelda, et suveaeg on põhimõtteliselt käes.
mul väiksem poiss pani 3-aastat tagasi samasuguse iduga kastanimuna lillepotti kasvama. esimesel aastal oli 3 lehte. nüüd on ta juba 3-aastane pisike puu, varsti vaja ta majast välja kolida. :)
ReplyDeleteMinu lapsepõlvetunne on ka kastaniga seotud. Vanaisa õues oli hiidsuur kastan mille alla vanaisa mulle kiige ehitas. 2001, kui vanaisa sügisel suri, korjasin selle puu alt hunniku kastanimune ja kuivatasin ära - nüüd seisavad mul klaaspurgis.
ReplyDelete