Keraamikaring

Toomase valge hunt-taldrik

Savi on materjal, millega on mul olnud vähe kokkupuudet. Veidike isegi on olnud põlgust, sest päris täpselt ei tea, mida ja kuidas sellest teha saab. Tüüpile teadmatuse produtseeritud eelarvamus - mida ei tunne ei tea, seda tuleb karta. Miskipärast on tundunud savi, hoolimata oma pehmusest, mehelik ja jõuline materjal. Minu jaoks, kes ma ihalen kerguse, õrnuse ja peente detailide järele, on see võõras karakter. Sellest hoolimata olen ma salamisi ikka tahtnud saviga tuttavaks saada.

Rõuge Koolis toimub keraamika ring. Suur oli rõõm, kui vanem poeg teatas oma soovist seal käima hakata. Nagu selgus, on keraamikaring laste seas hästi populaarne. Isegi nii populaarne, et õpetaja Annika kaalus seda mitmes grupis teha, et saaks piisavalt kõigile oma tähelepanu jagada. Sain aru, et siin on minu võimalus. Pakkusin end vabatahtlikuks õpetaja abiliseks. Lootsin, et ehk on mul piisavalt loomingulist intelligentsi, et suuta primitiivsemaid tegevusi juhendada. Niimoodi laste kõrvalt olen tasahilju saviga tutvust loonud. Mulle meeldib savi juures vahetu kontakt ja väljendusrikkus - ühest kergest sõrmeliigutusest tekib täiesti uus ilme ja emotsioon. Lapsed on saviga tegeledes mõnusalt vabad, loovad ja julged -suurepäraseid skulptuure tuleb ridamisi. Savi ei vaja ka palju kannatust. Lapseliku kärsituse ja kerge suhtumisega sobib see kenasti. 

Praegu olen ise veel uje, suuri taieseid ei tee (piltidel on laste tööd). Otsin seda õiget tunnetust ja dialoogi materjaliga. Nagu ütlesin, on savil omadused, mis on minu jaoks täiesti uued. Tikkides või piparkooke joonistades on võimalik minna perfektsuses ja detailides ülipeeneks. Savi puhul see ei toimi. Savile annab ilmet suurem vaade. Vähemalt selline mulje on seni jäänud.

Miinijahtija M315.
Selle pildi juures on paslik teha üks täpsustus - edaspidi tuleb Leitnandi asemel kasutada nimetust Vanemleitnant ja kui siit veel edasi arendada, siis miks mitte ka (Lapse)vanemleitnant.

Keraamikaring on üks paljudest näidetest, et elu maal on väga mitmekesine nii suurte kui väikeste jaoks. Kuna kõik on lähedal  (ja sageli ka lähedased), siis ideed saavad ruttu teoks. Vahet pole, kas selleks uitmõtteks on jäässe külmutatud laste joonistuste ja skulptuuride näitus Ööbikuoru vaatetornis või reedeõhtune uisukarneval - kulub vaid mõni päev ja asi saab teoks. Asjade teoks saamise kiirusega tuleb  veel harjuda, sest mind valdab ikka veel pika-planeerimisprotsessi-paine. Vist selle nahka kipub minema ka Tamme talu lumekohviku mõte...