Rabarberikivijahu

Sellele kiirelt süttinud eredale ideele oli antud vähe tunde särada. Alguses tundus raberberite säilitamine kuivatatuna suurepärane mõte. On ju purgiruum ja purgikapiruum suhteliselt piiratud ning mida konsentreeritumalt seda ruumi kasutada, seda tulusam. Veel parem, kui leidub säilitusviis, mis ei kasuta nimetatud kapi ressurssi üldse või teeb seda ülimalt minimaalselt. Seetõttu kuulub mu sümpaatia mahlade asemel siirupitele, et mitte näha kurja vaeva vee purki panemisega ja hiljem vaevaga purgistatud veele mitte kulutada niigi nappi aidakapi ruumi. Et siis kuivatatud rabarber.

Hakkasin tegema. Panin 5 vart tükeldatuna paokil uksega ahju 40 kraadi juurde üheks ööks... ja siis teiseks ... ja siis ma ei tea kui kauaks. Tulemuseks soe pehme rabarber. Lisasin kuumust ja kuskil 50-60 kraadi juures hakkas kuivamise protsess ilmet võtma. Tooraine maht vähenes hoogsalt koos idee tähesäraga. Lõpuks oli mul peotäis klõbisevaid hapusid kivitükke.

Suurepärase idee alge pärines soovist kasutada rabarberi hapu maitse ja roosa värv ära jõulude ajal piparkoogi glasuuris. Seepärast tuli rabarber saada jahuks. Nii nagu on poes olemas näiteks Taarapõllu Talu (mis muide asub meil siin üsna lähedal) marjajahud. Jahvatamine. Veskist hakkas päris hale, kui esialgu üsna tulutult need kivikõvad tükid selles ringi klõbisesid. See oli ikka kole klõbin. Lõpuks hakkasid tulema ka esimesed jahukübemed. Kannatus katkes enne lõppu. Nagu pildilt näha, jäid mõned suuremad tükid ikka sisse.

Seejärel tegin esimese (ja viimase?) katsetuse - piparkoogiglasuuri suvised õed beseed. Rabarberi haput tundsin neis beseedes vaid mina ja sedagi tänu oma hoolsalt arendatatud ootusele ja kujutlusvõimele. Teine maitse neil beseedel ju oli aga siiski mitte nii intensiivne kui tahtnuks. Oleks pidanud jahu rohkem lisama. Värv ei tulnud ka roosa vaid pigem beež. Samas ei saa öelda, et tulemus oleks halb olnud. Seda kindlasti mitte. Hinnates protsessile kulutatud aega ja närve ja saadud tulemust, julgen siiski selle idee sära kustunuks lugeda. Igal juhul on lihtsam minna poodi ja osta purgike jõhvikajahu, mis tõenäoliselt teeb oma töö hapu ja roosa saavutamisel kenasti ära.

Kassid on vist kõige iseloomukamad loomad üldse. Väga aruka ja kannatliku pilguga jälgis Lumepall, kuidas ma purgikesi toolile ritta seadsin ja õiget valguse nurka pildistamiseks otsisin. Siis kui asjad kenasti paigas, seadis ta ka ennast koos oma sobiva tonaalsusega kompositsiooni.