Murakamoos

Tänavu on väga külluslik muraka saak.

Kuiv rabamets kolletab marjadest. Päikeseküps mesine murakalõhn on põimunud vaiguse sookailuga. Palavus, parmud ja põdrapabulad. 

Veel paar kuud tagasi ja juba paari kuu pärast näpistab külm. Nii äärmuslik ja rutiinivaba on kliima siin maanurgas. Ja ometi oleme siin vintskelt kinni ja ei kujuta ette, et kuidagi teisiti kusagil mujal oleks parem. Kodune murakamoos on piisav põhjus, et rahul olla.

 

Murakamoosi sisse peab parasjagu seemneid jätma, sest siis ei saa seda ahnelt süüa ja hõrku keelekastet jagub kauemaks.

Sirged peenrad

Varsti saab maale kolimisest kaks aastat. Üks oluline mõttemuutus on see, et ma ei taha teha väga täpseid plaane, sest meid ümbritsev keskkond mõjutab igapäevaelu niiiii palju. Võin ju planeerida, et täna triigin pesu, homme värvin kanamaja, ülehomme paneme kartuli maha ja pühapäeval läheme kohvikusse aga sellest pole mingit tolku, sest ilmal ja loodusel on viimane sõna. Blogi kisub ka seetõttu väga aiakeskseks aga nii see päris elu ongi -  kevadel-suvel on kogu energia ja tähelepanu õue-elul ja tubased tegemised ning näputöö on ootel. (Seetõttu ka hetkeline paus tudujäneste teemal, kõigilt huvilistel palun inimlikku mõistmist).

Sügisel sain tädilt peotäie tulbisibulaid. Pidid olema lillad, roosad ja valged tulbid (nagu näha, sattusid mulle suuremalt jaolt lillad). Kui me siia kolisime, oli maja juures ainult üks vana lillepeenar. Seegi oli ebamäärase kuju ja sisuga ning äärmiselt ebapraktlise asukohaga majaseina lähedal muru sees nii, et muruniiduk sinna taha ei mahtunud. Tüli rohkem kui silmailu. Siis hakkasin oma esimest lillepeenart kavandama ning avastasin, et minu liiga korrapärane aju suudab luua ainult sümmeetrilisi plaane. Pingutasin, mis ma pingutasin aga kujutluses olid ikka kõik peenrad kas sirgelt mööda seinaääri või mõne muu objektiga selgelt seotud. Näiteks ümmargune peenar vana kreegipuu all, kuhu lõpuks ka purpurlillad tulbid pesa leidsid (terav silm märkab ka esimesi väikseid meelespäid). Nüüdseks on peenraid juba päris mitmeid aga jätkuvalt on nad rangelt korrapärase kujuga. Olen hakanud imetlema inimesi, kes loovad mängleva kergusega looklevaid peenraid suvalistesse kohtadesse. Mina ei oska.
Samas meeldib mulle, kui peenar on elegantselt lohakas nagu oleks see sinna ise tekkinud. Olen metsast ja põllult tassinud peenardesse karikakraid, lupiine, raudrohtu, kurekellasid, meelespäid ja mida kõike veel. Oh, mil' saabub aeg, kui taimed (ja seejuures mitte malts, vesihein ja nõgesed) on vallutanud peenra nii, et mullakamarat nende vahelt enam ei paista. Mõnus lopsakas täiskasvanud aed. Kuidagi nii iseenesestmõistetav tundub, et maamaja ümber on vana aed. Meil seda pole. Õunapuud istutasime meie esimesel Rõuge-sügisel ja lillepeenrad on ju ka alles loomisjärgus.

Meie lihtne elu - maamaja ja (tulevane) vana aed, kus igal kevadel sirguvad kreegipuu all purpurlillad tulbid ja meelespead, südasuvel vaatavad söögitoa aknast  sisse tokkroosid ja sügisel on õunauputus.

Ühe unistuse täitumine!

Eelmisel aastal kirjutasin unistusest meelespeade-tulpide teemal. Aga siis oli täiuslikkusest puudu kohev meelespeade pilv. Sel kevadel on tulbid ja on ka meelespead .... ja on ridamisi paduvihmahoogusid, mis on pikad sihvakad tulbid täitsa sassi ajanud. Hinge jääb tulevase kevade ootus - äkki siis näen, kuidas heleroosad Angelique-tulbid sirguvad üle helesinise lilleudu.

Ei saa üle ega ümber varahommikute lembusest. Täiesti nõiduslik aeg ööpäevast. Ilus, inimvaikne ja looduslärmakas. Praegusel vihma-päikese segusel ajal panevad esimesed soojad kiired maa aurama ning selle paarikümne minuti jooksul saab nautida avasilmi unenägu. Kujutan ette, et näiteks The Beloved pidi "Sweat Harmony" video jaoks hulga kulda kulutama eriefektid eest, mis minul puhta muidu õuel. Ja siis see Birgiti ja udu saaga. Siin looduse kaisus aru ma ei saa neist suure ilma kentsakatest asjadest....
Ja kui mõnel hommikul ei uju üle hoovi võlu-udu, siis on see täis pikitud kastepärleid. 

Väike kollane vaas

Kui eelmisel aastal keris sinilillede ootust Linda-preili lillekorjamise kleit, siis sel aastal ootas sinililli väike kollane vaas. Tehtud südatalvel Sänna Kultuurimõisa savikojas. Moonikupraga vajutatud motiiv kauniduseks.

Oh kui kaua olen hoogu võtnud (julgelt üle aasta), et kirjutada siia Sänna Kultuurimõisast. Võluv paik, mille tegemistes on mul olnud au kaasa lüüa. Lootsin, et väike kollane vaas aitab jutuotsa lahti teha aga tundub, et Sänna Kultuurimõisa lugu on ikkagi nii suur, et lihtsalt ei mahu väiksesse butiiki ära. Igal juhul, kui juhtub nii, et ma ei jõuagi selle loo kirjutamiseni, siis Sina, hea lugeja, käi parem ise Sännas ära. Siis saad aru, miks maailm Sinu sees on hoopis suurem kui maailm Sinu ümber.

Seniks otsin aga õigeid sõnu ja ridu edasi, kasvõi ainult ruudulise põranda ja satsikardina saamisloo talletamise pärast.

Täna hommikul kell 6

Hommikul kell 6. Päike loob päeva. Kägu kukub. Muru krõbiseb öökülmast. Tulbid on madalates päikesekiirtes ebamaiselt läbipaistvad. Härmas klaasidega triiphoonest saab hetkeks küütlev palee.
Ei raatsi magada.

Aed ja tema maagia



 

Võib-olla siis, kui ma lugematul hulgal kevadeid, suvesid ja sügiseid hoolas ja usin olen, saan kunagi lugeda "Prantsuse aedniku" lummavaid kirjeldusi Ava aedadest ning muiates mõelda: "Ma tean küll millest te räägite, siin meie juures on ka nõnda." Praegu on kujutelm suurem kui reaalsus. Nii umbes 172 korda. Seniks kuni reaalsus kujutelmale järele jõuab, nuumab silma Pinterest.

Tihti imestan üha suuremaid aianduskeskusi vaadates, et kuidas need tänapäevased inimesed, kes muidu nii kärsitud on, et ei malda isegi järjekorras seista, viitsivad tegeleda nii pikaldase asjaga nagu aed. Koht, kus iga muutus nõuab hoolt ja aega. Äärmuslikud tempod. Tasakaalu saavutamiseks ei peaks alati äärmustega balanseerima, saaks ka lihtsamalt keskpunkti juures vaagida.

 

Minu päev.

Kaevasin täna põllulapi meetri jagu suuremaks. Tassisin maasikapeenrasse seda kraami, mis on saanud tunamullusest sõnnikust. Kohendasin ürdipeenart. Külvasin värvilist redist, tilli ja salatisibulat.

Varasematel päevadel külmetasin triiphoone riiulil ära mõned potid pelargoone, istutasin väljaveninud salatitaimi, lõikusin lillepeenras ja põõsapuhmas möödunud aasta kuivanud varsi. Jne, jne.

Käed rakkus, rammestus kehas, süda rahul. Seda tunnet ootasin juba ammu.

Aed ja tema maagia.

Küsimus miks? jääb vastuseta.

Lihtsalt.

Aeglaselt, aedlaselt.

 

 



Naadihooaeg

 

Naat on naat. Umbrohi. Räägitagu mis tahes, maitseb ikkagi üsna muruselt. Ometi on aastas viiv, nii umbes paar nädalat, mil naat on rohkem kui umbrohi. Siis on tal küljes sarnane märgiline staatus nagu kuldnokkadel või lumikellukestel. Kõik lapsed joonistavad kevade pildile kollatäpilised kuldnokad. Kõik uusmaakad ja öko-inimised unistavad kevadele mõeldes sellest, et saaks juba naadi põske pista. Nagu riitus või nii. Põlismaakaid see hullus ei taba. Nende jaoks on naat ikkagi naat - umbrohi, mis tast ikka süüa. Linnainimesena ei kõnetanud naadisöömine mind samuti. Tõenäoliselt on asi ikka selles samas vanas loos - linnas on neli aastaaega ja ühe üleminekut teiseks peaaegu et ei näe, naadi kasvamisest rääkimata. Maal on rohkem aastaegu - lumesulamise varakevad, sinilillede varakevad, toomingate õitsemise aeg jne. Nüüd, juba teist sinilillede varakevadet taban ennast vaimustumas väikestest värksetest naatidest. Nad on toredad lihtsalt selle pärast, et on olemas. Täna hommikul aias riisudes tulid halli sügispahna alt välja lillakad-tumerohelised naadibeebid (värske noor naat pole erkroheline, selliseks saab ta vanusega). Võin naadisöömise hooaja avatuks kuulutada. Lisaks naadile ladusin saiale ka rukola ja herne võrseid... et ikkagi mitte ainult umbrohtu süüa.

Head naati!