Võib-olla siis, kui ma lugematul hulgal kevadeid, suvesid ja sügiseid hoolas ja usin olen, saan kunagi lugeda "Prantsuse aedniku" lummavaid kirjeldusi Ava aedadest ning muiates mõelda: "Ma tean küll millest te räägite, siin meie juures on ka nõnda." Praegu on kujutelm suurem kui reaalsus. Nii umbes 172 korda. Seniks kuni reaalsus kujutelmale järele jõuab, nuumab silma Pinterest.
Tihti imestan üha suuremaid aianduskeskusi vaadates, et kuidas need tänapäevased inimesed, kes muidu nii kärsitud on, et ei malda isegi järjekorras seista, viitsivad tegeleda nii pikaldase asjaga nagu aed. Koht, kus iga muutus nõuab hoolt ja aega. Äärmuslikud tempod. Tasakaalu saavutamiseks ei peaks alati äärmustega balanseerima, saaks ka lihtsamalt keskpunkti juures vaagida.
Minu päev.
Kaevasin täna põllulapi meetri jagu suuremaks. Tassisin maasikapeenrasse seda kraami, mis on saanud tunamullusest sõnnikust. Kohendasin ürdipeenart. Külvasin värvilist redist, tilli ja salatisibulat.
Varasematel päevadel külmetasin triiphoone riiulil ära mõned potid pelargoone, istutasin väljaveninud salatitaimi, lõikusin lillepeenras ja põõsapuhmas möödunud aasta kuivanud varsi. Jne, jne.
Käed rakkus, rammestus kehas, süda rahul. Seda tunnet ootasin juba ammu.
Aed ja tema maagia.
Küsimus miks? jääb vastuseta.
Lihtsalt.
Aeglaselt, aedlaselt.
 |
Aedlaselt :) Väga hea! Ma juhtun ka aega aedlaselt veetma ja neist enda istutatud/poputatud (tänu oma puhtliivamaale pean palju vaeva nägema) taimedest, neist kipuvad kui oma lapsed saama, igal hommikul vaatad üle, mis neist saanud on ja nii möödub ka suvi ikka aedlaselt.
ReplyDeleteOjaa - igahommikune ringk"aik on kohustulik. Ega's ma muidu ei vaimustuks neist kurekella, lupiini ja pojengi tupsudest. Lille ennast ju veel polegi aga minul lusti kui palju.
ReplyDelete