Täna hommikul kell 6

Hommikul kell 6. Päike loob päeva. Kägu kukub. Muru krõbiseb öökülmast. Tulbid on madalates päikesekiirtes ebamaiselt läbipaistvad. Härmas klaasidega triiphoonest saab hetkeks küütlev palee.
Ei raatsi magada.

Aed ja tema maagia



 

Võib-olla siis, kui ma lugematul hulgal kevadeid, suvesid ja sügiseid hoolas ja usin olen, saan kunagi lugeda "Prantsuse aedniku" lummavaid kirjeldusi Ava aedadest ning muiates mõelda: "Ma tean küll millest te räägite, siin meie juures on ka nõnda." Praegu on kujutelm suurem kui reaalsus. Nii umbes 172 korda. Seniks kuni reaalsus kujutelmale järele jõuab, nuumab silma Pinterest.

Tihti imestan üha suuremaid aianduskeskusi vaadates, et kuidas need tänapäevased inimesed, kes muidu nii kärsitud on, et ei malda isegi järjekorras seista, viitsivad tegeleda nii pikaldase asjaga nagu aed. Koht, kus iga muutus nõuab hoolt ja aega. Äärmuslikud tempod. Tasakaalu saavutamiseks ei peaks alati äärmustega balanseerima, saaks ka lihtsamalt keskpunkti juures vaagida.

 

Minu päev.

Kaevasin täna põllulapi meetri jagu suuremaks. Tassisin maasikapeenrasse seda kraami, mis on saanud tunamullusest sõnnikust. Kohendasin ürdipeenart. Külvasin värvilist redist, tilli ja salatisibulat.

Varasematel päevadel külmetasin triiphoone riiulil ära mõned potid pelargoone, istutasin väljaveninud salatitaimi, lõikusin lillepeenras ja põõsapuhmas möödunud aasta kuivanud varsi. Jne, jne.

Käed rakkus, rammestus kehas, süda rahul. Seda tunnet ootasin juba ammu.

Aed ja tema maagia.

Küsimus miks? jääb vastuseta.

Lihtsalt.

Aeglaselt, aedlaselt.

 

 



Naadihooaeg

 

Naat on naat. Umbrohi. Räägitagu mis tahes, maitseb ikkagi üsna muruselt. Ometi on aastas viiv, nii umbes paar nädalat, mil naat on rohkem kui umbrohi. Siis on tal küljes sarnane märgiline staatus nagu kuldnokkadel või lumikellukestel. Kõik lapsed joonistavad kevade pildile kollatäpilised kuldnokad. Kõik uusmaakad ja öko-inimised unistavad kevadele mõeldes sellest, et saaks juba naadi põske pista. Nagu riitus või nii. Põlismaakaid see hullus ei taba. Nende jaoks on naat ikkagi naat - umbrohi, mis tast ikka süüa. Linnainimesena ei kõnetanud naadisöömine mind samuti. Tõenäoliselt on asi ikka selles samas vanas loos - linnas on neli aastaaega ja ühe üleminekut teiseks peaaegu et ei näe, naadi kasvamisest rääkimata. Maal on rohkem aastaegu - lumesulamise varakevad, sinilillede varakevad, toomingate õitsemise aeg jne. Nüüd, juba teist sinilillede varakevadet taban ennast vaimustumas väikestest värksetest naatidest. Nad on toredad lihtsalt selle pärast, et on olemas. Täna hommikul aias riisudes tulid halli sügispahna alt välja lillakad-tumerohelised naadibeebid (värske noor naat pole erkroheline, selliseks saab ta vanusega). Võin naadisöömise hooaja avatuks kuulutada. Lisaks naadile ladusin saiale ka rukola ja herne võrseid... et ikkagi mitte ainult umbrohtu süüa.

Head naati!

Tänavused munad

Ülestõusmispühad on nagu jõulud - saab toitu kaunistada ning igal aastal püüan selles osas midagi uut proovida, jõulude ajal eksperimendid glasuuridega, kevdal munavärvimisega. Sageli ei anna eksperimendid oodatud wow-tulemust. Sel korral läks kogemata teisiti. Kui kohustulik sibulakoore versioon tehtud ja musta tee tõmmisega oli värvimine ära proovitud (ja suht sama tulemus kui sibulakoortega saadud), jäi karpi veel paar valget muna. Hiljutisest pelargoonide noorendamisest oli järele jäänud paar punast õiekobarat - mõeldud tehtud. Õied muna ümber ja potti. Tulemuseks parempoolne ja tagumine roosa-beežika-viiruline isend. Rohekat muna veeratsin vetikapulbri, spinatipulbri ja veel ühe rohekat värvi india maitseaine segu sees. Mähkisin hoolsalt lapi sisse ka. Vesi oli väga roheline, muna nii väga roheline ei olnud. 

Õrn heledate toonidega põnev tulemus oli puhas juhus. Suure tõenäosusega, kui järgmisel aastal teadlikult malbeid mune hakkan värvima, siis on tulemus paras puss.

Eks ma siis pööran blogis paar lehte tagasi ja meenutan heldimusega selle jääaega meenutava kevade helgemaid hetki.

Roosinupuke No 16

 



Pole ilusamat tüdruku nime kui Roosi. Põhimõtteliselt võib kõigi tüdrukubeebide kohta öelda Roosi(nupuke). Nad kõik on sellised mõnusad armsad roosad nupsikud väikeste hernevarvaste ja pruntis suuga. Ja emade-isade arvates võiksidki nad sellisteks jääda. Aga ei! Neil on tarvis suureks kasvada ja küüned mustaks lakkida. Omast kogemusest võin öelda, et võimatu on uskuda, et isegi olen kunagi ammu seesugne olnud. Äkki, kui Su nimi on Roosi, siis on asjad teisiti ja oledi kogu elu magusalt lõhnav särasilm. Jah, pole ilusamat tüdruku nime kui Roosi.



 

 

Kui juba jutt lillede peale läks, on mul esitada üks avalik kaebus. Ma tean küll, mis siis juhtub, kui talv ei taha otsa saada ja kevad suure robinaga lõpuks aknast sisse lendab - kõik kevadlilled õitsevad ühe korraga ära. Karjuv ebaõiglus. Kevadlilled on selleks, et vaikselt õis õie haaval kasvatada suve tunnet, kogeda igat üksikut rõõmuhetke iga üksiku õie kõrval, rõõmustada uute lillede tärkamise üle. Kevadlillede ülesanne on kerida pinget kuni lõpuks on suur suvi oma külluse, lõhnade ja valgete öödega kohal. Praegu, kui kevade alguseni on loetud päevad ning koolis peetakse külmapühi, pole veel mingit pinget saabuvast suvest. Ja siis on ta ropsti kohal, kõik õitseb ja saab otsa enne kui jõuad arugi saada. Nii ei jõua ju kevadet nautida...



 

Mõista mõista, mis see on - üks jänes, kaks kleiti?

Aa, see ka veel, et heegelpits kleidi servas on tehtud selle mustrilehe järgi (nr.248). Ilus, eks?



No 15

 

 

Viieteistkümnes tudujänes on ruudulise kuue, linaste pükste ja mehisema olekuga.

Pisike Hans, kirkaid päevi ja rahulikke öid koos pärituulega unenägude merel!

 

 

 

Ise olen eriliselt rahul haagilahendusega.

 

Pro Patria

Lõpuks on see valmis - kampsun "Fastnet" (disainer Josh Bennet). Viimasest täiskasvanule kootud kampsunist on möödas rohkem kui 10 aastat. Toonasest mõnusast villasest mehekampsunist sai ühel hetkel pesumasina kaasabil kuulikindel minimudel. Nüüd on hea toolidele vildisusse sellest lõigata. Tahan loota, et selle kampsuni eluiga on pikem ja väärikam, sest valmis ülima hoole ja armastuse ja rohke harutamisega.

Kui Rowani 52 ajakirja sirvisin, jäi pilk kohe Fastnet mudelile (ja modellile). Mõte hakkas vaikselt oma elu elama ja ühel hetkel oli selge, et see tuleb lihtsalt ära teha.

Ma pole kunagi täpselt mustri järgi kampsunit kudunud ent vaadates kõrvalt pr.Marmelaadi igaastaseid sellealaseid kudusaavutusi, siis tundus see ju päris tehtav (v.a. kolmnurkne kaelus, mis on Herr Vanemleitnandi puhul välistatud). Algusest peale teadsin, et mingit järeleandmist kvaliteedis teha ei kavatse -  noh et oleks ikka Rowani vääriline. See aga tähendas näiteks viis korda alustamist, sest suuruse arvutamiseks on antud mustri puhul proovilapist vähe kasu. Ikka nii, et kudusin 15 cm valmis ja avastasin, et saab liiga kitsas või siis on soonik liiga löts või siis hakkas soonik hoopistükkis lokkima (sest nii palju oli juba sama lõnga trööbatud). Lõpuks sain esimese tükiga minema aga iga uue mustrilapi alguses tuli varuda kannatust.

Lisaks isiklikule kobakäplusele aitasid harutamiskilomeetreid juurde teha ka välised jõud. Näiteks leidsin kudumise korvist majapidamise ainukese pastapliiatsi. Tänapäeval pastakad ei aja tinti välja v.a. sellistel puhkudel, kui nad on pooleli oleva kudumi peale poetatud...

Kõiki narrusi enam ei mäletagi aga tean, et see harutamine ja uuesti tegemine osustus mõnusaks ja nauditavaks. Mõni koht läks ludinal, teisega jällegi vastupidi. Eks elus ongi, et vahel läheb nii ja siis jälle naa. Kui sedasi kogu südamest ja sunduseta teed, siis on protsess ise nii mõnus, et konarused ei häiri. Milleks siis kiirustada lõpetamisega. Iga asi omal ajal. 

Kusjuures harutada ei tulnud ainult kootud juppe vaid ka õmblusi. Mustriosad on nii erineva tekstuuri ja pingsusega, et ilusa õhukese õmbluse saavutamiseks tuli hoolega nuputada ja katsetada. Vaatasin juutuubist mitmeid õhtuid kondiste kätega ameerika tädisid ikka üht ja teistpidi lapikesi kokku õmblemas. Natuke jälle targem.

Et nüüdne kampsun kestaks kauem ja kaeum ja kauem (veel kauem kui eelmine), siis vooderdasin soonikud lina-puuvillaseguse kangaga. Ja väike sisetasku ka. Hoolsalt ja targu talitades jõuab kaugemale nii kampsuniteos kui kõiges muus, nagu täna Presidentki ütles - meie oma Eiffeli torni suunas ja sealt veel edasi ka.

Meremees on kodus. Sõjalaev on praegu selja taga. Ees ootavad viimased palgijupid lõhkumist, et pühapäeviti sauna korstnast ikka suits tõuseks. Et need pühapäevad Eestimaa kodudes ei lõppeks. Hoiame kokku. 

Pro Patria!

Lumememm hakkab lössi vajuma, päike võtab võimust.