Õige aeg

See võib tunduda ebausutav aga minu piparkoogi-tegu hakkab alles jõulupühade ajal või peale seda. Viimastel aastatel on juhtunud, et piparkooke tuleb teha suvel-sügisel (nii ka eelnevate postituste piparkoogid) aga seda ma ei pea õigeks piparkoogitamiseks. Jõulupühadeks on suur kiire ja sahmerdamine möödas ja siis saab mõnuga hakata nokitsema. Lapsed muidugi möllavad juba varem ja mõned kingituste piparkoogid teen minagi koos nendega aga see päris minu enda aeg tuleb ikka peale jõule. Nii, et kui enamikul on selleks ajaks saabunud küllastus, siis minul alles õige lust saabub.

Põder purgis

Purgipiparkookide idee pärineb aastast 2008.a.

Piparkoogid pähklite ja puuviljadega

Valge kuusk: kasutasin erinevat värvi glasuure.

Roheline kuusk: värske rohelise glasuuri peale lisasin näpuotsaga tumerohelist vetikapulbrit ja natuke segasin tikuga laali. Peale erinevad kuivatatud puuviljatükid ja mõned glasuuritäpid.

Pruun kuusk: katsin piparkoogi tumeda sulašokolaadiga, peale puistatud hakitud röstitud pähkleid ning kõige otsa mõned valge šokolaadi triibud.

Kirju kuusk: katsin piparkoogi tumeda sulašokolaadiga, selle peale valget sulašokolaadi, hambatikuga segasin siiru-viiruliseks.

Kas märkad, et glasuuri ja puuviljade peale on puistatud natukene peedipulbrit? Sobivad ka kõiksugu marjajahud, näiteks Taarapõllu Talu omad.

Valge glasuur, matchapulber, kõrvitsaseemned ja üks rosin.

Sulašokolaadi sisse torgatud piparkoogipulgad

Piparkook ja vahukomm

Piparkoogid sobivad vahukommidega. Vahukomm on justkui kohev pehme glasuur ja sobib piparkoogi rabedusega imehästi.Sellest kooslusest sünnib vastandite sünergia - krõbe ja kohev, vürtsikas ja imal. Sekka ka šokolaadi ja kuivatatud marju-puuvilju.

Sulašokolaadi sisse torgatud vahukomme keeruta piparkoogipurus või hakitud kuivatatud puuviljades-marjades. Tumeda šokolaadi ja piparkoogipuruga variant on minu lemmik 

Et vahukommid piparkookide vahele saada, tuleb teha nii: lao valmis piparkoogid ahjuplaadile, piparkoogile pane peale vahukomm, lase neil olla keskmise kuumusega (~ 200 kraadi) ahjus mõned minutid. Täpse aja ja temperatuuri pead katse-eksituse meetodil ise välja timmima. Istu ahju ees ja vaata, millal vahukommid kergelt paisuvad ja peale tekib kerge läige. Võta ahjust ja vajuta sooja vahukommi sisse teine piparkook, et saada kihiline küpsis või lisa šokolaadinööpe, mis sooja kommi sees mõnusalt sulama hakkavad. Kergelt peale vajutades saad sättida sooja vahukommi kuju, et tekiks justkui mõnus lumemüts. Hiljem, kui kommid jahtunud, kasta piparkook veel sulašokolaadi sisse ja puista peale pähkleid-puuvilju või kaunista, nii saad tõelise maiasmoka lemmikampsu.

Tähekujulisel piparkoogil on koos vahukommiga ahju pandud ka iiriskomm (see väike helepruun törts koogi keskel) - iiris sulab ka paari minutiga parasjagu venivaks

KIRJU KOER jõulu eri

150 g võid
3 spl kakaod
200 g piparkooke
100 g vahukomme
60 g kuivatatud jõhvikaid
3 spl kondenspiima
1 tl maisitärklist

Sega kokku ühtlane segu pehmest võist, piparkookidest, kakaost ja kondenspiimast. Tükelda vahukommid kääridega väiksemaks. Et vahukommi tükid üksteise külge ei kleepuks puista need üle maisitärklisega, sega läbi ja lisa koos kuivatatud jõhvikatega „taignale”. Sega kõik veel kord ühtlasedlt läbi ja tõsta toidukilele ning suru kokku vorsti kujuliselt. Lase koogil vähemalt paar tundi või üle öö külmkapis seista ning lõika viiludeks.

Pildid ja retseptid leiad ka tänavusest Selveri Jõulukirjast.

Mix-media jõulumaiustused

Tänavused jõulumaiustused said ainest mix-media tehnikast. Kulinaarne meisterdamine piparkookide, marmelaadi, besee, šokolaadi, glasuuri, peedipulbri, vahukommide, pähklite, marjade ja puuviljadega. Ühendavaks komponendiks lapselik vabameelsus.

Aastaid meeles mõlkunud idee sai vormistatud tänavuse Selveri jõuluajakirja jaoks.

Järgneb...

Kreemikook

Kõik kreemikoogid ei teegi paksuks.

Tõrvapalu tüdrukute sügisekunst

Sügis ergutab suuri ja väikeseid mängima värvi ja vormiga. Lastele on lennukat talenti alati rohkem jagunud. Suurtel tüdrukutel on praktiline kaalutlus risti jalus. Õnneks ei ole võimalik sügise andidest ka kõige suuremal pragmaatikul midagi ebavärvilist kokku keerata.

Pragmaatik ütleb - kasvatage lehtpeeti. Kõigi teiste toredate aedviljade kõrval tänuväärne uustulnuk meie aias - suve hakul väikesed värsked krõmpsud lehed salatisse-võileivale. Suve ja lehtpeedi kasvades ideaalne lisand kõiksugustesse hautistesse ja ahjuroogadesse. Lehti-varsi jagub kuni külmadeni  - koos porgandiga viimased asukad aiamaal. Nüüd siis proovisin kõrvitsasupi sisse ja jälle olin rahul. Punavarreline sort näeb ka ekstra-kaunis välja.

Kõrvits ja paradiisiõunad enne ja pärast. Sahvriklassika. 

Roosi tahab lennata

Möödunud aasta oktoobris oli tädi Sokikesel põhjust varrastelt lendu lasta imetillukesed roosad sokikesed. Pisimõõdulised sokid pidid veel jupp aega kannatlikult ootama aega, mil' omanik neisse ära ei upu. See aeg tuli ja tuli veel palju teisi vahvaid aegu. Roosad sokid on ammuilma väikseks jäänud. Kõik unistused, ootused ja lootused on täitunud. On aeg uuteks sokkideks (sedakorda emme tehtud). Roosi tahab lennata...

Väike nupsik Helena Roosi ajab diivani najale end püsti ukerdades nina vahvalt kirtsu ja teeb kavalat krutskinaeru. Nägu on täpselt selline nagu Piret Raua värsiridades:

Mulle meeldib õitsev roos,

õites puu ja magus moos.

Meeldib vannivahuvann,

ülepannikoogipann,

tutimüts ja mütsitutt,

väike beebi, beebi lutt,

küpsis, komm ja tordilõik.

Meeldib absoluutselt KÕIK!

Pildikesi seenehooajast: kitsemamplid

Kitsemamplid klassikalises seenemarinaadis (esiplaanil). Vot kitsemampel on selline seen, mis ei tekita nostalgiat. Minu jaoks uue aja leid. Riisikaid, pilvikuid ja puravikke olen ikka sahvririiulitel või peolaudedel kohanud aga mitte kitsemampleid. Ometi on seen täiesti võrratu, üsna maheda maitsega ja mõnus korjata. Noored seened parasjagu nunnud aga mitte liiga imetillukesed. Korv täitub hoogsalt. Mis peamine, kupatamist ei vaja, söö nagu puravikke.

Pildikesi seenehooajast: männiriisikad

 



Metsaseente kulinaarse kasutamise traditsioonid on minu köögis üsna lühikesed. Midagi pole imestada - metsaseente saamiseks on vaja metsa minna ja linnakorteris mets aknast sisse just ei trügi. Sügisel sai pigem pargis kollastes vahtralehtedes sahistamist nauditud kui eraldi seenel käik ette võetud. Elukeskkond mõjutab meid alateadlikult ja märkamatult. Esimesel Rõuge-aastal vaatasin kiretult pealt, kuidas mammikesed seenekorvidega meie majast mööda jalutasid. Ise korjasime ainult kukeseeni sousti tarvis. Seeneõnneks piisas sellestki.

Järgmisel aastal sattusid ka juba esimesed ilmselgelt puraviku moodi puravikud korvi. Noored kivipuravikud tõenäoliselt. Kupatamine tundus ikkagi liiga suur raketiteadus ja aju raius, et kõiki teisi seeni tuleb niikuinii kupatada ja keeta ja mida kõike veel teha enne kui neid süüa kõlbab. Nüüdseks on toidulaual kasutamist leidvate seente ampluaa laienenud kukeseenest-puravikust leotamist ja kupatamast vajavate liikideni. Keel tuvastab üleüldise seenemaitse asemel juba erinevate seente nüansse ja iseloomu. Enam ei ole olemas seenemaitset, on puraviku maitse, riisika maitse jne.

Tutvus männiriisikatega on selle aasta teadlik valik, mille üks tipphetki on olnud sinihallitusjuustuga seenepirukas. Intensiivsed maitsed ja rammus tekstuur. Piruka põhjas ohtralt pehmema maitsega riivjuustu, mida hoiab koos täisterajahu, või ja vesi. Kergelt kuldseks küpsenud põhjale laotud kupatatud ja võis koos sibula, tüümiani, peterselli ja killu küüslauguga praetud männiriisikad. Soola-pipart ka. Peale valasin segu lahti klopitud munast, hapukoorest ja sinihallitusjuustust. Ahju. Ahjust välja.

Ja siis.... läheb võtab piruka kõrvale triiphoonest "teise ringi" noored salatilehed. Jaaa! Sel aastal oli meeles ja oli viitsimist teha augusti alguses uus lehtsalatite külv. Uhke värk.

 

 

 

Pildikesi seenehooajast: kärbseseened

 

 

 



Minu kõige lemmikumad seened. Sel hooajal kõigis värvitoonides ja eriti ohtralt.

Pildikesi seenehooajast: puravikud



 

 

 

 

 

Tõrvapalu metsa veeres elades ei ole võimalik maha magada tulevase mükoloogi talenti. Kas talentidel on ka esinemissagedus nagu näiteks haigustel? Mitu mükoloogia talenti meil on 1000 inimese kohta?

Siiani tundub, et pinnas on soodsam siiski seentele, mitte talentidele, sest maaelu on lapsed juba niivõrd ära rikkunud. Meie lapsed peavad õuele trügivat seeneuputust niisama tavaliseks nagu õhku või internetti. Erilist vaimustust see neis ei tekita. Minu jaoks on saabunud aga lemmikaastaaeg - ilus värviline sügis. Poisslapsed vaatavad multifilmilikult kaunis sügismetsas ülevoolavates emotsioonides püherdavat ema kui omajagu kentsakat olevust. Midagi pole teha - paremat pole antud. Tütarlaps möönab, et mõni kohevam samblatutt ja nupsikud seenebeebid võivad täitsa kenad olla ning lisaks on vähese kannatlikkuse all vaeveldes tal üsna põnev ka seeneotsimise mängu mängida. Enda jaoks olen seda mängu keeranud paar vinti kangemaks. Algul oli see tavaline otsin-seeni mäng aga see läks ruttu igavaks, sest hiidsuured puravikud kasvasid koduõuel ja mäng sai ruttu läbi (ja korvid täis). Siis tuli mäng otsin-ainult-väikeseid-puravikke-ja-teisi-söögiseeni. Ka see mäng tüütas ka ära, sest tahaks midagi peale seente ka süüa. Viimati mängisin mängu otsin-ainult-väikeseid-pomerantspuravikke-kitsemampleid-ja-männiriisikaid. See oli juba palju põnevam mäng.

Tuleb tõdeda, et seenesöögi teema on teisejärguline ja pigem paratamatu kõrvalnäht otsimise-mängule. Seened on ka ilma söömata niivõrd ilusad.

 







Kassid

Meil on jälle kassipojad. Elu  metsa ääres, kus naabriks on rebased, loob võimaluse, et suve hakuks on jälle kass otsa saanud. Looduslik valik ja mitte midagi pole parata. Niipea kui kodulooma uudishimu sunnib teda oma territooriumi piire nihutama, kaasneb sellega risk. Jänesed šampust ei joo aga rebane uudishimulikke noorkassidega maiustab hea meelega. Hoiame pöialt, et need kassid on alalhoidlikumad.

Aga seda ma ei tea, kuidas on võimalik, et täpselt samal ajal juunis jõudis (ilma teineteisega konsulteerimata) hea sõbra Roosamamma koju samasugune uus punane pereliige. Meie Orion ja Porgand tervitavad Arturit!

Idülli mitu poolt

Kui kolm aastat tagasi Rõugesse kolisime, tundus kõige raskem olevat kohaneda Võru toidupoodide kesise valikuga. Elades Tallinna kesklinnas tundus rikkalik juustu, veini, puuviljade valik igameheõigusena. Kuhu ma sattusin - poes on ainult ühte sorti Parmesani, kui sedagi ??? Kitsejuustu pidi lausa mitmest poest otsima, mõnikord näkkas. Kohalikust Rõuge poest sai leevendust ootamatule saia-leivakriisile, ei enamat. Hakka või Tartus poes käima.

Aeg läks.

Kas Võru Maksimarket tegi suuri samme oma kaubavalikus või vähenesid minu kapriisid aga see on ju väga hea pood - kõik vajalik on olemas. Ei mingit nurinat.

Aeg läks veelgi.

Toidu pärast ei hakka küll Võrru sõitma, Rõuge poes on ju kõik vajalik olemas.

Võin arvata, et olen enda maailma naba aga maailm minu ümber teeb minuga mida tahab. Nüüd mõtlen möödunud aegade peenutsemistele mõnusa muigega. 

Paar nädalat tagasi olid külas sõbrad Indrek ja Saale ning suveõhtusel söögilaual oli poest toodud vaid sool, pipar ja või. Kõik muu - aedviljad, seened, ürtidega ahjukana - oli "omatoodang". Tavaliselt me nii ökod ei ole ja tarbime suures osas ikka poekraami aga tookord trehvas nii. Ilus oli tunda vabadust, et me ei sõltugi kaubandusketist vaid iseenda ajast ja tööst.

Kolmas aasta kanadega. Need linnud koos kaasneva munauputusega on saanud meie suvede pärisosaks. Sel aastal lisaks munakanadele ka broilerid. Imearmsad kollased sulepallid kasvasid silmnähtava kiirusega kolmekilosteks hanemõõtu ahjupraeks. Pildid idüllilisest maaelust võivad ju tunduda armsad aga päriselt on nii, et kui näiteks päevade kaupa vihma ladistab, on kanad rinnuni pasased. Teinekord võtab kanakuudi koristamine ja kaasnev sitahais silmadest vee välja. Ja need kärbsed.... Samuti pole mingi tore tegevus kaagendist vaikiva lihakeha "tekitamine". Ei hakka teid selliste piltidega traumeerima aga minu jaoks on need kõik selle idülli kõrval olemas. Päris elu. Ilma kapriiside ja pirtsutamiseta. Kui vaja, siis vaja ja ajadki verise peata kana kuumaveepotti ja kakud sulgi ning sikutad tal tagumikust soolikaid välja. Hoolimata õõvastavast vaatepildist oled siiski aupaklik ja tänulik linnule, kes sinu kõhutäie eest andis oma elu. Parim, mis talle pakkuda saime, oli õnnelik elu päris päikese all (mitte kuskil tehistingimustega lindlas).

Idülli mitu poolt.

Lisaks kanadele-kukkedele on meil mõned koduloomad veel aga neist juba järgmisel korral.

Kiri ämmale

Kallis Anne!

Üks väike aga oluline vihje. Lisa oma suvisele lemmikule, kergelt keedetud aedubadele, anniarrolikult  juurde hakitud peterselli, riivitud parmesani ja küüslauguküünt ning nirista peale veidi oliiviõli ja näpuotsaga soola. Saad väga heast veel parema. Ausõna!

Hääga,
Kadri

Liiliad ja roosid

Kas kunagi ongi mul muud lemmiklille olnud kui liilia ... vist mitte. Unistan lahtisest koduaknast, millest puhub soe suvetuul sisse liilia magusat lõhna. Olen sellele unistusele niiiii lähedal - lillepeenar akna all on, liiliad selles ka aga ei ole veel kätte saanud nippi, kuidas need lilled seal niisama lopsakaks saada kui piltidel olevas tädi aias. Juba teist aastat paar kidurat õit vaid. Aga ma ei jäta jonni. Ja kui liiliad kasvama saan, siis võtan ette roosid. Seniks aga käin tädi juures liiliapuhmastes ja roosipõõsastes nuusklemas ning parematel päevadel lahkun sealt lillesülemiga ja imetlen neid lilli siis meie kodulaual edasi.

Tädi aiast on pikemalt juttu augustikuises ajakirjas "Kodu ja Aed"

Suvine piparkoogimaania

Eelmised jõulud möödusid pisitütre haiglast koju jõudmise rütmis. Piparkoogivaeselt. Olin juba leppinud, et üks piparkoogihooaeg jääb vahele kuniks hea tuttav talvel küsis, et kas suvel ka piparkoogiteo ette võtaksin. Loomulikult ei suutnud võimalusest loobuda ning nüüd saigi valmis 115 suvist beseeküpsisega pulmapiparkooki. Hoolimata tervest söögilauatäiest kookidest, jäi käe sisse hea tunne, et oleks võinud veelgi glasuuritada aga las selle hea tunde pealt hakkab kasvama jõuluootus ja siis juba täismäng lume ja pakase ja pikkade õhtutega. Pealegi kipub suvesoojas glasuur liiga ruttu hanguma ja tülle ots ummistuma.

...

ja minu enda pulmas 13 aastat tagasi jõululaupäeval olid piparkoogid ilma igasuguse glasuurita ...

Hea seltskond

Igal blogijal jõuab teatava regulaarsusega kätte periood, mil ta küsib endalt: "Miks ma seda teen? Keda huvitab, et mul aias õitseb lill või ahjus küpsed kook või et käisime perega puhkusereisil...." Viimase aasta jooksul on isiklikus elus toimunud väga pöördelised sündmused ja seega on veebilobisemine olnud kuskil kaugel prioriteetide listi lõpus. Nagu ka tudujänesed, kes vaatamata soovile, ei suuda siiski veel konkureerida suure pere, kohustuste ja sõpradega (ääremärkus: kõrvalolev meiliaadress ei ole kasutusel aga ma ei oska seda blogerile selgeks teha. Vabandan kõigi ees, kes on püüdnud selle kaudu minuga kontakteeruda. Kirjutada saab: kadrikangro@hotmail.com).
Vaikusest naasmine on vaevaline ja uje - ons' seda kõike üldse vaja? Kellele? Mulle? Sõpradele-tuttvatale? Kontvõõrastele? Miks? On see vaata-mis-mina-tegin eputamine, faktide edastamine või maailmavaate jagamine, et puudutada lugeja mõtteid?
Ühest vastust polegi... kõik eelnev on õige ja ei ole ka.
Nii, et annan endale andeks siinsed lüngad ja konarused ajajoonel, neid tuleb kindlasti veel. Mittekirjutamine võib olla tähendusrikkamgi kui kirjutamine.

Aga praegu kõditab hinge ja utsitab sulge haarama puhas uhkus kuue naise üle (seal hulgas ka mina ise).

Kohtutakse vihmasel suveõhtul. Voolav vahuvein ei ärgita mitte sõnakaid vaidlusi päevapoliitilistel teemadel vaid laseb valla mälestused minevikust, vallatu loba ja egoistlikud tulevikuplaanid ajaks "kui-lapsed-on-juba-suured-ja-mehed-on-surnud-ning-põis-enam-ei-pea". Pidulik ja väljapeetud seltskondlik koosviibimine ent ometi nii hooliv ja soe. Jah, need on kui jõulud. Need ongi jõulud sõltumata kuupäevast. Ootusärvus, kingitused, koos olemine. Jagatakse seaprae vaagent, tõstetakse hapukapsast, tehakse komplimente. Magama ei raatsita minna, naerdakse täis eelnevate ja tulevaste kuude normid, kuulatakse ära südamel olevad mured.

Peale lahkumisembusi on hinges ja kehas seletamatu rahu ja rahulolu ning kange kihu kohe jälle uuesti kokku saada. Lubad endale, et seekord nii pikka vahet ei tule aga siis tuleb argipäev ja uue kohtumise planeerimine võtab jälle pool aastat aega. Head asja ei saa palju.

See nüüd kvalifitseerus peatükki "Puhas uhkustamine", sest mul on maailma parimad sõbrad ning selle üle võib ju olla ülevoolavalt uhke.

Punane on uus must!

Silmanurgast näen köögi akna taga edasi-tagasi kihutamas midagi laulvat ja punast. See on üks neist hetkedest, kui ema haarab fotoka ja jookseb keeva spagetipoti tagant õue, sest noor stilist on elegantse kergusega hakkama saanud millegi toredaga. Meie väike kodune laulupidu.

Kingitus Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastekliinikule

Eelmise aasta viimastel päevadel tehtud üleskutse tänada Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastekliiniku personali nende hindamatu panuse eest väikeste inimeste elu ja tervise eest võitlemisel, on jõudnud edukalt plaanitud tulemuseni. 15.mail andsime Lastekliinikule üle viis töötooli - neli värvilist õepostide töötooli ja üks arsti töötool (see jõudis juba piltide tegemise ajaks arstikabinetti).

Annetajaid oli kokku 81 ning kokku kogunes 2009 eurot, kuhjaga häid soove ja toetavaid sõnu. Lisaks toetas meid AS Standard ühe tooliga. Siinkohal tänusõnad kõigile headele inimestele, kes meid aitasid. Kiidu- ja tänusõnad ka AS Standardi esindajale Martin Kullile, kes aitas nõu ja jõuga ja oli väga kannatlik leidmaks haiglarahvale just seda kõige sobivamat mudelt Standardi rikkalikust tootevalikust.

Õeposti toolide puhul langes lõplik valik tunnustatud Skandinaavia brändile HÅG ning mudelile H03. Toolid on väga mugavad ja keha toetavad ning näevad äraütlemata kenad välja. Toolid on valmistatud ümbertöödeldud autopamperitest ja plastjäätmetest ning üleüldse on HÅG tunnustatud kui keskkonnateadlik ettevõte. Toolidel on garantii 10 aastat, 24/7 kasutamise korral 5 aastat.
Arsti töötooliks valmisime tšehhi tootja LD Seating mudeli Stream 280. Igati korralik ja mugav tool ning garantii 5 aastat. Seega peaks kingitusest olema nüüd rõõmu paljudeks aastateks.

Helena Roosi on igati rõõmus ja kraps täiesti tavaline laps. Sõnapaar "täiesti tavaline" on meie jaoks suurim kingitus. Paar aastat on ta veel arstide kõrgendatud tähelepanu all aga siiani on kõik sujunud kenasti.
Helena Roosi koos vanemate, õe ja vendadega tänab Lastekliinikut ja kõiki annetajaid ja toetajaid, kes aitasid sellel väikesel algatusel tõeks saada:

Maie Teder
Kristiina Kahur
Ainar Uusküla
Eveli Kaur
Petra Stuhr
Leili Karu
Ingrid Ruudi
Tõnu Lember
Helen Korol
Madli Rätsnik
Jaana Daniel
Triin Pints
Vivian Helekivi
Riina Lulla
Mirja Kukkonen
Eveli Nõgu
Margus ja Kadri Tramberg
Tiina Ereb
Eve-Liis Abroi
Eneli Kaasik
Külli Täht
Tiina Janter
Elo Perling-Kõmper
Sirli Vijar
Ingrid Õun
Annes
Kerli Vijar
Anne Leisner
Elina Naan
Piert Püss
Kersti Esnar
Epp Leesik
Juhan Härra
Annely Raun
Anu Tammiste
Liia Väljas
Merle Mandre
Merit Raju
Kairi Kaarlaid
Aivo Hütsi
Eveli Kaup
Tiina
Eve Täht
Urmas Vahter
Indrek Reinbach
Gunnar Ints
Tiia Kiis
Janela Lääne
Andres Loog
Katri
Merlit Aldosin
Tiina Rebane
Eve Kinnunen
Kerli
Airin
Inga Lambakahar
Kaire Kallak
Kai Koord
Kristina Uus
Miret Tuur
Kätlin Kann
Margit Adamson
Taavi Urb
Jaan Roos
Hele Soomets
Anne Tikenberg
Krista Alikas
Katrin
Kristi Liivamägi
Triin Tael
Piret Toomet
Ruth Loorits
Andres Puusep
Mart Kallis
Marika Timofejev
Ahti Sõõrde
Merle Jakobson
Eva Vodi
Irina Ojala
Vööbe Liitoja
Naiskodukaitse Võrumaa ringkond
AS Standard

Kadri ja Tanel



Ülevaade laekunud summa kasutamisest:

Toolid koos transpordiga (Tallinn-Tartu) 1916,62
Tänukirjad haigla stendidele ja kampaania sildid toolidele 60,00
Ülekandetasud 0,38
Jääk 32,00

Järele jäänud 32,00 annetame edasi Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi enneaegsete laste ravi edendamise tarbeks.
Täpsema ülevaate saamiseks palun kirjuta Kadrile (kadrikangro@hotmail.com)