Piparkooke on alati kõige lahedam teha peale jõule ning glasuuritamise vajadust ei ravi miski paremini kui viktoriaanlik piparkoogimaja.
Tõenäoliselt tuleb haiglaslik huvi suhkurjoonistamise vastu sellest, et lapsepõlves ei olnud meie kodus piparkoogid kunagi glasuuriga. Olid tavalised. Kuna ema glasuuri ei teinud, siis püüdsin ühel korral ise teha. Olin kuulnud, et selleks on vaja munavalget ja suhkrut. Kasutasin suures koguses munavalget ja väikesed koguses kristallsuhkrut ja panin koogid, peale ollusega üle valamist, veel ahju kah, et ikka glasuur kõvaks läheks. Tulemuseks olid magusad piparkoogi-praemunad. Unistus glasuuridest püsis kuni suureks saamiseni kuni perre tulid lapsed ja poes tulid müügile valmis pakendatud glasuurid.
Nüüd tulebki kogu varasem tegemata töö ära teha.
Vahva!
p.s. kui oleksin pildistamise hetkel taibanud sisse lülitada majas oleva LED-valgusti, olnuks karamellised ärkliaknad ning uhked veranda kaaraknad ka paremini näha...
Vau, see on ju lausa kunstiteos! Väga uhke!
ReplyDeletepole vist kunagi ilusamaid piparkooke ja piparkoogimaju näinud kui sul!!
ReplyDeleteFiligraansed kaunistused !
ReplyDeleteToredat aastavahetust ja kaunist ning lahket saabuvat aastat !
Väga kaunis maja, meeldib!
ReplyDeleteVäga väga äärmiselt ilus. Ja suhteliselt sarnane minu lapsepõlvele. Mul ema ei tavatsenud isegi piparkoogi vorme kasutada. Üks aasta on eriliselt meeles. Nurusime lastega, et ema piparkooke teeks. Vorme polnud. Ema lõikas noaga ristküliku kujulised piparkoogid ja küpsetas need ära. Glasuurist ma ei osanud siis veel unistadagi. Nüüd aastaid hiljem mõtlen, et oleks võinud siis laste rõõmuks kas või südameid või tähekesi lõigata. Siit tuleb siis minu piparkoogihullus. Ilusat uut aastat!
ReplyDeleteKätlin, tuletasid mulle meelde, et meil ei olnud ka vorme. Tegime klaasiga ringe ja poolkuusid. Vend oli osav ja lõikas noaga keerulisemaid kujusid välja, ma olin nii uhke, nende piparkookide üle.
ReplyDeleteVormid olid, koguni üks tilluke viisnurkne (viis nürinurka) tsinkplekist vorm, mille isa mu nurumise peale tegi. See on siiani alles ja kasutuses. Ja glasuur oli ka, aga ema tavatses seda teha suure hulga vahustatud munavalgega ja üsna väikse hulga tuhksuhkruga, nii et kaunistused olid laialivalguvad plörakad kookidel ja neid tuli ilmtingimata ahjus tugevdada. Vahel üritasime ka seda plöraka-glasuuri toonida, meelde on jäänud katsetused safraniga ja punapeedimahlaga ja eriti huvitav lillakassinakas mustikamahlaglasuur. Korralikku mustriglasuuri õppisin tegema pinginaabrilt, kelle vanavanemad olid olnud pagarid.
ReplyDeleteEriti huvitavaid piparkooke sai vormiga lõigatud aukude vahedest - fantastilisi loomi, kellele terve perega nimesid sai otsitud.
Ja alati käis piparkoogiküpsetamist segamas isa, kes leidis, et taigen on toorelt ka väga hea.
Südantsoojendavaid piparkooke oskad teha, aitäh!