Metsvaarikad

Meie aasa tagant algab raiesmik. Veel möödunud aastal korjasime seal metsmaasikaid ja pohli. Sel kevadel oli juba näha, et noored haavad ja kased on end nii pikaks ajanud, et vaevalt maasikad enam laiutada saavad. Mis sinna võsa vahele nüüd enam ronida. Kuniks....
Jalutasime sõpradega kukeseene-mustika korjelt koju, kui Saale võttis suuna sinna võsa poole ja kilkas õnnest: "Metsvaarikad! Nii palju! Nii suured! Minu lemmikud!"
Olin arvanud, et metsvaarikad on paari "seemnemummukesega" kribalad marjad, mis iial ei kasva sellises mahus, et korilasel silma särama lööks.
Eelmisel suvel Võru turul sain aru, et metsvaarikaid on kusagil võimalik korjata moosikogustes. Vaarika-mustika moosi jaoks ei olnud kahju neid turuletilt osta. Sel aastal suundusin turule juba teadlikumalt, ootustega. Tundmatu vaarikamüüja oleks nagu ettenägelikult teadnud, milline küllus kodu lähedal ootams on ja küsis, et miks ma ise ei korja. Pigistasin siis huuled kramplikule sõnatule muigele, sest raske oli korilase usku inimesena tunnistada, et ma ei viitsi nii palju vaeva näha - et väikesed marjad, mis kasvavad ei-tea-kus ja tõenäoliselt hõredalt. Aga nüüd selgub, et olukord pole nii karm ja metsvaarikaid on võimalik korjata ka liitrite kaupa. Õndsus! Magus lõhn ja silme kõrgusel ümberringi punetavad vaarikavarred aitavad unustada kahtlase jalgealuse, millest need kahemeetrised taimed sirguvad, sest kõikse mahlasemad on marjad ikka kõige kohutavamates rägastikes. Olin vaarikatest hullumas ja korjamise kirg sai vabalt möllata. Tuli veel üks vaarikamoos.
Kõik muutub - mets ja arvamused kaasa arvatud.

Üks tähelepanek marjakorjaja varamust: kui oled suutnud enda sees langetada otsuse metsast lahkumiseks, satud kindlasti ennenägematult suure marjapuhma otsa.

Reegel toimib kõigi marjadega.

Mustikajäätis

Kui mandlijäätisele lisada heldelt (väikse suhkruga kergelt tambitud) mustikaid, siis saab sellest mustikajäätis mandlise kõrvalmekiga. Nutikas perenaine korrutab retsepti vähemalt kolmega, sest ühest masinatäiest jäätisest saab ehk ainult suu siniseks, isu see kindlasti ei leevenda.

Muru ei pea niitma

Minu aeg-ajalt kodus käiv praktiline meel ei oska muruniitmise fanatsimi mõista - mõttetu tegevus ja lisatöö ning tulemus pole sugugi kaunim kui looduslikult õilmitsev lilleaas. Praegu ma ei üldista vaid räägin peaasjalikult oma isiklikust heinamaast ja härra Vanemleitnandist, kellega me muruniitmise osas oleme kaunil eriarvamusel. Sel aastal olen kasutanud üksiotsustamise privileegi (sest Tema seilab mereavarustel) ja niitmata muruplatse suurendanud veelgi. Jätsin meie krundi teisegi metsaääre niitmata, tuues üheks ettekäändeks, et eelmisel aastal kuuse kõrvalt leitud ööviiulid saaksid rohkem laiutada. Nüüd ongi nii, et kahe viiuli asemel on neid seal oma tosin, lisaks palju teisi lilli ja kauneid kõrrelisi ning muruniitmisest vabaks jäänud aeg.
Ilus põlvekõrgune niidukooslus ja aeg seda nautida.

Kaarel Tarand kirjutab viimases Sirbis nii:
Viimaste aastatega põlu alt väljunud ja taas üleilmseks autoriteediks tõusnud John Maynard Keynes arvas 1930. aastal essees „Meie lapselaste majanduslikud võimalused” soovitavalt-unistavalt, et praeguse sugupõlve töökoormuseks oleks 15 tundi nädalas täiesti piisav. Ja vabanenud aja saaks kulutada jõudeelule ning õnnelik olemisele. Muidugi võib vastuväiteks ja hoiatavaks näiteks jõudeelu laastavast mõjust moraalile tuua lagedale vene kirjandusklassika. Kuid et ükski ühiskond pole täies koosseisus jõudeelu praktiseerinud, siis puudub meil praegu katseline tõestusmaterjal selle kohta, et inimühiskond ilma tööta laisaks ja lolliks kätte läheb.
Igal juhul paistab vaidluses selle üle, kas aega on või aega ei ole, õigus olema nende poolel, kes sepitsevad pikaajalisi plaane ja teevad panuse sellele, et välistingimused ilmtingimata alla ei käi.




p.s. Laima, värihein on praegu oma hiilguses.

Pesakond

Asjaolude tõttu pidin mõni aeg tagasi kõik asjatoimetused sinnapaika jätma ja kohustuslikus korras puhkama. Igasugune aktiivne tegutsemine ja vaimne pinge pidi ootama paremaid aegu. Ei ole raskemat tööd kui mitte-midagi-tegemine. Olen täheldanud, et pisikesi asju nikerdades-õmmeldes, kangaid-niite-nööpe silitades ja sobitades langen teatud meditatiivsesse olekusse. Täiesti omaette maailm, kuhu üleliigsed mõtted ei pääse. Parim pingemaandaja. Nii saigi terve pesakond jäneseid valmis. Olen originaallõiget juba nii palju kohendanud, et enam ei teagi, kas on seesama lõige. Kõrvad on jäänud samaks.

Sildid on neil kaelas seetõttu, et tudujäneste identiteet oleks tuvastatav ka siis kui nad kaugel-kaugel on. Nende müügist läheb osa tulu heategevusena MTÜ'le Rõuge Kool.

Tudujäneste portreepilte saab vaadata Flickri albumist.

Lupiinid

Rutakal päeval teel Värskast Rõugesse ei mallanud väike preili enam teeäärt palistavaid lupiinipõlde autoaknast vaadata. "Ma tahan neid kallistada, jäta palun auto seisma!" Ükski kiire pole nii kiire, et see ei võiks oodata kuni tüdruk lilli kallistab. Lupiinidest lühem Linda.

Ei mäleta, et oleks mujal Eestis näinud nii palju lupiine looduses kasvamas. Lupiin on minu teadvuses olnud ikka rohkem peenra lill. Siin, kagu-Eestis, on neid lillades-roosades toonides lilleküünlaid looduses tohutult palju. Sekka ka mõned valged.

Armastus lillede vastu on naisterahvastel sügaval südames juba pisikesest peale. Pole sellele armastusele mingit muud selgitust, kui et LIHTSALT NII ILUS!

Rabarberikivijahu

Sellele kiirelt süttinud eredale ideele oli antud vähe tunde särada. Alguses tundus raberberite säilitamine kuivatatuna suurepärane mõte. On ju purgiruum ja purgikapiruum suhteliselt piiratud ning mida konsentreeritumalt seda ruumi kasutada, seda tulusam. Veel parem, kui leidub säilitusviis, mis ei kasuta nimetatud kapi ressurssi üldse või teeb seda ülimalt minimaalselt. Seetõttu kuulub mu sümpaatia mahlade asemel siirupitele, et mitte näha kurja vaeva vee purki panemisega ja hiljem vaevaga purgistatud veele mitte kulutada niigi nappi aidakapi ruumi. Et siis kuivatatud rabarber.

Hakkasin tegema. Panin 5 vart tükeldatuna paokil uksega ahju 40 kraadi juurde üheks ööks... ja siis teiseks ... ja siis ma ei tea kui kauaks. Tulemuseks soe pehme rabarber. Lisasin kuumust ja kuskil 50-60 kraadi juures hakkas kuivamise protsess ilmet võtma. Tooraine maht vähenes hoogsalt koos idee tähesäraga. Lõpuks oli mul peotäis klõbisevaid hapusid kivitükke.

Suurepärase idee alge pärines soovist kasutada rabarberi hapu maitse ja roosa värv ära jõulude ajal piparkoogi glasuuris. Seepärast tuli rabarber saada jahuks. Nii nagu on poes olemas näiteks Taarapõllu Talu (mis muide asub meil siin üsna lähedal) marjajahud. Jahvatamine. Veskist hakkas päris hale, kui esialgu üsna tulutult need kivikõvad tükid selles ringi klõbisesid. See oli ikka kole klõbin. Lõpuks hakkasid tulema ka esimesed jahukübemed. Kannatus katkes enne lõppu. Nagu pildilt näha, jäid mõned suuremad tükid ikka sisse.

Seejärel tegin esimese (ja viimase?) katsetuse - piparkoogiglasuuri suvised õed beseed. Rabarberi haput tundsin neis beseedes vaid mina ja sedagi tänu oma hoolsalt arendatatud ootusele ja kujutlusvõimele. Teine maitse neil beseedel ju oli aga siiski mitte nii intensiivne kui tahtnuks. Oleks pidanud jahu rohkem lisama. Värv ei tulnud ka roosa vaid pigem beež. Samas ei saa öelda, et tulemus oleks halb olnud. Seda kindlasti mitte. Hinnates protsessile kulutatud aega ja närve ja saadud tulemust, julgen siiski selle idee sära kustunuks lugeda. Igal juhul on lihtsam minna poodi ja osta purgike jõhvikajahu, mis tõenäoliselt teeb oma töö hapu ja roosa saavutamisel kenasti ära.

Kassid on vist kõige iseloomukamad loomad üldse. Väga aruka ja kannatliku pilguga jälgis Lumepall, kuidas ma purgikesi toolile ritta seadsin ja õiget valguse nurka pildistamiseks otsisin. Siis kui asjad kenasti paigas, seadis ta ka ennast koos oma sobiva tonaalsusega kompositsiooni.

3 x 300





rabarber, suhkur, tulivesi, kaneelipulk

300g + 300g + 300g + 1

sügiseni jahedas ja pimedas

aeg-ajalt liigutada

šnaps !