Uus marmelaadikompvek

Kui asjad on hästi, siis me ei kipu neid märkama. Näiteks enamus inimesi hindab söögikohti (lisaks heale söögile ja meeldivale õhustikule) puhtuse järgi aga kui sageli me mõtleme, et 'oi kui kena kohvik, sest põrand on puhas'. Samas, kui põrand oleks must, siis on meil nina krimpsus. Ehk siis - kui asjad on hästi, siis on see elementaarne. See on standard aga standardit, isegi kui selle saavutamiseks tuleb palju pingutada, tihti ei väärtustata. Ootame kogu aeg uusi üllatusi ja kui midagi on tõesti väga-väga hästi, siis võib juhtuda, et see jõuab meile teadvusesse ja tekib wow-efekt. WOW! on see, kui kohviku põrand on kaetud lõhnavate lilleõitega. Järgmisel korral, kui kohvikusse lähme on juba ootus lilleõite järele ehk siis aegamööda saab ka lilleõitest standard, mida ei panda tähele. See ei eruta enam meeli.
Kui poes müüakse hallitanud saia, siis see ületab uudistekünnise aga kui müügile tuleb uus ja väga hea marmelaadikomm, siis pole see märkimist väärt.
Selline vist on inimese loomus - kriitiline.

Tegelikult tahtsin ma eelneva pika sissejuhatusega öelda, et Kalevi uus apelsinimaitseline marmelaadikompvek on väga väga hea. :) Ma märkasin seda headust (mille saavutamiseks tuli kindlasti läbida pikk ja vaevaline tootearenduse protsess) ja pole üldse kade ka teistele soovitama.

Kevadine kõrvitsakadrill

Minu kõrvitsane nädalavahetus oli tihedas korrelatsioonis Krentu omaga... tema lihstalt on nobedam blogija :).
Olid kevadealguse ootuse kollased päevad. Kõik Krentu kirja pandud mõtted võib vabalt ka siia blogisse ümber kanda. Maakerasuurune kõrvits, mis on kannatlikult oodanud oma aega (pildi järgi hinnates oli meie kõrvits veidi suurem... väike võistlusmoment peab ikka olema :)). Kõrvitsa lõhkumine kui pereüritus. Seos Muumimamma kõrvitsaga ja soovunelm kõrvitsamajast. Seemnete maha-panemise mõtted ... tõesti, liiga vara on veel. Üks asi oli erinev - idusid meie kõrvitsaseemnetel veel küljes polnud.
Ja see, mis kõrvitsast edasi sai, on ka erinev. Mõned portsud riivitud kõrvitsat läksid sügavkülma ootama oma koogiks saamise aega. Purkidesse kaanetatud potitäis kõrvitsa-sidrunikreemi. Ja loomulikult minu absoluune lemmik aedviljahoidiste seas - klassikaline kõrvitsasalat. Meeliülendavalt võin hõisata, et kõrvitsasalatile puudub meie peres konkurents, puhas privaatkaup.

Kõrvitsa-kadrill viis mõtted ja meeled 578 sammu võrra kevade ja suve poole. Käes on aeg, kus tuleb otsustada, milliseid kõrvitsaid (ja teisi aedvilju) sel aastal harida? Milllal mida aknalaual ette kasvatada? Kus need seemned ja istikud mulda pista?

See viimane küsimus on sel kevadel isegi kõige olulisem. Kõrvitsat ikka naljalt korteris aknalaual ei kasvata... Huumuse hunnikut on vaja. Arvan, et olen leidnud enda jaoks selle huumuse hunniku. See hunnik on 273 km kaugusel...
Ehk siis ümbersõnastatult kõlab küsimus kus seemned ja istikud mulda pista? selliselt: "Kas vahetada mugav linnaelu idüllilise maaelu vastu?"

1 + 1 > 2

Hope rises, originally uploaded by f a b.

Polkovniku esimene reegel ütleb, et eesmärgiks peab olema see, et 1 + 1 oleks rohkem kui 2. Kui panna kaks algosakest kokku, siis selle tulemusel peab sündima midagi rohkemat kui kaks algosakest. Peab sündima uus kombinatsioon, mis on mingis osas väärtuslikum kui kaks eraldiseisvat algosakest. Näiteks see, kuidas me teeme Roosamammaga pildisessioone. Me võtame mõttekillud või katsutavad detailid ja kombineerime neid senikaua kuni hakkab kehtima võrrand 1 + 1 > 2. Detailid, värvid ja mõtted hakkavad omavahel kõnelema.

Sama valem on ka Roosamamma endaga. Temaga kohvitades lisandub seletamatu suurus, mis teeb üks-pluss-ühe suuremaks kui kaks. On inimesi, kellega haakudes saad ise paremaks inimeseks. Tekivad uued mõtted ja vaated, mis ei ole varasematega vastuolus, vaid on varasemate edasiarendus. Liikumine täiuslikkuse suunas. Alati ei oska inimene üksipäini mõelda. Mitmekesi on lihtsam. Tekib füüsiliselt tajutav tundmus, et mõtted lendavad nagu kimp roosasid õhupalle taeva poole ja ennäe, taevast ei tulegi vastu. Lõputud võimalused.

Need on vahvad hetked ja ma naudin iga keharakuga neis hetkedes olemist. Just niimoodi äkitsi, ei tea kust, sünnivad üha uued ja uued ideed. Praegu tundub, et kevad on oluliselt hoogustanud õhupallide lennuilma. Ideepuuduse all küll kurta ei saa. Näiteks eile õhtul pesu kuivama pannes (ju ma siis olin sel hetkel pesukorviga valemis 1 + 1 > 2) nägin, kuid peast kasvas välja järjekordne roosa õhupall. See kogus endasse õhku nii kiiresti,et tekkis lapselik kärsitus sellega kohe kogu maailma ees lehvitada. Niimoodi ma siis kilkasin kodus ringi, kujuteldav roosa õhupall peas ...
Nagu neil puhkudel ikka, vaatasid kõrvalseisjad mind püüdliku mõistmise ent siiski kergelt kaastundlikku pilguga...
Täna on juba uued õhupallid!

Täpsustus

project sketchbook 2011, originally uploaded by pam garrison.

'As you grow older, you'll find that the only things you regret are the things you didn't do.'
Zachary Scott

Kas on ikka nii nagu tsitaat ütleb?

Eelmisest postitusest jäi mul midagi kripeldama. Nimelt see, et armas lugeja ei arvaks, justkui ma õhutaksin nii ennast kui teisi pea-ees sööstma oma soove ja ideid realiseerima.
Nagu kirjutasin Ilusa Eesti kajamis, on unistusi mitmesuguseid. Mõned neist saab kinni püüda ja teoks teha aga teiste võlu ongi nende lendamises kättesaamatus kõrguses.

Unistuste-täitmise egiidi all ei saa kahtluse alla panna kainet kaalutlemist ja arukat mõtlemist. Samuti ei tohi liigne arukus pärssida loovust ... mõttelennu loovust. Nii et ikkagi - asi on tasakaalus. Mõne unistuse puhul on tasakaal seal punktis, kus realiseerumine on võimalik ja põnev, teise puhul on tasakaal seal punktis, kus on tore anda sellele tuulelohele veel paar meetrit nööri järele, et see tõuseks kireva laiguna kõrgele-kõrgele taeva alla. Näe, kui ilusasti see lendab!

Unistuste kaugus

AH-240, originally uploaded by Carl-Fredric.

Mõned aastad tagasi olin ühel ’edu-saavutamise-koolitusel’. Mingil hetkel tuli silmad kinni panna ja kujutada endale edukat hetke tulevikust … manada silme ette eluline olukord, mida sa tahad saavutada. Spontaanselt. Oma esimene mõte.

Edukus on sageli mõtestatud läbi positsioneerimise mingisse materiaalsesse keskkonda ja läbi kuulumise mingisse inimgruppi. Vähesed meist suudavad ja oskavad päris päriselt seada edukuse ülimaks eesmärgiks sisemise rahulolu ja õnne. Kuidas hinnata selle eesmärgi saavutamist? Milles see väljendub? Kui seada sisemine rahulolu eesmärgiks, on seda ikkagi oma kujutelma manada keeruline, ikka tekib sellele mingi kontekst ja materiaalne ümbrus. (Mis ei tähenda, et ma peaksin absoluutse sisemise rahulolu saavutamist võimatuks)

Nii ka mina ei suutnud kujutada enda jaoks hoomamatut sisemist nirvanat vaid unistuste pildilt paistis hoopis üks maamaja suvepäevas. Selle maamaja verandal istus halli habemega ja piipu popsutav mees kiiktoolis ja luges lehte. Vaatas üle päevalehe serva õuel silkavat jõmpsikate karja. Köögis pliidi ees vaaritas mummulise põllega parajalt ümarik memm pannkooke. Laual noolis kärbes värsket maasikamoosi.

See spontaanne fantaasiapilt ajas mind muhelema. Eelarvamuse kohaselt pidi ju ette kujutama mingit ’päris edukust’. Õnneks suudan ma suhtuda eelarvamustesse märkimisväärsete mööndustega ja ei lase neil oma mõtteid väga häirida.

Sellest maamajast saigi minu kauge unistus. Eesmärk. Tean, et kunagi on mul see mummuline põll. Olen püüdnud mõelda, mis on selles unistuses minu jaoks olulisemat, kas suvine maakodu idüll või tugevate pereväärtuste ja järjepidevuse sümbol? Mingil hetkel tundub üks, teisel hetkel teine. Igal juhul näib see tulevane reaalsus olevat kuskil kaugel ja ei ole otseselt seotud tänase lörtsimärja kevadpäevaga.

Ent siiski siiski …?!? Kas äkki ei takista me oma unistuste täitumist just seetõttu, et seame ise neile selle saavutamist mittevõimaldava barjääri? Seame mõne keerulise või kauge eeltingimuse, mis vabastab meid ’kohustusest’ nüüd ja praegu oma pilvelinna maapeale toomisest. Unistame sõnadega „Siis, kui olen vanem, targem …“, „ Siis, kui lapsed on suured …“, „Siis, kui olen saavutanud materiaalse kindluse …“ (loomulikult täpsustamata, mis asi see on), „Siis, kui võidan lotoga …“.

Minu unistus ei ole ju igavesti kestev suvepäev, peatumatu kiiktool ja igavesti küpsevad pannkoogid. Mõttepilt loob kujundi minu jaoks ideaalsest elukeskkonnast ja väärtushinnangutest. Aga nende ideaalide saavutamiseks ei pea ju ootama, millal vanaks saan, sest need ideaalid on praeguses hetkes. Ideaalid ja eesmärgid võivad ajas muutuda ja äkki, siis kui ma olengi hallipäine ja ümar, tahan ma hoopis midagi muud … Äkki ma tahan siis olla kut’ Tina Turner ja minna maailma turneele…

p.s. see foto on illustreeriva tähendusega ja ei ole kuidagi minuga isiklikult seotud. Vanade fotode lummust leiab teisteltki Carl-Frederic'i Flickri-albumi piltidelt (klikka pildil)

"Oh, kuidas ma tahaksin, et saaksin enda kokku panna nagu pikksilma! Ma usun, et tuleksin sellega toime, kui ma ainult teaksin, kuidas alustada." Sest, vaadake, äsja oli juhtunud nii palju imelikku, et Alice pidas veel ainult väga väheseid asju tõeliselt võimatuks.

Lewis Carroll "Alice Imedemaal"
Marjorie Torrey illustratsioon

Tuttmüts

Külmad ilmad on tulekul. Lubatakse ju -30 kraadi. Minu õnneks.... sest sinilillede vahel oleks veidi narr äsjavalminud tuttmütsiga sibada.

Üks minu lemmikumaid villastest lõngadest on Lion Brand® Yarn Fishermen’s Wool. Kunagi sai tehtud sellest vest väikesele mehele. Huvitav, miks mul on lõngakorvis seda lõnga ühe suure mehe kampsuni jagu.... ahh? Igal juhul on nüüd seda lõnga seal korvis ühe mütsi võrra vähem.

Ühe kleidi võrra on vähem ka riideid Linda-preili kapis, sest rebenenud sabaga vana-armas kodukleit sobis liiga hästi voodriks. Ja kuna ma ei tahtnud tekitada tütrele igavest villase-punase-bareti-vihkamise-sündroomi (nii nagu see on juhtunud ühel minu heal kolleegil), siis pidi müts endale voodri saama. Ei saa eitada, et voodripanemiseväljakutse venivas koes tehtud mütsile oli hirmuäratav. Samas uhkus torkis tagant: voodrikuninganna Madaam Marmelaadist ei või liiga palju maha jääda. Seega, müts pidi saama voodri.

Voodrikunst läks üle ootuste kenasti. Puna-ruudulise voodrisitsi keerasin ka mütsi servale, veidi paela ja pitsi juurde.

Ühe täiesti tavalise türkiissinise barett-mütsi tegin ka aga selle valmimisest rääkida on liiga piinlik. Kes see enam mäletab, mitu korda sai harutatud ja uuesti tehtud ja lõnga juurde toodud jne jne. Baretti saab näha Ilusa Eesti blogi piltidel.