Unistuste kaugus

AH-240, originally uploaded by Carl-Fredric.

Mõned aastad tagasi olin ühel ’edu-saavutamise-koolitusel’. Mingil hetkel tuli silmad kinni panna ja kujutada endale edukat hetke tulevikust … manada silme ette eluline olukord, mida sa tahad saavutada. Spontaanselt. Oma esimene mõte.

Edukus on sageli mõtestatud läbi positsioneerimise mingisse materiaalsesse keskkonda ja läbi kuulumise mingisse inimgruppi. Vähesed meist suudavad ja oskavad päris päriselt seada edukuse ülimaks eesmärgiks sisemise rahulolu ja õnne. Kuidas hinnata selle eesmärgi saavutamist? Milles see väljendub? Kui seada sisemine rahulolu eesmärgiks, on seda ikkagi oma kujutelma manada keeruline, ikka tekib sellele mingi kontekst ja materiaalne ümbrus. (Mis ei tähenda, et ma peaksin absoluutse sisemise rahulolu saavutamist võimatuks)

Nii ka mina ei suutnud kujutada enda jaoks hoomamatut sisemist nirvanat vaid unistuste pildilt paistis hoopis üks maamaja suvepäevas. Selle maamaja verandal istus halli habemega ja piipu popsutav mees kiiktoolis ja luges lehte. Vaatas üle päevalehe serva õuel silkavat jõmpsikate karja. Köögis pliidi ees vaaritas mummulise põllega parajalt ümarik memm pannkooke. Laual noolis kärbes värsket maasikamoosi.

See spontaanne fantaasiapilt ajas mind muhelema. Eelarvamuse kohaselt pidi ju ette kujutama mingit ’päris edukust’. Õnneks suudan ma suhtuda eelarvamustesse märkimisväärsete mööndustega ja ei lase neil oma mõtteid väga häirida.

Sellest maamajast saigi minu kauge unistus. Eesmärk. Tean, et kunagi on mul see mummuline põll. Olen püüdnud mõelda, mis on selles unistuses minu jaoks olulisemat, kas suvine maakodu idüll või tugevate pereväärtuste ja järjepidevuse sümbol? Mingil hetkel tundub üks, teisel hetkel teine. Igal juhul näib see tulevane reaalsus olevat kuskil kaugel ja ei ole otseselt seotud tänase lörtsimärja kevadpäevaga.

Ent siiski siiski …?!? Kas äkki ei takista me oma unistuste täitumist just seetõttu, et seame ise neile selle saavutamist mittevõimaldava barjääri? Seame mõne keerulise või kauge eeltingimuse, mis vabastab meid ’kohustusest’ nüüd ja praegu oma pilvelinna maapeale toomisest. Unistame sõnadega „Siis, kui olen vanem, targem …“, „ Siis, kui lapsed on suured …“, „Siis, kui olen saavutanud materiaalse kindluse …“ (loomulikult täpsustamata, mis asi see on), „Siis, kui võidan lotoga …“.

Minu unistus ei ole ju igavesti kestev suvepäev, peatumatu kiiktool ja igavesti küpsevad pannkoogid. Mõttepilt loob kujundi minu jaoks ideaalsest elukeskkonnast ja väärtushinnangutest. Aga nende ideaalide saavutamiseks ei pea ju ootama, millal vanaks saan, sest need ideaalid on praeguses hetkes. Ideaalid ja eesmärgid võivad ajas muutuda ja äkki, siis kui ma olengi hallipäine ja ümar, tahan ma hoopis midagi muud … Äkki ma tahan siis olla kut’ Tina Turner ja minna maailma turneele…

p.s. see foto on illustreeriva tähendusega ja ei ole kuidagi minuga isiklikult seotud. Vanade fotode lummust leiab teisteltki Carl-Frederic'i Flickri-albumi piltidelt (klikka pildil)