Villane vest

Ta tuli korraks butiiki tuulutama ja riiulitelt tolmu pühkima. Tegi asja, noh. Lihtsalt nii raske on end virtuaalpesast eemal hoida – tundub, et pildid ja mõtted lähevad kohe hapuks, kui ta neid jagada ei saa. Niigi teisi juba pikalt soojendatud. Mõte tahab üles tähendamist.

Fragment esimesest köitetööst, mille põhiosa valmis harjukate kokkusaamisel)

Virtuaalelu peab veidi taanduma, et reaalelule ruumi teha aga väike varastatud hetk lootuses saada taaskord armsate külaliste siirast innustust, on nii magus. Sellest, kuidas skeptikust, kes pidas blogisid kahtlaseks eneseimetlejate hobiks või kaugel-maal-elamise-muljete-jagamise-kohaks, on saanud veebipäevikute friik, ta pikalt ei pajata. Tõenäolislet juhtub seda paljudega, igalühel veidi küll omamoodi aga lõppkokkuvõttes on tulemus sama – tuleb muuta hinnanguid ja süüa oma sõnu. Tema on seda juba teinud.

Villane on mõnus, eriti talvel, eriti naturaalvalge. Valge on mitmekülgne ja pretensioonitu värv. Valge võib olla nii lihtne aga samas nii keeruline. Sama lugu on vist mustaga aga mustast ülistuslaulu kuulmiseks peab leitnanti poole pöörduma. Selles peres siis niimoodi asjad jagatud.
Valgel villasel lõngal on hääl. Rannaniidu hääl, kus kostab kadakate vahel sebimist ja sõraplaginat ja sekka ka mõnusat mää’d. Villane hääl. Pidage... kas lambal on sõrad või kabjad? Ei tea, kas ta hakkab hulluks minema või kuuleb keegi teine ka silmuseid veeretades villast häält...

Lubatud vest, esimene. Lõngaks on naturaalvalge Lion Brand® Yarn Fishermen’s Wool (100% villane, looduslike õlidega). Väga hea lõng, mõnus kududa ning ilus ühtlane. Selle lõnga ilu tuleb välja lihtsa paremipidise koega. Seepärast ta vahetas viimasel hetkel tihedama viklimustri rombilise vastu, kust paistab rohkem lihtsat kudet. Ja tagumisel poolel jättis südame-palmiku hoopis tegemata. Ikka ja jälle – less is more!

Selle vesti kudumine oli kui proovilapp suurema töö jaoks.
Esimest korda tegi vesti (aga see vist pole tähelepanuväärne, sest tegu ju ilma varrukateta kampsuniga).
Esimest korda tegi vikkelsoonikut.
Esimest korda tegi V-kaelust.
Esimest korda tegi venivat silmade mahakudumist.
Esimest korda proovis raamatu järgi kokkuõmbelmise pistet.
Esimest korda arvutas enne tööga pihta hakkamist kõik silmused ja read välja, et muster ikka ilusti jookseks-lõppeks.
Varasemad ilma mustrita kudumised ikka rohkem vaatan-mis-juhtub-stiilis aga ühevärvilise parempidise koe puhul on see vist tavaline.

Mustri jaoks korjas inspiratsioonimarju Mary Webb’i raamatust „Koekirjad“, keskmine südamepalmik on leheküljelt 219 (NB! Sellel lehel on pildid ja mustrid vahetusse läinud). Vardad olid soovitatust pisut peenemad – 3,5. V-kaeluse tegemisel abiks it-foorum, siin veel pisut.

Kaeluse soonikut harutas tubli 3-4 korda kindlasti. Kui lõpuks oli rahuldava tulemuse kätte saanud, selgus, et töövõit on üürike ja lapse pea liiga suur. Ja läks uuele ringile. Seekord esmalt vaimujõudu ja vanade meistrite õpetussõnu koguma, sest venivat soonikuäärt ise oma peaga välja ei mõtle. Vähemalt tema mitte. Googlisse tubular bind off ja võitlus algas. Proovis läbi 4 õpetust aga viimaks sai soovitud tulemuse Crankygrrrrrl blogist.

Ja Voila! Valmis ta saigi. Ning lõppu magustoiduks kõikse mõnusam asi – pisidetailid. 2 vana teksatrippi, ühele tikkis isikliku kvaliteeditunnusena peremärgi (see leidis oma koha taga kaeluse juures) ja teisele kleepis väikse rongi.

Pildid tegi tema Fotohaldjas

Koo Sa kasvõi seitset värvi siidilõngast peen kampsun, laps paneb selle selga ikka ainult ühe pisikese puurongi pärast, mis sõidab vanal teksatripil.


Vaadates köögiaknast lumisel raudteel vuravat kaubarongi, kirjutas Teile
Polkovnik