Roosa retrotäpp

Mul on kolm last - Toomas, Teho ja Krisse (alias Linda). Kui ootasin kolmandat last, siis mõtlesin, et kolm poega oleks kihvt - nagu muinasjutus, kus vennad figureerivad tavaliselt kolme kaupa ja igal ühel mõni prevaleeruv omadus (üks on rikas, teine ilus, kolmas tark vms). Aga tütart tahtsin ikka ka. Vist isegi rohkem, kui kolme poega. Selline naiselik poegadekõrvane sügava südemesopi unistus kleitidest ja nukkudest. See soov täitus kolm aastat tagasi, võimalus kleitideks ja nukkudeks on antud aga kas ma oskan hinnata selle täitumist ka nüüd? Tihti mulle tundub, et mäletame selgelt unistusi, mis ei ole täitunud aga juba täitunud unistused ja eesmärgid kaotavad oma väärtuse. Need nagu ei olekski enam erilised. Õnneks oskan ma ka praegu ülevoolavalt rõõmustada selle üle, et kolmas laps on just tütar ja kõige muu hea juures on olemas ka aus põhjus kleitide õmblemiseks. Ent pean tunnistama, et nii mitmedki täitunud eesmärgid olen lahterdanud 'normaalseks' ja sageli ei oska nendes midagi erilist enam näha.

Aga nüüd siis kleidist. See on absoluutne retrokleit. Esiteks - see fuksiaroosa täpiline kangas pärineb aastakümnete tagant. Selle kinkis mulle hea sõbranna Saale ning see oli kasutusel tema lastetoas. Vist mingi voodikattena või midagi sellist. Kangajuppidel olid heledad pleekinud triibud ja üleüldse nägi see armsalt kulunud moega välja. Aga ma armastan seda kangast ikkagi. Või äkki just kulumismärkide tõttu armastan seda kohe eriti palju.

Teiseks - lõige pärineb Käsitöö Albumist nr IV, ilmumisaasta 1960. Olen puhtavereline amatöörõmbleja. Pühapäevaõmbleja on palju öeldud, sest neid pühapäevi, mil ma õmblusmasina taga istun, on ikka haruharva. Käsitöö Albumi järgi kleidi tegemiseni küündisid minu oskused vaevu-vaevu. Nähtavasti olid vanasti naised õmblemise alal intelligentsemad. Kui tänapäeva käsitööajakirjas oleks nii minimaalselt juhiseid, siis see ajakiri lõpetaks varsti ilmumise. Albumis on blondi tüdruku selga joonistatud A-lõikeline sinine kleit ning kõrvallehelt võib leida teksti:
Eelkooliealise tütarlapse pidulik kleit helesinisest popeliinist. Kinnis seljal kuni läbilõikeni. Voldi laius märgitud mustril. Tikandi kontuurjoonis nr.76 lisalehel. Muster S. Loik, mood E.Leškin

Aga suurus? Ja milline number lõikelehel vastab just sellele kleidile? Sest ega lõikelehel polnud midagi rohkemat kui põhitükkide kontuurid ja tingmärgid. Ei mingeid selgitusi. Aga millised tükid millise kleidi külge käivad? Ja krae ning taskud? Joonistuselt on ju näha, et kleidil on läbilõike vahele peidetud taskud ja väike püstine krae... Omaette konstrueerimisväljakutseks osutus sik-sak-hambulisest esitüki ülaservast voltida-õmmelda ilus kraekaar... Jeerum!!!

Kolmadaks - niidid. Päev enne õmblema asumist olin käinud turul, kus leidsin ühelt vana-kraami letilt vanu niite. Puust niidipoole kogun ma erilise hoolega, sest neile on hea väikseid pitsijuppe ümber kerida. Võtsin mõned niidirullid. Ühel nendest oli erkroosa niit. Kui ma kleiti õmblema asusin, siis osutus see niit minu varudest ainsaks, mis täpikangaga toonilt ilusasti sobis. Nii saigi välja paistvad õmblused selle niidiga tehtud (kannatasin ka kõik katkemised kenasti ära, sest värv oli ju nii ilus).
Kolmanda lisa - kindlasti pole see kleit esimene, millel ilulevad need sinised nööbid. Retro.

Niimoodi see isevärki kleit valmis saigi. Voltidele panin vahele helesinise pitsi, tikandi kontuurjoonist nr 76 ei kasutanud ning helesinise popeliini asemel on hoopis roosa-täpiline puuvill. Peidetud taskud ja püstkrae pärinevad (eneselegi üllatuseks) loomulikust intelligentsist.

Kõige lõpus panin end veel korra proovile - nööpaugud. Õmblusmasin on minu ämma pärandus ja kvalifitseerub seegi retro alla (80.ndate Saksa päritolu Veritas Rubina). Nööpaugufunktsiooni see masin ei evi ja seepärast ostaksin ma nööpaugud parema meelega poest. Tänapäeva kapitalistlikus ühiskonnas pole ju palju palutud, et saaksin osta mõned augud...

...ja teate, miks mulle meeldib vanast riidest tehtud kleit? Seepärast, et seda ei taba uue kleidi saatus jäädes kappi pidupäeva ootama. Vana-uut kleiti pole kahju kohe esimesel kodupäeval selga panna.