Kolimise jutud - vol II. Linnalilled

Istun oma koduse töölaua taga ja klõbistan klaviatuuril. Õhtupäike maalib eemal paistvad Tallinna südalinna tornid kuldseks. Vihmavärsked päevad. Eile õhtul kõrgusid üle linna kaks vikerkaart (Tallinna lahel olla nähtud koguni nelja vikerkaart!). Nädal tagasi oli veel ülekaalus raagushall, nüüd siis ereroheline.

Linnakevad...

Kui lilled, siis poest või turuletilt; kui õue minek, siis kingadega; kui lind, siis tuvi; kui söök, siis sushi. Sääski ja puuke pole. Linnaelul on oma võlud ja ahvatlused. Moodne, kiire, mugav, efektiivne, edasipürgiv. Mulle need aspektid meeldivad. Kõnniteel sõidab tilluke tänavapuhastuskombain ja härrad saavad lakk-kingadga käia kuni suure lumeni. Ürgloodus surutakse sobivatesse raamidesse.

Uudishimu, lennukad jooned ja (mõtte)töö teevad täna võimalikuks asjad, millest eile ei osanud undki näha ja homme võimalikuks asjad, milleni täna mõte ei küündi. Inimene otsib uusi lahendusi veel mugavamaks ja kiiremaks eluks.


Töölaua kõrval aknalaual rohetavad külvikastid. Lille-lasteaias sirguvad levkoid, lavendlid, mingisugune kannuseline, lillherned. Töölaualt kostuv klahviklõbin väetiseks noortele lehtedele... Linnalilled. Minu linnalillede märksõnaks on kannatamatus ja kärsitus, mis ei lasknud oodata, kuni päriselt Rõugesse kohale jõuame, et siis juba sajaga teise elurütmi sukelduda. Nii ongi korteri aknalauad vallutanud potipõllumajandus. Ülemistel piltidel on paari nädala tagune seis ning levkoide vahelt sirgunud üllatuskülaline - kõrvits. Alumistel piltidel on kõrvitsa hetkeseis - kaks nädalat veel ja siis saavad taimed oma kohale.

Hoidun vastandamast linnaelu ja maaelu. Üks pole võimalik teiseta. Maal on hea elada aga see ei pea tähendama suundumist rehielamuaegsesse ühiskonda. Minu jaoks ei tähenda maaelu välikäimlat ja kapseldumist minevikku. Vastupidi - elu maal võib olla hoopis kõva samm innovatsiooniredelil ülespoole.

Kuigi hetkel on see juba päris tavapärane, oli siiski veel lähiminevikus näiteks veebipõhine distantstöö ettekujutamatu. Risti-rästi nähtamatud võrgud, lained ja ühendused teevad uskumatuid imesid ja liigutavad suuri asju. Hea sõber sadade verstade tagant käib hommikuti sinuga Skype'i abil virgumisjutukesi pajatamas ja füüsilise kokkupuute puudumine on seejuures pisiasi. Emmata ei saa aga kõik olulised uudised saab koos elava esitusega vahendatud.

Mikrod, nanod, gigad ja megad teevad võimalikuks selle luksuse, et lähed kilometraažilt küll eemale aga sinu sotsiaalsed ja töised suhted säilivad. See on väga mõnus vabaduse tunne, kui avastad, et ei pea valima elukohta töö asukoha järgi vaid töö tuleb sinuga kaasa, kuhu iganes soovid minna. Täiesti kindlalt usun, et see trend kogub hoogu ja mõtlemise piirid avarduvad sedavõrd, et enda elu puudutavaid otsuseid tehes on meil järjest vähem ruumilisi ja tehnilisi piiranguid. Kunagi on aeg, mil' sedasorti ruumiline vabadus on sama elementaarne kui näitkes sõna ja mõttevabadus. Teistmoodi mõtlemine.