Beebimütsid

Kui käsitöö pisik on nii pika aja jooksul juba naha vahel kodunenud, siis ei aita ükski vabandus ega enese veenmine aja nappuses ja kohustuste rohkuses näputöö unustamiseks. Kasvõi uneaja arvelt aga ühel hetkel lihtsalt tuleb nõel või vardad kätte võtta. Kasvõi üksainus nööp õmmelda kui rohkemaks pole jaksu. Särginööpide, parandatud püksirihma või lahtiharutatud tunkedega ei hakka netiavarust reostama aga üks lihtsalt kootav beebimütsi muster väärib äramärkimist. Clover Earflap Hat Dover & Madden'ilt. Juhend on hea ja pildirohke ning mitmele suurusele. Arusaadavalt sõltub mudeli suuruse valik siiski lõngast, varrastest ja koetihedusest, kui et lapse vanusest (nagu on toodud juhendis). Proovilapist ja väiksest matemaatikaülesandest pole pääsu. Minu esimene vaarikamahlapunane müts sai veidi suur ja jääb sügist ootama, roosa müts sai kaks täiendavat mustrikordust ja on igati vinks-vonks. Beebividinatega on see mõnu, et saab kududa nende kõige pehmemate ja mõnusamate lõngadega - kehvemat kraami ju oma kallikesele ei raatsiks ning ühe toki jagu luksust kannatab rahakott välja ja sellest kogusest saab asi ka valmis. Müts on kootav kahel vardal ja seega tagant õmblusega, mis iseenesest jääb kenasti mustri vahele ja ei häiri sugugi. Olen üsna kindel, et üks müts tuleb veel (suvine puuvilla-lina-segune) aga siis teen ringvarrastel ja õmblusevabalt.
Head kudumist!

49+51

49% ajast närvesöövat jauramist, pisaraid, muret, vaeva.

51% ajast rõõmu, õnne, lusti, naeru, rahu.

Maailma kõige kaalukamad kaks protsenti, mis panevad sind endast kõike andma. Jäägitult. 

49 protsendi üleminekut 51ks kogeb kõige vahetumalt õhtuti peale laste uinumist. Mõnikord võtab see lausa silma märjaks. Magavad lapsed on nii ilusad.

Koduõpetaja

Episood n+1

Sel ajal kui mina tõstan türkiissinise kleidi garderoobi stangel vasakule ära mõnda erilist päeva ootama, võtab väike daam sõnagi lausumata ülemiselt riiulilt roosa laia äärega kübara ning läheb vana kaevu äärde konni vaatama või tibusid söötma või herneid külvama. Põlved kriimulised ja jalas venna vanad kummikud aga see ei sega kübara kandmist. On tavaline eriline päev, et panna pähe kübar, on täiesti eriline koht, kus seda teha - oma kodu. 

Episood n+2

Metsa harvendamine koduhoovi ääres on täies hoos. Lõke lõõmab kui igavene tuli, päike on südasuviselt kõrvetav, nahk on higine ja õhk täis kuuseokkapõlemise tolmu. Külla tulnud tädi Pillele toob ta külma kaevuvett Villeroy & Bochi elegantse pokaaliga. Metsaveere lounge...

Ja mina, vana rikutud naine, kleebin mõttes asjadele külge silte "argipäevaks", "linnas käimiseks", "erilisteks kordadeks". Ja nii need päevad tiksuvad ja asjad muudkui ootavad ja ootavad samal ajal kui tema pillub mulle silme ette ülaltoodud stiilis episoode. Ahh, nii palju on siin elus veel õppida! Veab, et mind on õnnistatud nelja täistööajaga koduõpetajaga, väike Suur Daam nende hulgas. Ehk läheb õnneks ja ei pea suvetööle jääma...

Noor must kukk on väikse daami vaieldamatu lemmik

Helena Roosi annetuskampaania ületas ootusi

Foto: Grethe Rõõm

Detsembris algatatud väike heategevuskampaania Tartu Lastekliiniku toetuseks osutus edukamaks kui oleksime julgenud loota. Annetajaid oli 81, kelle abil kogunes 2009 eurot vastsündinute ja intensiivravi osakondade õepostidesse ergonoomiliste toolide soetamiseks. Seda on rohkem, kui oskasime oodata ja seega saame osakondades välja vahetada rohkem toole. Suur tänu kõigile kes oma õla alla panid!
Meeldiva üllatusena panustab väikesesse kodanikualgatusse ka Eesti juhtiv mööblitootja ja edasi müüja Standard AS pakkudes meile omapoolset tuge nii sobiva mudeli valimisel kui kattes osaliselt toolide soetuskulu. Praegu otsime koos Lastekliiniku personaliga Standardi mitmekesisest valikuvõimalusest kõige sobivamat tooli. Protsess on võtnud plaanitust veidi kauem aega, sest tunneme suurt vastutust heade inimeste usalduse ja iga annetatud euro ees. Tahame olla kindlad, et leiame Lastekliinku oludesse just selle õige ja parima mudeli, mis oleks mugav, vastupidav, lihtne kasutada ja mille tootmisel oleks arvestatud keskkonnasäästlikke põhimõtteid.
Kui toolid on tehasest kohale jõudnud ja Lastekliinikule üle antud, anname sellest siinsamas blogis ka teada.

Täname kõiki toetajaid!
Kadri ja Tanel

Suhkurdatud apelsinid

Olen apelsini usku. Kui on valida, kas mandariin või apelsin, siis igal juhul langeb eelistus apelsinile. Nii värksena ja puhtalt kui ka kombineerituna ja küpsetatult. Siinkohal meenub üks paremaid brüleekreemi elamusi Tartu Meat Marketis, kus seda oli võrgutatud apelsiniga ja kroonitud krõmpsu apelsinisipsiga... Jõulude ajal käisime Suure Munamäe jalamil JoniJoni kohvikus, seal kohtusin jälle oma lemmikuga. Sedakorda suhkurdatuna. 

Suhkurdatud apelsin törtsu tumeda šokolaadiga on üks eriti ilus ja meelas maius. Afrodisiakumi nime vääriline. Mesiselt läikiv ja kollakasoranž, magus, mõrkjas, natuke hapukas ja parajalt kange, et seda peab mõnusalt keeleotsaga mekutama... Täiesti seks värk. 

Apelsini suhkurdamine pole eriti keeruline aga on aeganõudev - apelsini(koore)viilud kergelt läbi keeta ja siis suhkrusiirupisse keema kuniks siirup on kenasti kokku keenud ja aplesin marmelaadiselt läbikumav ning siis kuivama. Õpetusi leiab veebist omajagu (otsingusõnadega 'candied orange slices' või 'candied orange peels') ja ega nende tegemisel miskit eriti nässu minna ei saa. Tegelikult ei järginud ma ühtegi konkreetset retsepti ja poti kõrval ei valvanud ka vaid panin läbikeedetud viilud ja koored puupliidi väiksemale rauale suhkruvee sisse podisema. Suhkruvett parasjagu nii palju, et kattis apelsine. Niiakaua kuni pliit kuum said apelsinid ja suhkur potis mehkeldada. Tunnikest kaks vast. Kui siirup kokkukeenud ja päris otsa sai ning apelsinid olid niipalju jahtunud, et kannatas näpuga võtta, panin need pliidiservale restiga kuivama. Koored kuivasid kiiremini aga viilud on mahlasemad ja need pidi panema veel tunniks leigesse ahju pöördõhu sisse tuulduma. Tundusid teised muidu liiga nätsad. Ja valmis nad saidki. Siis veel sulašokolaadi sisse ja voila!

Pööraselt ilusat värvi ja klaasjad jäävad apelsinid peale suhkurdamist. Toidu kohta ei mõtle just liiga sageli, et oh-kui-ilus aga sedapuhku see tunne tekib. Ei raatsi kohe süüagi. 

Õunapuuõieroosa sall

Pikalt küpsetatud ilusall. Muster "Sweet Dreams" sai Boo Knits'ilt ostetud juba ei-tea-millal. Silmad vardale loodud aasta tagasi. Sall lõpetatud augustis ja nüüd, jaanuaris, on sall oma õiges vormis. Lõngaks Rowani õunapuuõieroosa Kidsilk Haze, vardad 2,5 ning kaunistuseks seemnehelmed ja ohtralt õhksilmuseid. Helmed oleks võinud veidi suuremad valida, et neid ei peaks salli seest taga otsima aga niimoodi õhkõrnana udusesse salli puistatuna on need ka ilusad.

Ma pole just liiga usin kuduja. Seda enam ajab ennastki kimbatusse, et miks niigi vähest kuduressurssi kulutada teadmata sihtotstarbega esemele. Algul pidi saama sellest sallist kingitus ühele sõbrale, siis teisele, vahepeal mõtlesin, et isegi olen sellist udupeent salli väärt... Puhas kudurõõm. Nüüd ei teagi, mis sellest edasi saab. Ootab oma õiget hetke.
Aga ilus on see muster küll... nagu ka tema sõsarad Boo Knitsi In Love Collectionis.

Helena Roosi ja väike heategu

Eelmine postitus osutus prohvetlikuks. Ühel jänkukesel oli rutt hoopis meie enda värvilisse pesakonda saabumisega ....

10.oktoobril sündis meie perre Helena Roosi. Ilusat sündmust varjutas tõsiasi, et see juhtus üle kolme kuu oodatust varem. Pontsakate põskede asemel oli 850-grammine läbikumavate tillukeste käekestega miniatuurne inimene ning hirmutav teadmatus iga järgneva minuti ja tunni ees. Sündmuste kulg, milleks ükski pere pole ettevalmistatud ja millele ei oska mõelda enne, kui see sind tabab. Järgnes kaks ja pool kuud haiglarežiimi koos juhtmete, andurite, monitoride, maha surutud emotsioonide, kaine mõistuse, usu ja lootusega. Kaks ja pool kuud arstide ja õdede tööd ühe väikse tüdruku elu ja tervise pärast.
 

Helena Roosi on väga tublisti kosunud ning jõulude eelõhtul jõudis ta esimest korda koju kahe venna ja õe juurde. Ta on olnud erakordselt vintske võitluses oma koha eest päikese all ent ta poleks seda suutnud ilma arstide ja õdedeta Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastekliinikust. Keerulised aparaadid ja uued tehnoloogiad üksi ei aita neid väikseid patsiente. Aparaadi ja patsiendi vahele on vaja tarka ja hoolivat inimest. Suur on rõõm, et need inimesed on meie keskel olemas ning teevad tööd, mida nad armastavad.

 

Au ja kiitus suure südamega inimestele, kes on valinud endale niivõrd vastutusrikka elukutse! 

 

Heategevuskampaaniad on tavaliselt suunatud patsientide heaolule ja aparatuuri soetamisele. Arstide ja õdede panus patsientide ravimisel on jäänud tänamatult varju. Haiglas jäi silma palju elementaarseid ja personali töötingimusi puudutavaid pisiasju, mis vajavad samuti parandamist aga milleks tihti haigla eelarvest raha ei jätku. Töö pikkades vahetustes nii õrnade ja tundlike patsientidega nagu seda on (enneaegsed) vastsündinud, nõuab keskendumist ja tähelepanu. Mugavad töötingimused peaksid selle juures olema iseenesestmõistetavad aga paraku reaalsuses see nii pole.

 

Soovime tunnustada Lastekliiniku arstide, õdede ja abipersonali tööd aidates oma väiksel moel nende olmetingimusi paremaks muuta. Pidasime nõu Lastekliiniku inimestega ning selgus, et ühe esimese asjana, millega töötingimusi mugavamaks teha, võiks välja vahetada õepostide töötoolid. Seepärast kingime Lastekliiniku vastsündinute osakonnale ja intensiivravi osakonnale õepostidesse uued mugavad ja ergonoomilised toolid. Ka Sina saad meie kingiga ühineda!

 

Need inimesed päästsid meie lapse elu! Hea blogilugeja, Kui Sa südamest soovid aidata meil TÜK Lastekliiniku personali selle eest tänada, siis tee oma annetus Helena Roosi pangakontole. Annetusi kogume kuni 28.jaanuarini, mis pidi olema Helena Roosi oodatav sünnipäev.
Ülekande rekvisiidid: Helena Roosi Kangro a/a 221058823830 Swedbank.

Annetuse sihipärast kasutamist saab kontrollida kontakteerudes kirja teel (kadrikangro@hotmail.com). Kõigi toetajate nimed lisatakse tänukirjale (soovi korral tagatud anonüümsus).

Kadri ja Tanel