Päevad mööduvad otsides sinilindu. Mõnikord tundub, et peaagu näen teda või vähemalt ta tiivavarju akna taga ... sulge kõnniteel ... kuulen teisel pool vaikust ta laulu. Mõnikord jällegi on kurgus kurbus, sest lindu pole kusagil, isegi mitte äranokitud seemne koort ega linnusitta, mis annaks lootust, et ta on siinsamas lähedal.
Oleks kohutavalt kurb, kui saaksin sinilinnu kätte. Teda otsides ja lootes olen õnnelikum kui teda omades.
Ühel tavalisel suvehommikul võis tema varju näha sauna taga udukastesel aasal kurekella juures...
Muinasjuttu sinilinnust rääkis mulle ema
ReplyDeletekui ma olin väike ja uni vaevas mind.
Siiski näib see vana lugu tuhatkordselt kenam
nüüd kus tunnen tõeliselt sind.
Kui loojangul päev, ma mõttesse jään-
otsima rändan üht sinilindu sel ööl.
Ei uinuda saa, sest unelmais ma
sinuga lendan, mu sinilind, koos sel ööl.
Seal kujutlustiib meid kohtama viib
saabuvaid aegu,
mis teeksin küll ma kui tõesti sa
tuleksid praegu?
Läeb tund ja läeb tund
ning oodates und unistan õnnest-
igatsen sind, minu sinilind.
Nonäedsa, tahtsin just sama laulu siia kirjutada... Minu sinilind-polkovnik...
ReplyDeleteIlus. Loodan, et sinilinnud on "lõunaosariikides" tihedamad külalised kui karmis linnastunud "põhjas" :-)
ReplyDelete