Ürdisai

Möödunud suvel sattusin blogilugeja Noraga meeldivasse kirjavahetusse, mis päädis retseptide vahetamisega. Sain Noralt hea ja lihtsa baguette'ide retsepti. Üsna pea hakkas retsept kohanduma ja kodunema, baguette'id kolisid vormi ja mässisid end tugevamate maitsetega. Nii kujunes meie pere lemmik soolane ürdisai.  Taigen on suhteliselt mage ent selle tasakaalustab mõnus soolane rosmariini-küülsaugu koorik. 

Taigen:

25g pärmi

5 dl hapupiima/ keefiri/ petti. Võib kasutada ka maitsestamata jogurtit aga siis seda veidi lahjendada veega (nt 4dl jogurtit+1dl vett)

2tl soola

1tl suhkur

~1l nisujahu (või muud meelepärast jahu)

Katteks:

~2 tl meresoola

hakitud küüslauku

hakitud rosmariini

Lahusta pärm käesoojas vedelikus, lisa sool ja suhkur. Lisa taigansse kolmveernad jahust ja hakka sõtkuma. Sõtkuda tuleb usinasti - oma 7-10 minutit vast ikka. Sõtkumise ajal lisa jahu juurde vastavalt tundele. Taigen peab hakkama kätelt lahti tulema aga siiski jääma pehme ja elastne, mitte liiga tihke. Erinevate jahu partiidega kulub jahu erinevalt, samuti on kogused erinevad, kui lisada näiteks speltajahu. Niisiis lõplik jahu kogus selgub töö käigus. Jäta taigen sooja kohta ca 2 tunniks kerkima.

Määri vorm õliga, puista vormi põhja hakitud küüslauk ja meresool. Pane taigen vormi ning puista peale hakitud rosmariin ja meresool. Lase uuesti  kerkida (ca 30 min) ning küspeta ahjus 225 C juures 40 minutit.

Valmis!

Aknalaudadele on kuhjatud kõik majapidamises olevad potid-anumad. Veebruari alguses külvatud salat on nüüdseks mõnusalt kosunud ja 'annab saaki'. Lehed on õrnad aga siiski suutnud kinni püüda piisavalt päikest, et anda mõnusat suvist maitset. Päevad on pikemad kui ööd ja uued seemned kergitavad oma päid üha kiiremini.



Haldjamüts

Tegin mütsi. Tegin selle juba sügisel. Olin siis täiesti veendunud, et see on tänavuse talvemütsihooaja soojendus ning ei vääri avalikku äramainimist. Nüüd, kus talvemütsihooaeg on lõpule saamas, pean tõdema, et üksikürituseks see soojendus jäigi (kui välja arvata üks punane tuttmüts, mis siiani ootab tutti ja voodrit). Illusiooni lopsaka (ja isetehtud) mütsikogu võimalikkusest külvab proua Sokike. Lausa kadedaks ajab, kuidas tal on koduses kollektsioonis igale pereliikmele-ilmale-ülerõivale-tujule-rahvusele vastav peakate. Ma arvan, et sellist tootlikkust saavutada, peab ta kuduma ka magades (kuigi mul pole ühtki tõestust selle hüpoteesi kohta). Igal juhul selge on see, et Sokikese tasemeni ma ei ulatu aga vähemalt on mul oma kindel unistus sellisest mütsivalikust. Asi seegi.

Pildilolev peakate oli spontaanne eksperimentaalprojekt. Materjaliks minu villa- ja mohäärisegune armas kapsun, mis kahjuks nägi juba väsinud välja.

Eksperimendi I osa.

Eesmärk: lõige.

Tegevus: konstrueerimine.

Tulemus: enam-vähem sain hakkama. Mõned norimise kohas siiski on.

Eksperimendi II osa

Eesmärk: kokkuõmmeldud müts

Tegevus: kootud materjali õmblemine.

Tulemus: igati vinks-vonks, võib teinekordki teha.

Ja siis lõpuks Marmelaadi-koolkonnale kohaselt ka vooder. Näo äärest kinnitub vooder mütsi külge servast veidi tagapool nõnda, et 'lahtise' voodriääre ja pealmise osa vahele mahub veel oliivroheline sametvolang. Roosa-rohelisekirju voodrisitsiga on kaetud ka mütsi nööp.

Piltidel paistab mütsi alt fuksiaroosa 'sukk', mis on on komplektiväline lisavahend külmematel päevadel.

Jäljed

 Jalutuskäik. Metsas. Nagu tavaliselt. Viimasel ajal alapealkirjaga kevadet otsimas.

Kevade asemel leidsime jäljed lumel. Sama mets, sama teekond ja igal korral on nii erinev. Märkad seda, mida parasjagu tahad märgata. Aju filtreerib valitud märgid välja suurest hulgast ümbritsevast infost. Kui mõtled jälgedele, siis näed jälgesid. Kui mõtled puudele, siis näed puid. Kui mõtled päikesele, siis näed päikest. Ja ometi on kõik kogu aeg meie ümber olemas, lihtsalt ei näe, ei märka.

Kui me siis lõpuks sedaviisi nina maas üha uusi ja uusi jälgesid otsisime, kummitas mul taustaks JääBoileri lugu. Ja nüüdki, neid pilte sortides ja vaadates, hakkab JääBoiler mul kõrva taga laulma:

Päev vaikselt pilvevarjus lahkub meist,
kuid jätab jäljed meist kõigist varjudes.
...

Selle lauluga tekib ääretult soe tunne - selle järgi on seatud üks mu lemmikumaid tantse ansamblis Lee. Tantsitud sai isegi Linnahalli katusel aga seda videot mul leida ei õnnestunud. Ohh, kuidas tahaks jälle tantsida! Ja mida rohkem ma sellele mõtlen, seda suuremaks paisub soov. Ma pole just kõige kergejalgsem ja elegantsem tantsija aga tahtmine on alati suur olnud. Mulle meeldib tantsida heas seltskonnas. Vaadates neid pilte, tuleb vist karulaane jenkale üle minna...
Tervitused leekatele!







Lõpuks ometi on päike sulatanud puhtaks kõik jäised teed. Kummaline ... aga just must vetevulinas asfalt tekitab esimese mõnusa kevadise tunde.



Bioloogiline kevad

Otsin tuisuiilide vahelt kevadet. Aknalaual rohetavad esimesed potid ja aitavad soojal valgusel kiiremini siiapoole teed leida. Enda käega nopitud toidukraam tekitab hetkeks sõltumatuse tunde - söön mida soovin ja millal soovin ja parimal võimalikul moel. See on otseses mõttes leiva-lauale-toomise tunne (keldrist sõstramahla toomise tunne, jääkambrist maasikate võtmise tunne). Hoidistest on juba küllalt, tahaks jälle värsket. Kibelen selle järele.

5.veebruaril pistsid väikesed käekesed mulda peotäie seemneid - roheline salat, spinat, sibul. Nüüdseks on ujedad ja heledad taimed suurematesse pottidesse ümber istutatud. Sooja peenramulda nad kahjuks ei jõua - enne satuvad kevadisele toidulauale... loodetavasti.

Keraamikaring

Toomase valge hunt-taldrik

Savi on materjal, millega on mul olnud vähe kokkupuudet. Veidike isegi on olnud põlgust, sest päris täpselt ei tea, mida ja kuidas sellest teha saab. Tüüpile teadmatuse produtseeritud eelarvamus - mida ei tunne ei tea, seda tuleb karta. Miskipärast on tundunud savi, hoolimata oma pehmusest, mehelik ja jõuline materjal. Minu jaoks, kes ma ihalen kerguse, õrnuse ja peente detailide järele, on see võõras karakter. Sellest hoolimata olen ma salamisi ikka tahtnud saviga tuttavaks saada.

Rõuge Koolis toimub keraamika ring. Suur oli rõõm, kui vanem poeg teatas oma soovist seal käima hakata. Nagu selgus, on keraamikaring laste seas hästi populaarne. Isegi nii populaarne, et õpetaja Annika kaalus seda mitmes grupis teha, et saaks piisavalt kõigile oma tähelepanu jagada. Sain aru, et siin on minu võimalus. Pakkusin end vabatahtlikuks õpetaja abiliseks. Lootsin, et ehk on mul piisavalt loomingulist intelligentsi, et suuta primitiivsemaid tegevusi juhendada. Niimoodi laste kõrvalt olen tasahilju saviga tutvust loonud. Mulle meeldib savi juures vahetu kontakt ja väljendusrikkus - ühest kergest sõrmeliigutusest tekib täiesti uus ilme ja emotsioon. Lapsed on saviga tegeledes mõnusalt vabad, loovad ja julged -suurepäraseid skulptuure tuleb ridamisi. Savi ei vaja ka palju kannatust. Lapseliku kärsituse ja kerge suhtumisega sobib see kenasti. 

Praegu olen ise veel uje, suuri taieseid ei tee (piltidel on laste tööd). Otsin seda õiget tunnetust ja dialoogi materjaliga. Nagu ütlesin, on savil omadused, mis on minu jaoks täiesti uued. Tikkides või piparkooke joonistades on võimalik minna perfektsuses ja detailides ülipeeneks. Savi puhul see ei toimi. Savile annab ilmet suurem vaade. Vähemalt selline mulje on seni jäänud.

Miinijahtija M315.
Selle pildi juures on paslik teha üks täpsustus - edaspidi tuleb Leitnandi asemel kasutada nimetust Vanemleitnant ja kui siit veel edasi arendada, siis miks mitte ka (Lapse)vanemleitnant.

Keraamikaring on üks paljudest näidetest, et elu maal on väga mitmekesine nii suurte kui väikeste jaoks. Kuna kõik on lähedal  (ja sageli ka lähedased), siis ideed saavad ruttu teoks. Vahet pole, kas selleks uitmõtteks on jäässe külmutatud laste joonistuste ja skulptuuride näitus Ööbikuoru vaatetornis või reedeõhtune uisukarneval - kulub vaid mõni päev ja asi saab teoks. Asjade teoks saamise kiirusega tuleb  veel harjuda, sest mind valdab ikka veel pika-planeerimisprotsessi-paine. Vist selle nahka kipub minema ka Tamme talu lumekohviku mõte...

Kessu ja Tripp

Sõitsin eile õhtul Tallinnast Võrru. Reisiseltskond oli kirju. Teiste hulgas olid seal Margit Kilumets, Arp Müller, Artur Talvik aga eriti meeldisid mulle mudilased, kes mõtisklesid riigi teemadel:

Millises riigis on hea elada? Miks?
Eestis.
Sest siin on eurod ja suurem raha.
Sellpärast, et seal elab su vanaema ja vanaisa ja sa saad vanaema ja vanaisa juurde iga kell minna.
...
Kui teie oleksite Eesti riigi juhid, siis mida teeksite paremaks?
Ma teeksin igasugu maasika- ja vaarikamaid, seal oleks maasikamered ja puud.
Miks sa seda teeksid?
Sest see on mu unistus ja see mulle meeldiks.
...
Kas midagi ohustab ka riiki? Mille eest peab riiki kaitsma?
Nafta. See teeb veele palju halba.
...
Mis on ühes riigis kõige tähtsamad asjad?
Et terve riik hukka ei saaks.
Kuidas seda teha, et riik hukka ei saaks?
Tuleb kaitsta. Sõjaväleased ei tohi lasta nii kiiresti ära minna, sest muidu võivad vastased just tuld anda ja meil on vähe sõdalasi.
...
Kui sa saaksid oma riigile midagi kinkida, siis mis see oleks?
Kingiksin rohkem vaestele raha.
Kui tal on katus jällegi vana, siis ma kingin talle uue katuse.

Laste mõttelend on nii vahetu ja värske, et aastakümnetega vaevatud täiskasvanutel on seda kohati keeruline jälgida. Ma imetlen täiskavanuid, kes saavad lastega vahetu kontakti ja oskavad nendega ühes rütmis mõelda. Mina seda alati ei oska. Laste ja täiskasvanute erinev mõtlemise ja fantaseerimise oskus tuletas mulle meelde üht hiljutist elamust...

Käisime perega Tartus Teatri Kodus Kessut ja Trippi vaatamas. Teatri Kodu on Mänguasjamuuseumi kõrval, Lutsu tänava Toomemäe poolsel nurgal. Sealne atmosfäär on üdini lastepärane ja helge, samas säilitades teatrile omase pidulikkuse ja elegantsi. Kõike on parasjagu - hubast olemist, lustakaid nõkse ja võluvat väärikust. Väike intiimne teatrisaal on just selline, et pisike inimene tunneks end seal hästi. Silma paitasid täpilised toolikatted ja istumispadjad, siidiselt helklevad lopsakad prantsuse kardinad akende ees ning õhkõrn lava eesriie. Klassikalist numbritega garderoobi seal pole, selle asemel on avaras eesruumis mitmed kapid ja nagid kuhu oma riided jätta ning tõmmata varba otsa sussid. Selline avatud lahendus toimib inimestevahelisel usaldusel ja seda seal majas jätkub. Teatri Kodu pole anonüümne vaid väga inimlik, soe ja sõbralik. Justnagu laste tehtud. 

Kessu ja Tripi tegemised olid samuti igati vahvad ja hoidsid mudilased põnevil kogu etenduse vältel. Lugu sellest, kuidas üksinda koju jäänud laps leiab väheste asjadega oma vilka fantaasia abil kõiksugu tegevust - toolist tehakse helikopter, laudlinast rong, hetkega on toast saanud toidupood ja juba hõljuvadki Kessu ja Tripp pilvede peal. Ja see, et külmkapi ust ei või lahti jätta, on lastel nüüd pikaks ajaks meeles. Just see elav näide, kuidas mänguasjad ei tee mänge vaid lapsed ise, oli minu jaoks selle etenduse suurimaid väärtusi. Soovitan soojalt.

   
Tulles tagasi mu eilse pika autosõidu juurde... teate, ma sain ühele olulisele muusikalisele saladusele jälile. Kuulake ise!

Etenduse fotode autor Andres Keil, www.vanemuine.ee

Esimesed pajutibud

Eile nägin ma Eestimaad...

Laupäevane jalutuskäik. Lumi on teraline ja kokku vajunud, hanged on lamedad, teedel mustavad esimesed tumedad vöödid. Hoolika otsimise tulemusel leidsin 6 kilomeetri peale ühe paju, mis on juba tibud välja poetanud.