Emade nipid

Minu emal oli alati käekotis vähemalt üks komm. Nii igaks juhuks, kui peaks vaja minema.
Mina seda tarka kommet järgida ei suuda. Et käekotis oleks üks komm, peaks samal ajal olema teises käes kott, kus on vähemalt 10 korda rohkem komme.

Minul on see-eest õunapommide sees alati tsipake aniisiseemneid. Nii igaks juhuks, kui peaks vaja minema. Tavaliselt lähebki vaja, sest need seemned ei kükita seal niisama vaid annavad õunepommile õunapommimaitse.

Huvitav, millise elutarkusega tuleb kunagi lagedale minu tütar?

Suvepäeva triloogia: tuubarattur

Hetkel, kui tundub, et ideaalilähedane puhkuseõhtu linnas hakkab otsa saama, ilmub tühjal Rävala puiesteel välja jalgrattur.... tuubaga .... törts-törts-törts kostuvad sumedad tuubahelid. Sõbrannade jutuvadin vakatub hetkeks. Naer ja lehvitused ja läinud ta ongi see tuubatmängiv jalgrattaga mees. Haihtus sama äkitsi kui tuli ja nägijaks ainult kaks sõbrannat. Nagu ilus kummitus... nagu kirss maasikatordi peal. Perfektsusest ei jäänud midagi puudu - see oli fraas muinasjutust, mis rääkis sellest, et muinasjutud on olemas.

{os♥to} {Steve Rhodes} {are-daLé's } {Teobius} {khaniv13} {pinehurst19475} {remuz [Jack The Ripper]}

Oluliste asjadega on harva kiire, kiired asjad on harva olulised.

Suvepäeva triloogia: kohvik

Vihmajärgne värske soe õhk suveõhtul. Inimühjad tänavad, millelt kostub vaid kahe sõbranna kingaklõbin. Tasane kohvikumelu, kõrvu kostab kerge muusika. Latte macchiato ja maasikatort. Jutt veereb ja veereb ja veereb. Tunne on õige, see ongi kohvikus käimine.
Perfektsusest on puudu suure lillega suvekübar.

{J Tiffan} {Scottiecallaghan} {manda} {Paul-W} {Sue rowe} {Lpersonfied} {gogo111} {Allan Rostron} {daystar297} {Jelsy}

Halb uudis on see, et aeg lendab. Hea uudis on see, et sina oled piloot.

Suvepäeva triloogia: vihm

Perfektsusega flirtiv suvepäev on jõudnud ööse. Päev, mis oli nii tavaline ja eriline. Suvine paduvihm peale lämbet leitsakut. Hetkeks sagimine peatub, kõik vaatavad valget vihma. Feisspukk kihab vihmaemotsioonidest - inimestes on säilinud lapselikku elevust. Tore!

{sipstar}{mada299}{haddartist}{tillwe}{makeitabigbox}{philigum}

Päeva absoluutsest perfektsusest jäi puudu rikkumata spontaansust, et koos lastega minna paduvihma kätte jooksma.

Life isn't about waiting for the storm to pass... It's about learning to dance in the rain.

Üle koera saba aga mitte üle koera

Algul oli selline jutt ja pildid. Nüüd siis selline:

Kunagi hästi ammu, siis kui elu oli veel mustvalge, elas üks tubli inimene, kellele meeldis tikkida lillelisi laudlinu. Enamus nõelvõluri töid tuli tal imeliselt välja, kuid üks helehall linane lina jäi lõpetamata. Tõenäoliselt torkas ta kogemata nõelaga näppu ja solvus. Lõpetamata tikand koos nõela ja jupi niidiga jäi õnnetult kapinurka seisma.

Palju-palju aastaid hiljem, peale pikki rännakuid ja seiklemisi, jõudis laudlina Elvasse väärtkraamipoodi. Selles pühapaigas toimuski tähelepanuväärne kohtumine Polkovniku-nimelise haldjaga. Et elukeskkonna muutus liiga äkiline poleks, tuli tegeleda aklimatisatsiooniga ning laudlina seisis oma uues kodus endises olukorras. Nii umbes pool aastat.
Kuniks jagus julgust ja mahti võtta värisevi käsi meistriteos ette ja lõpetada selle väga tubli inimese teos.

Maha sai maetud esialgne mõte must-valge (hall-pruuni) ajastu taastamisest ning selle asemel sai lina endale kaasaegse värvilise aktsendi. Ka Polkovniku uhkus vajab pisut paitust. Kui näiteks prouad sõbrannad linastatud laua taha kohvi ja maasika rullbiskviiti mekkima tulevad ja hüüatavad: „Oi, kas sa ise tikkisid?“, siis saab oma väikese valge sõrmega osutada: „Jah, selle värvilise jupi. Viimase niidiotsa peitsin mairoosi põõsa all.“

Tegelikult kannab imeilus lina väärikalt välja ka jäätise-pikniku-lina vastutusrikka rolli.

Suvine Polkovnik

(fotod: Miret Tuur)

Elu värvid - pruun

Pruun nagu...

Viimase koogitükiga kausiservadelt kokku kraabitavad šokolaadikastme riismed või veel parem … sulašokolaad ainult kübekese koorega (koort just nii palju, et šokolaad parajalt vedelapoolne püsiks ja see mõnusalt koogile laiali vajuks). Magustoidujärgne magustoit.
Vanas kuivkäimla koonusekujulises malmpotis allapoole rühkiv sitt. Ka see võis kunagi šokolaad olla. Sõltub, mida näha tahetakse. Kõik ongi täpselt nii ilus või kole kui omaenda mõte seda ette kujutab või tahab kujutada. Milleks valida kole mõtlemine, kui saaks ilusalt mõtelda?

Mulle palun šokolaad (ja Jonny Depp võiks ka olla)

(foto: Kaili Kupits)

Elu värvid - kollane

Kollane nagu...

Sel aastal keetmata jäänud võilillemesi.

Talvised pekkinokkivad rasvatihased akna taga.
Lapse esimene potti tehtud piss kui suursaavutus, mille peale vanemate rind uhkusest kummi läheb. Saavutus, mille üle me kunagi hiljem nii väga ei oskagi rõõmustada. Või tuleb Sul mõnikord uhke tunne peale, kui pissi potti saad? Ka nüüd – 18, 32, 46, 57 aastat hiljem? Kõndides sageli läbi kitsukese ja kusehaisuse raudteetunneli olen päris kindel, et vahel vääriks see saavutus siiski tähelepanu.
Õieilus suvealguse rapsipõld, mis tundub meie laiuskraadil liiga kirgas, et tõsi olla.
Vanasti Pärnus (ja paljudes teistes linnades) ringisõitnud Ikarus-bussid.
Tolmu-, õli- ja vanadusehaisu varjata püüdev WunderBaum lõhnakuusk roostetäpilise Opeli peegli küljes. Isegi kui hallpäine neoonshorts’e ja punast maikat kandev tätoveeringute ja kuldklotseriga kaunistatud juht jätab pöidlaküüdiga reisijale esmapilgul pehmelt öeldes kõheda mulje, on ta siiski inimene ja ei ole ära teeninud eelarvamustega suhtumist.
Troopilised viljad, mis on endasse püüdnud lõunamaa päikese - apelsinid, banaanid, sidrunid, greibid, melonid, ananassid.
Enne etendust aeglaselt kustuvad lambid teatrisaalis, mis annavad märku, et kohe lased end viia illusioonidesse.
Oktoobrihommikul puu alt korjatud klaasjalt läbikumavad küpsed kuldrenetid või ahjusoojad antonovkaid peitvad õunapommid, millest hammustamisel valgub välja rosina-kaneeli-suhkru-segust ollust ning mille lõhnas võib aimata rummi ja aniisi (!). Jaaaaa, justnimelt rumm ja aniis annavad selle õige ja hullutava maitse õunapommile. Kes ei usu, tulgu sügisel minu juurde proovima.
Valgusfoori vilkuv tuli siis kui maailm magab veel. Puna-rohelised päevareeglid öösel ei kehti.
Soolakaskristalliline parmesan või suurte aukudega pehmelt pähklimagus Emmental. Vahet pole kumb, mõlemad pakuvad intelligentset maitsenaudingut.
Suure poe kampaaniakilekott, mis on täis odavalt saadud mõttetuid asju. Poleks ostnud, oleks veel odavamalt saanud.
Pesukäsn köögis kraanikausi kõrval nagu viimane mohikaanlane enne tehnika pealetungi ja nõudepesumasinate invasiooni.

Muhu seelikutes tantsijaterivi tantsupeol.
Marineeritud kõrvitsad - igipõlised lemmikud süldilaualt. Piiramatus koguses.
Meie väikeasulate äravahetamiseni sarnased eterniitkatusega puitmajad, mille ees looklevad kevaditi tulbi ja nartsissipeenrad, suvel püüavad pilke lopsakad floksid, sügisel kirjud astrid. Kohalik kirjutamata traditsioon.
Kasvatajale lõpupeoks korjatud kullerkupud. Lapseliku armastusega.

Tähed ja kuu.

R.E.M. 'Man on the moon'