Sinilillelõhn

Särav kevadpäev. Lihtsalt nii ilus päev, et mulle tundus, et täna võiks olla õhus sinilillelõhna. Läksin seda metsa otsima...

Esimene sinilillevastne

Esimene nurmenukuvastne

Rohelisest rohelisem sammal.

Esimesed seened. Kes need on?

Esimene lepatriinu

Mina olen nüüd kevadiselt nõiutud, sest päikeselises metsas on nii palju võlumaad - igal sammul on kuulda, kuidas sipelgad siblivad ja tunda, kuidas pungad puhkevad. Muinasjutt.

Minu amatöörlik fotoaparaadikäsitlus ei võimaldanud pungapuhkemise lõhna ja sipelga siblise häält pildile püüda. Minge parem metsa seda vahetult kogema.

Udu hajumise tunnil koos veeloomaga

Istun Amazonase-laiuse Reiu jõe ääres kaldale tõmmatud paadisillal ja vaatan, kuidas udu hajub. On varahommik. Suur Reede. Saadan oma muremõtted suurveega allavoolu. Heledasse udusse mähkunud jõe ja puude sees eristub lepa ladvas istuv must vares. Linde on palju. Suudan eristada kuue linnu laulu, siis läheb lugemine sassi. Kiirevooluline suurvesi kannab endaga kaasa veel viimaseid jäätükke ning võitlusele alla andnud puunotte, oksi ja paadisildasid. Tegelikult oli see eile, kui Partsu paadisild minu silme all jääga kaasa läks. Õnneks jäi paarkümmend meetrit allavoolu suure remmelga oksa taha pidama. Seal see on siiani.
Tassis on soe tee tähendusrikka nimega "Nooruse allikas". Ivo juurest sain seda müstilist teesegu.
Järsku kostab teravam veevulin. Mulle läheneb mingi veeloom. Ujub kaldaäärses vees, tumepruun peanupp veest väljas. Ujub minuni, ta ei märka mind. Sukeldub. Näen, et tal on saba ja loom ise näib ka olevat keskmise krantsi suurune aga suht sihvakas. Nii umbes 70cm või pisut rohkem. Siis ilmub ta 5-6 meetrit kaugemal taas veepinnale. Ujub reipalt kiiret voolu trotsides üle jõe ja kaob mu silmist. Kes ta oli? Kas saarmas?

See loom tundus kagesti sedamoodi nagu on näha Ohutorjuja saarma pildil.

Pardipere maandub hommikusele jõele nagu vesilennukid. Vares ja part - kaks lindu , keda suudan kindlalt tänases hommikus eristada. Kõige selle linnusümfoonia keskel tunnen end ühtäkki nii lollina. Ilus kontsert aga kes laulab?

Täpp täpi peal

Lubasin Sulle, hea lugeja, et teen valla oma kapiuksed ja näitan milliseid nõusid seal leidub. Seekord võtan ette täpiliste taldrikute riiuli.

Marmelaad, see postitus on pühendatud Sulle.

Ma jagan absoluutselt Marmelaadi täpi-lembust. Ilus korrapärane täpimuster on oma lihtsuses ja naiivsuses kuidagi eriti armas. Lihtsuse võlu. Kui ma vaatan, kuidas kahene Linda-preili usinalt joonistab või peaks ütlema täpitab, siis ehk selles peitubki täpi saladus. Enne kui inimkäsi õpib tegema nurgelist ruutu või kolmnurka, hakkab ta tegema pehmet ringi. Ja veel meenutab täpp väikest tantsijannat, kelle seelik keerutusest ilusasti rataskloššina lainetab.

Täpp sobib igale poole - tassile, taldrikule, kleidile, kotile, botikule, ridikülile, tapeedile. Ojaa, need kõik on mul ju tegelikult olemas.
Mis veebipäevikus nägemata jääb, tuleb oma silmaga üle kaeda. Kindlasti ootavad minu punatäpilised kontsbotikud üritusel nimega "Häärberi kevadpühad" ukse juures (juhul kui need parasjagu mul jalas pole) ja pühapäevase pika hommikusöögi ajal saab putru süüa täpiliselt taldrikult. Huvitav, kas Jaan Söödil on täpiline kitarr?

Silt moosipurgil: Kirss, lavendel, rumm

Kevade ootus...

Kevad! Kevad! Kuigi hanged on veel rinnuni, siis hing juba heliseb sees. Uued värsked mõtted on tärkamas ja asjad saavad ainult paremaks minna. Sellised ongi kevadtunded. Aastast aastasse samamoodi aga iga kord nii erilised.

Anton ja Helena

Häärberi hoonet hakati ehitama 20 aastat tagasi. Mäletan, et ühel talvel, kui maja "karp" oli valmis aga katust veel ei olnud, sai majas uisutada. Sügisesed vihmad ja talvine pakane olid praeguse saali asemele teinud uhke liuvälja. Mul oli luksus omada isiklikku uisuplatsi. Peale toda talve pole maja saanud omada spordirajatise funktsiooni. Kuniks üleeileseni. Uisutamine on asendunud alpinismiga. Õnneks jäi testimata suusahüppetrampliini roll.


Sama ajal, kui peremees kõndis katuseid mööda, otsisin mina majas taga ühte kangast. Asi lõppes sellega, et pöörasin tagurpidi kõik kanga-kastid ja riiulid ning ühe kanga otsimisest sai põhjalikum inventuur. Tegemist oli loomingulise inventuuriga, sest samal ajal sai kangastega põnevalt mängida kombineerides neid omavahel ning fantaseerides, mis neist kõike teha annaks. Tulemus sai selline, et käsitööbuduaaris toimus keskmist mõõtu ümberkorraldus.

Mis kõige olulisem - ma ei leidnud seda kangast, mida ma otsisin. Järgmisel päeval tuli minu tubli perenaine ja teatas, et see kangas on hoopis kõrval toas laudlinaks hakanud.... Kuna 90% minu tekstiilivarudest on oma senises elus olnud kardinad, laudlinad, padjapüürid, öösärgid, siis selliseid asju meie majas ikka juhtub.
Loominguline inventuur sai väga konkreetse väljundi - kaltsunukud Anton The Second ja Helena The Second. Nende puhul on esimesel ringil vaid sisuks olev puuvillavatt (kuigi ma päris täpselt ei tea, kuidas seesugune materjal valmib...), kõik muu on kaltsunuku nime vääriline.

Polkovnik

Binkaminka poeke

Ma olen suhtunud virtuaalmaailma kui mingisse teise, tavalisest maailmast erinevasse meediumi. Mulle meeldib võimalus luua päris oma mull. Kui füüsilises maailmas kulub selleks palju ja erinevaid ressursse (eelkõige aega), siis virtuaalmaailmas on kõik hulga kiirem ja lihtsam. Füüsilises maailmas pean arvestama rohkem oma lähedastega - neile ei pruugi meeldida rohelise-täpiline tapeet. Virtuaalmaailmas võin tapeeti vahetada iga päev.

Apple'nd Eve on mind pannud mõtlema, et äkki need ei olegi kaks omaette maailma vaid moodustavad terviku, kus ma hetkel elan. Nende kahe maailma vahel ei ole raudust ega piiripunkti..... Nii on ilus mõelda.

Alguses oli Polkovniku maailm, mis oli mässitud 7-kordsesse turvakilesse ja kinni pitseeritud. Polkovnik oli lihtsalt kasutajanimi Isetegija.net foorumis. Seejärel tuli Polkovniku Butiik, mis pani lumepalli veerema. Nii, kuidas said virtuaaltuttavatest virtuaalsõbrad ja siis juba ka PÄRIS TÕELISED SÕBRAD, on ka turvakile rebenenud ning sageli kõnnib tänaval Kadri asemel Polkovnik. On tekkinud suur hulk inimesi, kes ei tea (ja ei tahagi teada) midagi Kadrist, kuid kes teavad, kes on Polkovnik. Ja mulle see meedlib. Sest mulle meeldib mängida mõttega, et minu maailm ongi minu maailm.

Oma kätega tehtud romantika

Romantilise pakivahetuse viimase sammuna viib TarkPost paki Annyliisile. Tema blogi sirvides on ilmselge, et tegu on rohelisest värvist vaimustunud naisterahvaga. Kuidas panna roheline romantilisse võtmesse? Egoistlikel kaalutlustel sai pakk põhitooniks siiski maailma kõige ilusama värvi - valge. Õnneks sobib valge kõrvale ka roheline ning selge on see, et romantilisest pakist ei saa puududa roosa. Midagi saajale, midagi saatjale, midagi romantikale.




Retsept on imelihtne:

Väike valge pitspaberiga märkmik rohetäpilise siselehe ja roosiliste vahelehtedega...
Tillukeses ämbris nõelapadi ja roosilised nööpnõelad...
Lilleklambrid fimost südamikega...
Taskurätik, mille pits on heegeldatud niidiga nr 0,70...
Mikromõõduline tikitud lillega pilt...
Roheline küünal...
Üks rull valget pitsi ja veidi ka rohelist...
Täpiliseks maalitud pesulõksud...
Mõned kaardikaunistused...
Peotäis nööpe...
Roosiline tikutops...

Seejärel võta tassike teed ja kõrvale muredaid võiküpsiseid ning loe Marie Underi luuletust "Hommik"

Igal hommikul uuesti sünnin ma
roosana linade valevast vahust.
Kuldset liiva päike kui pilluks
vastu mu väikseid uniseid ruute:
kutsub mind sala kui kutsutaks pruute.
Süda mul pudeneb mitmeks killuks.
Aed on täis rohelust, tilku ning jahe kui kaev,
aeva kui saladus suur, mis ärevaid aimusi annab.

T ä n a on tulnud ning E i l e suri!
Hommik - sild roosidest punut mind kannab
päeva, mis ootab kui imme viiv laev,
millel on paisul sinine puri.

Valgete kõrgete hangede tagant juba paistab heleroheline kevad....

(fotod: Miret Tuur)