Päev, kus mõtlemise organi asemel haigutab vaakum

Suhteliselt tühja päeva puhul suhteliselt tühi postitus.

Objekt: nõelapadi
Kõrgus: ca 6cm
Foto: Kaili


Polkovnik

Sügis Eestis

Täna hommikul, peale seda kui ta taaskord oli kail oma rätikut lehvitanud (viimasel ajal toimub see pea igal esmaspäeval - „Ugandi“ käib miiniõhkamistega saarlaste meretagust rahu häirimas), kuulas ta Vikerraadiost Margit Kilumetsa jutuajamist noore keemiaõpetajaga. Nii liigutav oli kuulata siirast inimest, kes teeb oma tööd suure armastuse ja kutsumusega. Vähemalt selline sügav mulje talle jäi.

Kas asi on kättejõudnud kõrges eas või väga vaheldusrikkas eluperioodis, kuhu jagub kõiksuguseid emotsioone, või on hoopis ümbritsev maailm muutunud... aga nii sageli lähevad pisikesed argised maailmakillukesed talle hinge. Ausaid asju on justkui rohkem kui varem. Või märkab ta neid sagedamini. Tegelikult on maailm täis inimesi, kes teevad oma tööd kutsumusega ja kelle jaoks on töö tegemine samal ajal ka puhkus ning hobi. Inimesi, kes tunnevad muret teiste pärast ja ei pea paljuks ligimest aidata. Inimesi, kes saavad aru, et päike paistab ka neile, kes väärtustavad omaenese mugava elu asemel meie kõigi heaolu.
Sellised soojad hetked jäävad alles ka kõige suurema sügistormi ajal.

Ta tahab kududa Lindakesele retroliku mütsi. Lõiget pole olnud mahti otsida, seep’ ta improviseeris sel korral ise. Tegemist on proovitööga ja arenemisruumi on veel kilomeetrites. Lõiget tuleb siit-sealt kohendada, leida sobiv koemuster jne. Müts sai juba mitu nädalat tagasi valmis aga puudus idee kinnituse osas ning kuna tegu siiski proovitööga, siis arvas, et see jääbki paeltetuna tallele.

Kui ta Laimakülast tagasi tuli ja oma kolmeaugulisi nööpe sahtllisse pani, kukkus alalõug varbale. Imetabase juhuse tõttu passisid Laimakülas tehtud nööbid valatult selle mütsi juurde. Suurus, värvid ja voodrimuster....
Siis tuligi teha järelejäänud kahest ja poolest meetrist lõngast näpunöör ja nööbid kaunistuseks mütsile kinnitada. Olgu proovitöö siis ka siin vaatamiseks välja pandud.
Kududes tuli mütsile nimi ka: „Sügis Eestis“

Kuduprotokoll
Müts suurusele 50-55 cm
Lõng: Järve keskuse Veimevakast soetatud liivakarva Rowan Cotton Glace 50g + veidike oliivikarva sama lõnga äärepitsi sisse. Lõnga kulus TÄPSELT 1 tokk.
Vardad: 3,25
Vooder: õhuke velvetilaadne kangas Abakhanist
Äärepits raamatust „Heegeldatud äärepitsid“ (kui raamat jälle näppu juhtub, siis saab ka mustri number täpsustatud)



Seitsmeteistkümne kilo ploomide omanik
Polkovnik

Pesulõksu-maalingud ja Polkovniku nõelalusikas

Sokike tegi pesulõksukunsti ja sai kõrgesti autasustet, mistõttu ta praegusel hetkel hoopistükkis koos madjaritega guljašši sööb.
Polkovnik nii suuri ambitsioone ei sea ja rahuldub ka koduse piimasupiga.

Seetõttu tegi ta oma heale sõbrannale uue käsitöö- ja taaskasutuse salongi avamise puhul peotäie omaloomingulisi ja läbiva kunstilise ideeta pesulõksumaali katsetusi.

Värvid valis lähtuvalt interjöörist - vana-roosa-pruuni-kirju-tapeet ja valge pitskardin. Siiski ei saa öelda, et tegu oleks mannetu plagiaadiga ja et Polkovnikut oleks tabanud vaimuvaesuse periood. Ta arvas nimelt, et kaval on lõksud üleni ära värvida. Selleks lammutas kõik lõksud lahti ja loomulikult pani kõik vedrud - nii suurte kui väikeste omad - ühte hunnikusse. Siis valmistas ohtra veega akrüülvärvisegu. Võõpas puupulgad üle ja jättis kuivama. Palus kallil kaasal pesupulgad tagasi kokku panna ja läks senikauaks toast välja. Pisut rahulikum ikka... Pole õrna aimugi, kas sedaviisi värvitud pulgad pesule ka värvi annavad aga õnneks kasutatakse neid konkreetseid lõkse pigem sildistamiseks ja paberkorvi koos hoidmiseks.

Tegelikult on tal veel midagi öelda. See uus salong asub Tallinnas ja seal võib juhtuma hakata kõiksugu asju. Näiteks on oht, et koos hakkab käima Padjaklubi.

Siinkohal ta tooks kommertsimaigulisest teatest välja selle kõige tagumise osa - võimalus lasta oma kaunis-näputööd pildistada. Kui huvi on olemas, siis on võimalus, et proua Fotohaldjas hakkab iga kord Padjaklubiliste rahu kaamerklõpsudega häirima.

Polkovniku nõelalusikas näeb Fotohaldja ilupildil välja selline:

Algul oli ta kindel, et on Keenjus. Nõelalusikas - milline mõte! Õnneks anti talle aega oma roosal uhkusepilvekesel hõljuda ning emotsiooni nuumata aga juhtus nii nagu Muumioru lendavate pilvedega. Haihtus ka see pilveke, kui selgus, et maailmas on juba nõelalusikaid tehtud. Siiski peab tunnistama, et vilditud versiooni ta veel näinud ei ole ning seega väike pilveräbal veel väreleb ta istumise all. Kangast tehtud versioon ripub sõber Marmelaadi köögiseinal, käsitöötarvete kapi kohal. Miskipärast tekkis lingvistiline seos ja tahaks öelda, et Marmelaad on lusika varna pannud ja hambad hoopis nurka visanud...
Kui publik nõuab, siis võib Marmelaad ka varnalusika kohta mõne illustreeriva materjali avaldada aga selle üle otsustab madaam juba ise.


Polkovnik

FFF kohtumine

Laimakülas toimunust...

Mõned päevad tagasi kogunesid Laima juurde Marmelaad, Sokike, Anakonda Lembelill ja Polkovnik, eelõhtul põikas läbi ka Lin. Tervislikel põhjustel oli vabastatud Juulike.

Fenomenaalne seltskond äärmiselt eriilmelisi tegelasi, kelle ühisnimetaja on Isetegija. Maailmas juhtub kummalisi asju ja tihti saavad need alguse peaaegu mitte millestki. Üks väike repliik või „täiesti tavaline“ situatsioon ja ühel hetkel on kõik teisiti.

Tekkis ju siinnegi seltskond Sokikese abikäest Marmelaadi blogi alustamisel ja rohkem või vähem juhuslikest ristpostitustest teineteise kommentaariumitesse. Kindlasti on mõeldud, et miks need eri Eesti otsades paiknevad isetegelased moodustavad justkui mingi grupeeringu. Pole neil ju isetegija-eelsest perioodist mitte midagi ühist, pole varem kohtunud, pole olnud tuttavad (siiski väikse mööndusega peab tõdema, et Juulike, kui värskeim liitunu, omab teatud tutvussidemeid). Sõpradeks nagu ei passi nimetada inimesi, keda tunned vähem kui aasta, kellega pole ära söödud puuda soola ja pole käidud läbi vasktorude (küll aga läbi Koeru) ja kellega kohtumised saab ühe käe sõrmedel üles lugeda.

Samas on neid kõiki esimesest hetkest saati vallanud tunne, et vahepeal käidi lihtsalt poes pesupulbrit ostmas ja lastele tehti kodus supp soojaks ning nüüd saadi uuesti kokku, et veidi pläkutada. Laused, eriti Marmelaadi omad, jäävad selles seltskonnas lõpetamata, sest kõik juba niigi teavad, millega lause lõppeb. Sellest tuleneb oluline aja kokkuhoid ja infot saab vahetada kiiremini kui muidu. Info nobedale levikule aitab kaasa ka telepaatiline ülekandesüsteem. Midagi dubleerida ega korraldada pole vaja, sest kõik toimib. Siililegi on selge, et Laimat pudrupoti taha ei lasta (kui ei ole just soovi putru noa ja kahvliga süüa), et Sokikesel on oma sokikese-värvid, et Anakonda ületab end, kui varrukaservas paistab kasvõi üks mikroskoopiline volang, et Marmelaad peab täpselt teadma, mis kell väljub esimene praam, et Juulike põeb paksu mulgiveresust ja, et Polkovnik unistab kammitud vaibanarmastest. Imelihtne, kas pole! Justkui värvilised vurrkannid, mis tiirlevad igaüks oma tegemiste ümber ja juhuslikkuse teooria alusel aeg-ajalt nende tiirlemised sünkroniseeruvad ühiseks ringjaks liikumiseks. Hetke pärast on kõik vurrid juba tagasi laiali toa eri nurkades.
See on kõige selgem selgitus, mis ta suudab välja mõelda, miks saavad L., M., A., S., J. ja P. mõnikord kokku, et ühiselt veeta vähemalt 1 õhtu kvaliteetaega.

Sedakorda siis said neist Fanaatilised Fimo Foolijad - FFF kokkutulek. Eks igaüks eksponeerib oma saavutusi ise.

Siinsesse kroonikasse jääb kollektsioon Polkovniku valdavalt 3-augulisi kunstnööpe. Taotluslikult lopergused ja vabakäelised, ilma kammitud narmasteta. (Te ei kujuta ette, kui raske on teha loovaid ja vaba-käega asju. Parem ikka, kui saaks 9 korda mõõta). Roosasse on segatud meresoola kristalle ja pisut kodumaa mulda. Selle viimase idee andis Jõhvikas päeval ERMis oma tegemisi tutvustades.

Need kuldsetes toonides isendid on tehtud teadmisega, et nende paik on Juulikese võlulõngadest tehtud kampsunil.

Isetegijale lõpmata tänulik
Polkovnik

Otsereportaaž Laimakülast

Kui emotsioone nii palju, et üle ääre ajab, siis tuleb haarata sulg ja lõpuks ometi ka miskit ajalookroonikatesse salvestada.
Frau Laima võõrustab hetkel Polkovnikut ja veel paari (ise)tegelast. Aru siin ei taipa, mismoodi emotsioonid küll tekivad. Ülivõrdes ja ikka veel ja veel ja veel.
Ta ei hakka lugejat koormama kirjeldustega pasunakoorist ja punasest vaibast, värvilistest pesulõksudest ja kellegi kaunist roosi-roosilisest (jutsnimelt, roosiroosilisest) kohvipurgist, Mihklipäevast ERMis, ameerika-kleidi-kaltsukast, üliarmsast üllatus-albumist, värviliste lehtedega Toomemäest ja Mänguasja Muuseumist, suitsmustade palkidega rehetoas roosilisele laudlinale kantud hirvehautisest, šokoladikoogist, värvilisest kapinupust, roosimoosist, loosiõnnest, Johanneste kipspeadest ja mesilase kustuvast muljest.

Ta jutustab oma üliarmsast elamusest Emajõe ääres.

Kogu eelnimetatud põnevuse vahepeal sattusid nad koos Laimaga Tartus mänguasjamajja. Marmelaad pandi oma auto kõrvale valveseisakus ootama, mil saabuvad teejuhatajad. Aga tormates oma automobiili poole, sattusid teejuhatajad Munga tänaval Pille-Resa Nukumajja. Vau! Imearmas väike poeke, mis on täis kõnekaid pisikesi pupesid. Seal valdav eriline tunne lihtsalt trügib särgivahele. Hinnad usaldusväärsed ja teoste väärilised. Ja milline suhtumine külastajatesse! Kui hoolikalt valiti pisikesele KLÕUNile sobivat kotikest ja siis kotikesele sildikest ja pildikest ja kõik muu inimlik. Ei mingit õpitut plastmass-meeldivat-klienditeenindust. Siiras ja sõbralik ja armsalt krobeline külalislahkus. See oli viimase aja vaieldamatult elamusrikkaim poekülastus.



Peremees küsis just: "Kas te olete juba oma hommikuse vahuveini saanud?“. Laual aurab värse puder ja ninna kipub piparmünditee lõhn. Kõik juba on kärsitud, sest keegi häirib klahviklõbinaga hommikuidülli.



Vabandust, lugejad, tema hommikusöök ootab...







Polkovnik

Vastupandamatu

Ta kondab mööda blogisid ja ei suuda enam oma näppe vagusi hoida. Kas butiik teeb uksed lahti? Ei, butiik on veel suvepuhkusel. Aga märk pannakse maha...

Ta tegi nupu, et näidata oma roosalembust.

Ja Te võite seda kasutada:
http://www.isetegija.net/mkportal/blog/images/27318Mullemeeldibroosa.jpg

Ojaa .... roosa ...



Teie
Polkovnik

Tantsupeo triloogia: minu pere lugu

Tänavuse tantsupeo teemaks oli MERI. Minul on merega oma seos – kallis kaasa on meremees. Täpsemini veel öeldes mereväelane. Tõenäoliselt ei olnud tantsupeo kaptenil, Ülo Luht’il, silme ees meie pere, kui ta pidu kokku pani aga kogemata kajastas see vägagi tõetruult just neid tundeid ja mõtteid, mis mind igapäevaselt puudutavad.

Algumeri
Eestimaa on kõige alus. Selle teadmise peale kasvavad kõik teised tunded ja kogemused. Rahvuslik uhkus on meie peres olemas. Igas mõttes. Mina olen paadunud estofiil. Eestimaa on ilus ja eesti inimesed on ilusad. See lihtsalt on nii. Tanel väljendab oma pühendumust maksimaalsel võimalikul moel – ta on valinud oma elukutseks kodumaa kaitsmise. Ma olen alati teadnud,et tema jaoks on esimesel kohal töö ja siis tuleb pere ja kõik ülejäänu. Muud moodi ei ole see sõjaväelase puhul võimalik. Ilus on maa mida armastan.

Meremehehakatiste tants
Peres sirgub kaks poega ja pisitütar. Pojad on isa käe all varakult selgeks saanud, mis asi on allveerobot ja mis tööd teeb miinijahtija. Lemmikfilm on "Tuulepealne Maa" ning seda vaadatakse ainult sõjastseenide kaupa. Kõik ilus ja lembeline jäetakse vahele. Praegusel hetkel ei tunnistata mingit muud ametit kui mereväelane. Õige mees töötab ikka laeva peal (kuigi, jah on hetki, kus ka maaväelaste luurepolk tundub ahvatlev, sest siis saab mööda metsa roomata).

Tulge, lähme Tantsupeole!
Tantsupeol osalemine oli minu suur unistus. Kõige selgemini sai see välja öeldud siis, kui me Taneliga esimest korda koos käisime pidu vaatamas, aastal 1999. Ma tundsin nii suurt kadedust, et tema on käinud tantsupeol tantsimas ja mina mitte. Otsustasin, et mina tahan ka kunagi tantsupeol tanstida. 10 aastat ootamist aga ära tegin!

Mis seal meile tehtanekse
Septembri algul läks mees merele ja tuli sealt tagasi alles veebruari lõpus. Osa sellest ajast oli ta Inglismaal, kui sääti korda Eesti Mereväe kolmandat miinijahtijat „Ugandi“. Loeti üle kruvisid ja rihiti relvi. Laev tehti korda, et saaks alustada esimest meresõitu Eesti lipu all kodusadama poole.

Usalda

Usaldus on pere alus. Mina tean, et mees tuleb alati merelt koju ja tema teab, et mina olen teda alati kodus koos lastega ootamas. Iga lahkumine on raske ent usaldus ja teadmine, et kuskil kaugel on keegi, annab rahu. Ukuaru valss suudab seda tunnet imehästi edasi anda. Just nii ongi – kurblik-rõõmus viisike. Armastus.

Mere tujud
Nendest ei tea mina vist midagi. Olen näinud imelisi fotovaateid säravsillerdavast merest väljahüppavate delfiiniparvedega aga ka süngelt halle pilte kaptenisillani ulatuvatest lainetevahust. Meremees ei räägi palju mis värk selle merega on. Ja nii ongi parem, sest ilus meri tundub liiga ilus, et tõsi olla ja karm meri liiga karm, et ette kujutada.

Viire takka.

Neid mõtteid ei taha mõelda aga mõnikord peab. Peab endale aru andma, et me ei saa iial teada, mida homne päev toob. Minu siiras toetus naistele, kes tunnevad selles tantsus liiga selgelt oma lugu.

Tuulevaiksel ööl
24.veebruaril oli viimane kojujõudmine. Puhus külm põhjatuul. Hall laev sõidab vaikselt sadama poole. Silmadega otsid oma musta täpikest reelingu ääres. Iga hetkega muutub täpp suuremaks ja süda põksub kiiremini. Lõpuks ometi!

Tuljak
Pulmatants. Seda tanstu peab oma kaaslasega tanstima, muidu pole ikka nagu päris see õige tunne. Järgmine suur unistus – tantsupeole oma mehega. Kas ootama peab kuni pensionipõli käes ja mered on kõik läbi seilatud või võib see juhtuda ka varem?

Tantsimiseni!